Teatavasti peale Eesti riigi loomist,kelamlased-laarlased astusid koos enamlastega sõprusliitu, mis säilitas endistele kommunistidele kohad valitsusasutustes.Seetõttu on omad joped tegutsenud päris alatul viisi, kus on eemale lükatud inimesed, kes riigi loomisel riskisid oma eluga,antud juhul ka loomeinimesed, kes julgesid oma häält tõsta Loomeliitude pleenumil jne.

Ma olin Jüri tuulikuga koos haiglas.Ta jättis mulle kustumatu mulje. Kui tegin ristsõnu , siis ta aitas mind. Ta oli tore ja väga huvitav vestluskaaslane. Kahju , et selline inimene teispoolsusse läks

Reet Kudul õigus nagu alati. Tema valutab südant meie hingele armsate inimeste pärast, keda jah ei nimetata ammu enam kusagil. Ma arvan et kardetakse, sest praegu ei ole ju kedagi asemele panna noorematest. On meil muidugi Doris Kareva, ainulaadne ja Underi-Alveri-Alavainu liini jätkaja. Ega mis ka temaga tehti.Näraku sellised.Aga praegusesse tühisesse raha-elllu-oleskellu ei sobi sügavamad ja vaimselt rikkama siseeluga inimesed.See-eest loete tolliste pealkirjadega /nädala sündmus ju/ kuidas mõni litsakas folgisaatel tantsupõrandale hööratama kippus.

See praegune Tompea valitsus ja tema lakeidest õukonnameedia lausa vihkavad eesti rahvast, meie kultuuri ja kombeid. Asemele pakutakse nõmedusi ja labasusi.

Mitut klassikut teab lasnamäe tibla- Kudu võiks oma elektoraati eeskujuks tuua ! Kesikud teie madal kiht ei tea sedagi, kes oli Juhan Liiv. Aga mis me imestame- teie sekti keskmine haridustase on 4 klassi (kui sedagi)

Jüri Tuulik oli muidugi oma rahvalikkuses unikaalne kuju isegi vennaga võrreldes. Pr. Reet Kudul on jah paljus muus ka õigus. Aga
arutame siiski lõngapusa. Kesse on teleekraanil? Mutt, Jõerüüt, Luik on seal olnud siiski vägagi tihti. Asta Põldmäed oleks nagu ka vahel olnud. Ja asi on kogupildis, kõigis meediates, mitte ainult teles. Asi on hoopis meediakanalite parteistumises. Kohati on see lausa
kole. Siin peaks aga muide Tallinna Televisioon, kes on väljas Keskerakonna eest, saama siiski ka tunnustussõnu, sest seal räägitakse
huvitavalt ja on küllalt erinevaid vabamõtlemissaateid ka. Ka Wimberg-Urmeti iseendast kaunis kohmakas ja läbimõtlematu ning kohati tühine sari on kultuuriloos siiski enamat kui ei midagi. (Kuskil kanalil oli ka kaunis pikk sari Harju tänava Kirjanike Majast, aga see oli
veel piinlikum. Jüri Üdi klubi seevastu on paremaks läinud.)

Kuidas nende va klassikute armastamisega on? Olgem siiski ausad, ega siin nimetatuid nii väga "armastata". On samas teisi, keda
armastatakse kindlasti. Ja on ikka vahe monumentaalse elukujutaja Traadi ja sotsiaalsete olupiltide vahendajate vahel. Traati samas
tõesti ei ole piisavalt näha. Vahepeal ei antud talle ühtegi preemiat, siis äkki jagati teiste suhtes lausa ebaõiglaselt, nagu tahetaks võlgu
klaarida teiste arvel. Kuuldavasti on aga Traat ise ka üks neid väheseid, kes eriti pildile ei trügi, vaid pigem kõrvale hoiab. Eks tema looming räägib ise enda eest... See ongi kirjaniku tunnus, mitte need muud näitajad.

