Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt 1939. aasta märtsis alustasid Inglismaa, Prantsusmaa ja NLiit konsultatsioone Saksamaa peatamiseks. Üheks selle osaks said nn Briti garantiid erinevatele riikidele, mida määriti riikidele pähe ka tahte vastaselt. 28. märtsil NLiidu ettepanek Eestile abi andmiseks Saksamaa vastu.

1939. aasta 2. juunil NLiidu - Inglismaa ettepanek, kus nõutakse Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Belgia garanteerimise õigust nii otsese, kui kaudse agressiooni puhul Saksamaa poolt.

6. juuni - Eesti saadik A. Torma esitab Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.

7. juuni - vastuseks suurriikide diktaadile kirjutatakse alla hoopis Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahelisele mittekallaletungi lepingule ja selle salaprotokollile, mis kohustas Eestit koordineerima NLiidu vastaste kaitserajatiste ehitamise Saksamaaga.

1939. aasta 26. juunil algasid NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa kindralstaapide läbirääkimised Moskvas. Need lõppesid 1. juulil kompromissiga: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende nõusolekuta.

2. juuli esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatavad, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes. Britid sellega ei arvestanud ja garantiide andmine delegeeriti NL-ile. Baaside leping on ka Rahvasteliidus registreeritud leping.

Juulis 1939 saavutati Inglismaa ja Prantsusmaa ning NLiidu vahelistel läbirääkimistel Moskvas kokkulepe kõigis põhilistes küsimustes. Ühtsele seisukohale ei jõutud vaid kaudse agressiooni mõiste määratlemisel. Kolmikliidu lepingu tekst, milles olid täidetud kõik NLiidu esitatud nõudmised, oli allakirjastamiseks valmis.
Liidulepingu allkirjastamiseks valmisolekut kinnitas Prantsuse peaminister Eduardo Daladier 18. juulil 1939 Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes, kus ta muuhulgas ütles: Lõpuks ometi! Peale nii paljude raskuste võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud.
Euroopa suurriigid said Londonist salastatud teate: „Tema Majesteedi valitsus kiidab heaks kokkulepitud abinõud Baltimaade okupeerimiseks." (vt. Documents on British Foreign Polici 1919-1939, Vol.VI, ss. 764-782.)

1939. aasta 15. – 18. august: NLiidu, Prantsusmaa ja Inglismaa sõjaväesinduste kohtumine Moskvas. Arutati olukorda, mida teha, et vältida Saksamaa kallaletungi NLiidule läbi Poola ja Baltikumi.

NSV Liidu suursaadik telegrafeerib 9.oktoobril 1939 Londonist Moskvasse:
"First Lord of the Admiralty Churchill lähtub seisukohast, mida ta kaitses ka varem, et tänapäeval ei põrku Inglismaa ja NSV Liidu huvid kusagil kokku. Samuti pole Inglismaal alust vastu vaielda NSV Liidu tegevusele Baltikumis. Muidugi võivad mõned sentimentaalsed liberaalid ja leiboristid valada pisaraid seoses "Vene protektoraadiga" Eesti ja Läti üle, kuid sellesse ei saa suhtuda tõsiselt. Churchill mõistab suurepäraselt, et NSV Liit peab olema Balti mere idakalda peremeheks."

1941. aasta 12. juunil saabus esimene Inglise relvapartii Murmanskisse. USA alustas Punaarmee varustamist juba 1938. aasta jaanuaris.

Inglismaa avalikustas 12. juulil 1941 ja 26. mail 1942 Nõukogude Liiduga sõlmitud kokkulepped ning lepingud, tehes teatavaks seda, mis juba kauemat aega oli faktina tuntud: poliitiline ja sõjaline koostöö Nõukogude Liiduga oli Inglismaal juba Saksamaa ja Nõukogude Liidu lepingute (MRP) sõlmimise ja kehtimise ajal olemas, kuigi lepingute tekstid seda selgesõnaliselt - expressis verbis - keelasid.

23. august on kogu Euroopas totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide ohvrite mälestuspäev – et me tulevikku ehitades ei unustaks oma minevikku.
Eestis ja Lätis kehtestati ebaseaduslike riigipöörete tulemusena totalitaarne ja autoritaarne režiim juba aastal 1934. Leedus aga veelgi varem, aastal 1926. Benito Mussolini õnnitles Leedut kui Itaalia järel teist fašistlikku riiki Euroopas.
1925. aastal on Eesti Vabadusristi III liigi 1. järgu pälvinud ka Benito Mussolini.