sisaldab see ettekanne. Küllap paljudel on mõned seigad sootuks teadmata.

Näiteks see: "Ma räägin teile ühe loo, mis on seaduse alusel toimunud mitmel aastal, aga millest ei ole keegi rääkinud.

Detsembris 1960 ilmus N. Liidu seadusandlusse üks omapärane akt, pisikene ja täiesti salajane. Selle aktiga nähti ette, et kõigile neile isikuile, kes olid represseeritud nõukogude võimu poolt, oli ette nähtud varade täielik kompenseerimine. Tagastamisest mitte sõnagi. Teatavasti jäid järele ju aktid vara kohta pärast seda, kui inimest represseeriti. Sellega määrati kindlaks see varade hulk, mis sellel subjektil maha jäi.

Lisaks sellele oli võimalik kasutada tunnistajate ütlusi ja seeläbi määrata kindlaks varade hulk. Kui ei õnnestunud kindlaks määrata selle liigi tunnustega vara maksumust, siis selleks Nõukogude Liidu rahandusministeerium oli välja andnud instruktsiooni, kus oli kõik ära hinnatud. Näiteks kanad olid vanas rahas 150 rubla, uues, 1960. aasta rahas siis 15 rubla tükk. Põllumajandusinventar, toidunõud, mööbel - kõik olid ära hinnatud.

Kompenseerimine toimus kohtukorras. Tol ajal, töötades prokurörina, võtsin nendest protsessidest osa ja nõudsin kompensatsiooni kogu vara ulatuses. Inseneri palk oli tol ajal 110 rubla kuus. Ühele konkreetsele mehele mõistis kohus välja kompensatsiooni Nõukogude Liidu rahandusministeeriumi arvelt; ka hagi tuli esitada rahandusosakonna vastu, 173 000 rubla."

Huvitav oleks teada, kas Eestis on selliseid kompenseerimisjuhtumeid olnud rohkem? Võib-olla mõned tahavad neid maha salata? Ja võib-olla mõni, kellele vara juba nõukogude ajal kompenseeriti, läks "omandireformi" ajal välja uute nõudmistega ning lisaks kunagisele kompensatsioonile nõutas tagasi veel kogu selle kinnimakstud vara? Eestlased on ju jube ettevõtlikud. Nüüd püüavad mõned neist baltisakslastele kunagi juba kinnimakstud varasid enda kui siinse voliniku kätte haarata.

Jurist jutustas konverentsi kõnetoolist veel järgmistki: "Tahan rääkida veel ühest asjast, millest ei kirjutata ega ei räägita ja millest eriti ei teatagi. See oli rohkem kui seitse aastat tagasi, kui olin tartlane veel.

Tuttavate tuttava kaudu küsiti mult, et kas ma olen nõus andma juriidilist konsultatsiooni ühele sõjaväelasele. Muidugi, miks mitte. Tuli välja, et tegu oli väga soliidse lennuväeohvitseriga. Kohtusime ja jutt läks äärmiselt imelikuks. Tahab teada, et tema peab minema perega Pihkvasse, sest Ameerika rahadega on neile ehitatud sinna korterid. Kui küsin, et palju neid on, siis ta täpselt ei tea, aga vähemalt kümned perekonnad, kes lähevad Tartust. Küsib, et kui ta jätaks korteri alles Tartusse, et kas on see võimalik, et välisriigi kodanikul on Tartus kinnistu. No miks mitte. Siis uurib, et kas võib selle ära müüa. Kui on vormistatud sinu nimele, siis ju võite ära müüa, seletan. Aga üks ainuke moment on asja juures, jumal teab seda seadusandlust, mis nii kiiresti muutub, siis ei tea, kas välismaalasel on tulevikus õigus omada korterit. Küsin, et kas ta on ikka kindel, et talle Pihkvas korter antakse. Teeb mapi lahti ja ütleb, et tal on leping. Et näitaks seda lepingut, ütlen mina. Aga see on riikliku saladusega seotud. Ütlesin, et mulle võib vabalt näidata, sest olen kunagi töötanud 30. õhuarmee abiprokurörina ja Tartu lennuväli allus ka meile. See oli leping, mis tal oli sõlmitud, ja selle lepingu viimane rida kõlas eriskummaliselt ilusasti. Leping oli alla kirjutatud sõjaväeosa komandöri poolt Pihkvas ja selle mehe enda poolt, ära näidatud, kes on tema perekonnaliikmed ja et ta saab sinna uude majja korteri. Ja viimane punkt oli: käesolev leping jõustub momendist, kui kodanik esitab komandörile tõendi selle kohta, et ta on kohalikule omavalitsusele tagastanud oma senise korteri tasuta. Küsin siis selle mehe käest, et me räägime korteri müümisest või säilitamisest, aga et kas minu küsimus on rumal, kui ma arvan, et teil on see tõend juba taskus olemas. Ohvitser naeratas mõnusalt ja ütles, et rumal küsimus. Tähendab, mehel oli tõend taskus. Kuhu jäid need korterid? Kes andis välja need tõendid? Sest lepingu järgi pidid mehed korterid tagastama tasuta.

See on küsimus, millega peaks Riigikontroll tegelema."

Kas ei avane siin üks saladusi: kuhu kadusid need korterid, mis vabanesid Vene sõjaväelaste lahkumisel Eestist?

Huvitav oleks ka teada, kas sedalaadi asjad Riigikontrollis huvi äratavad?

No mina küll ei usu, et meie Riigikontroll hakkaks sellise asja kontrollimisega tegelema. Õeldakse, et need on niiii vanad asjad. Pealegi võivad siis selguda, et mõned praegused tegelinskid, kes on niiii puhtukesed, lausa inglid, on Emajõelinnas olnud sihukeste afääridega seotud.

Kuni kestis omandireform oli riigikontrollil, kapol ja õiguskantsleril keelatud kohalikke omavalitsusi kontrollida!
Riigikogu, võttes 13. märtsil 1996. a vastu seaduse “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kait­­se konventsiooni ja selle lisa­proto­kollide ratifitseerimisest”, tegi reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eestis omandireformi seadustele!
Sellega seadustati Ees­tis euroopalike inimõiguste ja põhivabaduste rikkumine oman­­direformi läbiviimisel.

See seadus tuleb ära muuta!