Kui asi puhtalt maamaksuni läheb, siis muidugi. Maarendi kogumine erineb maamaksust selle poolest, et korjatakse ära ainult teenimatu tulu, st see osa sissetulekust, mis on puhtalt ühiskonna kohaloleku läbi, ilma kellegi tööpanuseta, saadud. Tulu on aga töövili, kui tööga teenitud tulu kallale minnakse, siis on tulumaks. Aga tulumaks on igal juhul ebaõiglane - pole tähtis, kas see on progresseeruv või mitte, ebaõiglane igal juhul. Tulu tuleb ikkagi ainult isiku suuremate võimete või jõupingutuste tulemusena. Tulumaks peaks pidevalt vähenema ja maarendi osa riigieelarves peaks olema palju suurem, kui meil siin Eestis praegu on. Hoopis teine asi on see, et riiki tuleb ikkagi üleval hoida, kõige hullem, kui riigieelarve maht on nii nadi, nagu meil praegu. Veel hullem on aktsiis (va tubakas ja alkohol). Aktsiisid pidurdavad ühiskonna arengut igal juhul.

Vahemärkus juba tuttavale Jensile. 1. Maksustama ei pea mitte tulu, vaid tarbimist; 2. Kui maa on omand, siis kuidas saab omandit maksustada põhimõtteliselt? Kuidas saab aga maa olla kellegi eraomand, kui maa on osa riigi territooriumist, mis on "lahutamatu ja jagamatu tervik" (PS §2)? Maksustama ei pea mitte maa kasutamist, vaid selle mittekasutamist! ajonne@hot.ee Enn

Vähemalt suvatses kod. Räim ära seletada, mida ta maarendi all mõtleb... Äkki seletaks selle ka ära, kuidas on võimalik tema ideaalmudeli järgi (väike tulumaks, suur maarent) midagi kätte saada isikult, kes maad ei oma? Ning kuidas näiteks teederemondiks minev kütuseaktsiis ühiskonna arengut pidurdab -- on see ju otseses seoses sõiduki kasutamisega ning autotee kasutamise võimalus on ju hea näide tulust, mis on ühiskonna kohaloleku läbi tekkinud?

Tarbimiselt makstakse minu teada käibemaksu. Ning kui kaotaksime ära tulumaksu ja paneksime otsa käibemaksule, lendaks meile kohe kohale tohutu hulk rahvusvahelisi bisnismene, kes oma tulud näitaks siin, tarbiks aga sellises riigis, kus seda soodsam teha oleks. Omandit saab maksustada küll, pole ühtegi mõistlikku põhjust selleks, et ei saaks -- omandiõigus tähendab ju ainult seadustega piiratud õigust asja üle. Riigi territooriumi ja eraomandit ei saa mingil juhul võrrelda, need on üksteisest tohutult kaugel paiknevad instituudid. Riigi territooriumil kehtib selle riigi põhiseaduslik kord, mitte mõne teise riigi oma -- see on riigi territooriumi mõte. Millised on eraõiguslikud suhted sellel territooriumil nimetatud põhiseadusliku korra raames, on hoopis iseasi. Maa mittekasutamise maksustamisest rumalamat ideed on võimatu välja mõelda, seda nii keskkonnakaitse kui majandusliku efektiivsuse seisukohast.

Maksude üle võib normaalses ühiskonnas alati lõpmatuseni vaielda, ja asjast kaugel seisval kodanikul on raske nüanssidest aru saada, nagu ka minul. Usun et nii naiivseid kodanikke, kes oma riigile üldse maksta taha, on kaduvväike hulk ja see lõhnab igal juhul kuritegevuse järele. Aga kõik teised riigi sissetulekud (ja seda ju maksud on) peaksid olema lihtviisil üles ehitatud: et kõik maksud kätte saaks ja samal ajal ka kodanike pilli lõhki ei ajaks, s.o maksevõimet ei ületaks. Eestis on sellest punktist lähtudes asjad tasakaalust väljas. Aga mis puutub Janise lõpulausesse, et "maa mittekasutamise maksustamisest rumalamat ideed on võimatu välja mõelda", siis eelmises Eesti Waariigis just niisugune maks kehtis. Ja oli tegu vähemalt legendi järgi õitsva ja viljakandva riigiga, ja mitte kõige vaesemaga. Igatahes oleks see maks luusuritele kõva stiimul - miks kasvatada ohakaid, mis kasu riik sellest saab? Eesti ohakatest saavad kasu hoopis kõik teised riigid.

Me ei ole enam sõjaeelses ajas. Nii keskkonnakaitse- kui majandusalased kaalutlused on sest ajast saadik põhjalikult muutunud, on ju niimoodi?

Ma ei arva, et tarbimist tasub maksustada. Rohkem tööd tegevad inimesed kulutavad, st tarbivad, selle töö tegemiseks rohkem, kui need, kes vähemaga läbi ajavad. tarbimise maksustamine on sama mis töö maksustamine, ainult et veel ebaõiglasem - näiteks lastetoetusest ja pensionist läheb ju veel üle 15 % käibemaksuks. Üks mõttetu raha ümberkantimine selles mõttes. Pealegi petavad paljud firmad väga edukalt käibemaksu tollist tagasi nõudmisega tohutuid summasid riigieelarvest välja - rohkem, kui lastetoetusteks lähebki. Mittekontrollitav asi see tarbimise maksustamine igal juhul. Maksude mittemaksmine saab lahenduse siis, kui riik hakkab huvi tundma, M I K S ettevõtted ei saa makse maksta. Kes siis ikka niiväga igatseb maksupettustega tegeleda? Seni pole see aga kedagi huvitanud. Karistamine ei kõrvalda põhjust. Inimesed maksavad siis makse, kui nad neid respekteerivad, mitte siis, kui karistus on kõva. Näiteks Rootsis ei räägi selle inimesega enam keegi, kes - no näiteks - sotsiaalmaksuga petab. Seal on see tabu. Eestis on aga see sotsmaksu maksja sageli ise 10 korda hullemas hädas kui tema raha toetuse näol ära omale võttev isik. Näiteks töölkäiv inimene peab loobuma nii kvaliteetsematest rohtudest kui kõigist muudest soodustustestki, ükskõik, kui väike tema palk on, kui suures hädas ta oleks või palju tal näiteks ülalpeetavaid on. Süsteem vajab ikkagi täiustamist.

pr.Feja Teie jutt hakkab pika peale isegi ilmet võtma, kuid miks te seda sotsialistliku Rootsi mudelit nii väga armastate. Asi lihtne ühinen Teie seisukohaga, et kui maksukoormus on loogiline (makstav) ning karistused pettuse eest kõrged, siis ilmselt maksupettuste osa väheneks. (pean silmas USA-a analoogi). Samas peab olema süsteem iseenesest lihtne. Praegune on igastahes üle mõistuse keeruline ja annab tööd igatsorti ametnike armeele. Muidugi süsteemi lihtsustamisel on see häda, et hunni riigipalgalisi jääb tööta (maksuametnikud-mina nimetan neid muidusööjateks).

Guten Tag! Entschuldigen Sie bitte, dass ich Deutsch schreibe. Ich heiße Jens Mader und wohne in Ostdeutschland. Ich spreche auch Polnisch, Englisch und Russisch. Von dieser Seite verstehe ich kein Wort. Ich finde es aber lustig, dass hier ein Jens Mader schreibt. Worum geht es? Viele Grüße, Jens Mader