Teenete omistamisel võiks enne mõelda kui öelda. Kommentaaride osas kirjutab Eva, et Doris Kareva olevat Underi-Alveri-Alavainu liini jätkaja... Nonoh! Kirjandushuvilisena ei saa ütlemata jätta, et Doris Kareva küll ei ole mingi Alavainu liini jätkaja. Ega andekas ikka keskpärasust küll ei järgi, Alavainule omasest deklaratiivsusest rääkimata. Alavainu on ikka rohkem kirjanduselu kui kirjanduse nähtus,
Kareva aga on olnud juba 1970. aastatel kirjandusnähtus, ilma et peaks selleks salongi pidama. Arbujad, Under, need sidemed on
kusagil ka olemas, kuid Kareva on juba ammu ise suuremat masti luuletaja. Mis temaga Sirbis "tehti", ei olnud ilus, aga ta sai ka kohe
koha ajakirja Looming toimetusse, mis on olnud (juba stagnaajalgi) varjupaik neile andekaile, keda taga kiusatakse. Hea seegi. Eestis
võib tõesti anne end surutuna tunda ka täna...

Suguluse asi. Lehes oli, et Lennart Mere lapselaps toonud tantsupõrandale elevust. Vabandust, mis puutub siia noorhärra sugulus? Siin kirjutab loo autor, et "Ehk võiks ajakirjanikele meenutada vaid seda, et kaksikvennad Tuulikud olid vanavanemate kaudu suguluses mitte ainult Juhan Smuuli, vaid ka Juhan Peegliga, keda peetakse teatavasti eesti ajakirjanduse teerajajaks läbi väga keerulise
nõukogude aja.“ Mida sugulus näitama peaks? Kas kellegagi suguluses olemine on teene? No ei tea. Kas see, et austatud Reet Kudu on (nõukaaja) treener Fred Kudu tütar, muudab tema kirjandusliku loomingu paremaks või halvemaks? Ei kumbagi. Kas kellegagi suguluses olemine on patt? Ei tohiks olla. On küll teada juhtumeid, kus tuntud kultuuriinimene on oma sugulust okupatsiooniaegse ülikõrge parteitegelasega kurjalt kasutanud teiste kultuuriinimeste vastu. Aga see on teine asi. Poliitika... Keeruline on see poliitika.

Põhimõtteliselt on Reet Kudu tähelepaneku järgi tõesti valitsemas hoolimatus, tähelepanematus kultuuriinimeste suhtes ja paistab, et leidub ka lausa unustatuid, ääremaalasteks muudetuid, ja kes ei ole omade ringis, pildil, seda nagu ei olekski olemas. Reet Kudu isegi on ka tähelepanu alt väljas, ja neid on ikka kümneid, kes kindlasti vääriksid enamat. Ega see veneaegse füsioloogi Pavlovi refleks, millega iga sündmuse korral kutsutakse ikks üks ja sama inimene vaat et kõiki sündmusi kommenteerima (näiteks Veidemann vmt), või pannakse preemiaid jagama või mis tahes, pole normaalne. Lehkaks nigu. Kirjandusministeeriumi tehakse ka nagu oleks ainult paarkümmend kirjanikku, teised aga praht. (Muidugi on ka neid, kes ise ei tahagi vilkuda.) Kultuurisaadetes tehakse arvatavalt vähe eeltööd.

Seisukoht kirjutab: "kelamlased-laarlased astusid koos enamlastega
sõprusliitu, mis säilitas endistele kommunistidele kohad valitsusasutustes.Seetõttu on omad joped tegutsenud päris alatul viisi, kus on eemale lükatud inimesed, kes riigi loomisel riskisid oma eluga,antud juhul ka loomeinimesed, kes julgesid oma häält tõsta Loomeliitude pleenumil." Kes on ikkagi need kampsunid ja kes on ikkagi need joped? Üks asi on selge: oli eesti rahva üldine kindel tahe elada iseseisvas riigis. Tõsi on samas, et laulev revolutsioon oli (niipalju kui kaine inimese silm seletab ja kõrv eristab) midagi muud kui seda on meediumides ja eneseupitajate kirjeldustes aja jooksul välja mängitud. Ajalugu on reeglina vastuoluline. Aga asjalikkuse puudumisel ja tundeliste suvatõlgendustega (meeldib - ei meeldi vaimus) koos hakkab meediaõhinates üha enam kinnistuma kena võltsajalugu, mida tegid justnagu üliinimesed, kellel olid okupatsiooni ajal, taasiseseisvumise ajal ja on ka hiljem olnud ainult kõrged, kõrged, kõrged ideaalid ja puhtad, puhtad, puhtad käed. Isikukultus tahab tagasi tulla...

Rääkida igas asjas eluga riskimisest ja panna kõik laulva revolutsiooniga seotu ühte patta pole mõistlik. Loomeliitude ühispleenum oli korraldatud Moskva teadmisel NLKP egiidi all ja ei ohustanud osavõtjaid. Loomeliitude kultuurinõukogus oli 24 liiget, neist 21 NLKP liikmed, kellest 9 end. partorgid, 4 parajasti EKP Keskkomitee liikmed. Kultuurinõukogu oli
kutsunud pleenumile EKP Keskkomitee büroo selle täies koosseisus, Vaino käsul võtsid osa Toome, Sillari ja Soidla, kohal olid ENSV Ametiüh. Nõuk. es. Pedak, jt juhttegelased. Tallinnas oli samal ajal NLKP Keskkomitee instruktor Jartšak. Oli kinnine üritus, kuhu pääses kutse ja isikuttõendava dokumendiga. Lähetati kiri XIX üleliidulisele parteikonverentsile; kiri EKP Kesk-le, ENSV Ülemn. Pres-le, ENSV Min. Nõuk-le, ENSV loomeintelligentsile, ja kiri NSVL peaprokurörile. Tekstid olid varem valmis, neid ainult redigeeriti kohapeal. Ohtlikud olukorrad iseseisvumise eel ja ajal olid küll, aga need olid teised, ehkki ka iseseisvushääletamist romantiseeritakse.

Tühised parteisekretärid... Ei saa ühe lauaga kõiki lüüa. 1. Parteisekretär oli ju kohalikus töökohas mittepalgaline ühiskondlik amet, mida peeti muu ameti kõrvalt, ja parteisekretäri oli tema põhiametis raskem rünnata. Seepärast nõustus mõnigi, et sai põhitööd kergemini teha. Kas oleks parem olnud, kui asju oleks otsustatud ainult "ülal"? Tavalised parteiorganisatsiooni sekretärid olid väga erinevad, samamoodi ka asutused (või ühiskondlikud süsteemid) ja ka konkreetsed olud. Mõni mees valiti selleks, et midagi läbi pressida ja oli päris vägev mees, olgu põhitöös või rahvale vajaliku läbipressijana. Teine trügis ametisse, tahtis elus edasi jõuda. Tihti sunniti orgsekretäriks, keegi ei tahtnud kuuldavasti lolli maksukogumisega tegelda. 2. Hoopis muu asi oli parteikomitee ja selle sekretär asutuse tasandil, parteikomitee sekretäriks (palgale) pandi ja seal oli reeglina need, kes tahtsid parteitööle või hästi kõrget kohta. 3. Koosseisulised ja muidugi palgalised parteitöötajad parteisüsteemis oli kolmas selts.

1: parteisekretär oli asutustes, kus partei allorgi liikmete arv ületas vastava numbri, palgaline töötaja. 2. asutuste partorgi ametisse kinnitamine ei sõltunud mitte allorgi valikust, vaid kohaliku rajoonikomitee loast.

Vahel pandi partorgiks vastu tahtmist ja inimesi, kes ise tundsid et neile see asi ei istu. Ja kui ikkagi räägiti nad surnuks, oli mõni pärast väga kaua selles ametis. Meie tehases aitas see selline vägisipandu partog tihti kaasa väga inimlikele otsustele ja kaitses neid, kellele liiga tehti, nii palju kui sai. Pärast oli ta ühe väikse valla volikogus ja jätkas ka seal sama liini, tagasihoidlikult.Oleneb inimesest. Meuil ongi see häda praegu, et inimesi jääb järjest vähemaks. Raha, see magus mesi-raha on hävitamas kõike.