Kõik on õige! ... juhul, kui see vara jääks riigile, aga olevate seaduste järgi "ärastub" see miljarditesse ulatuv vara selle praeguste kasutajate kaukasse. Kasutusõiguse andis neile aga nõukogude võim. Seega ei võitle te mitte eesti rahva, vaid nõukogude võimu soosikute huvide eest. Tehke ettepanek seda vara mitte erastada, vaid turuhinnaga välja üürida ja ma võtan oma sõnad tagasi.

Mehejutt! Aitäh Hr Reiljanile! Eriti narrilt mõjub see jutumärkides "Isamaalste" jutt et nagu oleks kodu-eestlased sakslastele midagi justkui võlga ning eestlaste varanatukese baltisakslastele ja kadakasakslastele meeleheaks andmise laul nüüd mil seoses 100 aasta möödumisega 1905 aasta sündmustest on Eestlaste maa ja rahva olukorrast balti parunite võimu all ning eestlaste meelsusest baltisakslaste suhtes nii palju kõneldud - näideldud. Kui Natsi-Saksa koonuslaagrites orjatööd teinud isikud saavad selle eest Saksamaalt täna väga head valuraha ja Ameerikasse orjanena sisseveetud inimeste järeltulijad nõuavad järjest häälekamalt oma vanemate orjatöö eest valuraha. Siis miks ei võiks Eestlased nõuda pärisorjusesse sundimise ja olemise eest ning võõrvallutajate poolt meie metsade maade ja jõgede omamise ja kasutamise eest valuraha hoopis selle põhjustajatelt!? Edu ja häid Jõulupühi Janno Reiljanile ja Rahvaliidule!

Maarahvas ja väikeste asulate elanikud on valdavalt eestlased, põlised rahvusvähemused ja Eesti kodanikud. Et maal ja kolkas asuv kinnisvara on odav, siis tegi omandireform maamehe vaeseks, linnamehe jõukaks ja suurimate linnade eliitrajoonide rahva suisa rikkaks. Et nii juhtub, kui ORASE juhtmõte on: igaühele see, mida ta parajasti kasutab!, oli selge juba 1991 aastal. Ometi ei protesteerinud ORASE peamise põhimõtte vastu isegi need poliitilised ühingud ja liidrid, kes esinesid maarahva,maaelu ja eesti rahva kaitsjatena. See oli alatu pettus ja reetmine. Majandusteadlasena teadis Janno Reiljan suurepäraselt, millise kohuta varandusliku ebavõrdsuse tekitab EVP-de ja soodushindadega erastamine. Ta teab ka seda, et nn. teine Eesti ei tekkinud mitte turumajandusele jalgujäänutest vaid erastamisel vaeslapse ossa jäänutest. Esimese Eesti arvukaim grupeering ei ole mitte ettevõtjad, vaid omandireformi sovjetliku jaotusmehhanismi abil suurte kingituste saajad. Vennad Reiljanid ja Rahvaliit võitlevad just selle väikesearvulise grupeeringu, mitte eesti rahva või maarahva huvide eest. Sundüürnike vaesem enamus saab selliste demagoogide tegevusest ainult kahju, sest rahvas süveneb kujutlus sundüürnikust, kui suures ja uhkes endises sakste korteris mõnulevast, imeväikest üüri maksvast eelisüürnikust, kellele tagatipuks kõigi maksumaksjate kogutud riigivarast tuleb erakordselt kallis kingitus teha. Kõigile sundüürnikele on võimalik osta normaalne eluase ja teisest Eestist saab teha normaalse Eesti, kui riigivara jagamine ORASe peente petuskeemide järgi lõpetatakse ning võetakse aluseks võrdsuse põhimõte.

Ebameeldiv tunne on vaadata , kuidas inimene räägib valju häälega nõudvas toonis millestki, mida ta tegelikult üleüldse ei tunne ja teemast , milles ta jääb parartamatult tiletandiks. Veel hirmsam on olukord kui sellise sihiteadlikult mingite gruppide vastasseisu ja vaenu õhutavale jutule segatakse juurde tõdesid ja pooltõdesid.

Kes soovib minuga vaielda toogu konkreetseid näiteid ja numbreid. Ma ei õhuta vaenu mingite gruppide vahel, vaid näitan kust jookseb kahe Eesti vaheline tegelik piir ja kuidas see tekkis. Ka poliitikutest kaukamehi ei pea vihkama, aga nende poolt hääletada pole ausal inimesel kuigi mõistlik. Vea teinud poliitikul on erinevalt vea teinud mehhaanikust alati võimalik öelda, et viga ei olnudki ja seetõttu ei soovi poliitik kunagi oma vigu parandada. ORASe heaks kiitnud seltskond ei tunnista kunagi oma süüd ja seetõttu ei ole keskmisel kodanikul neist midagi head oodata.

See artikkel meid väga rõõmustas, et me ei ole üksi oma muredega. Ja kui jälle tekkis lootus – siis 20.12.2005 tuli külma duðina Riigikohtu halduskolleegiumi otsus anda ümberasujate kohtuasi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. See tähendab jälle ei tule sõnaselget otsust. Kui kaua võib? Aga meie soovime rahulikke jõule ja õnnelikku uut aastat kõigile ja eriti nendele, kellel võeti KODU ära!

Lp Jaan Sotter, kas teil ükskord häbi ei hakka? Te tõepoolest ei saa aru protsesside toimest, ei majanduslikest, juriidilistest ega psühholoogilistest. Küsimus ei ole ju korterite minekust praeguste valdajate "kaukasse", nagu Teie väljendute, vaid küsimus on selles, et kui ORAS ANDIS õiguse kõigile nõukogude aegsetele üürnikele erastada nende elamispind, siis sellesama ORASe järgmine pargrahv VÕTTIS sellesama õiguse nn tagastatud majade üürnikelt. Mida neile viimastele pakuti, võibolla Teie teate? Igasugust kodust väljaajamist ilma kompensatsioonita nimetatakse küüditamiseks. Selle ongi ORAS toime pannud rahvuskaaslaste kallal. Pole vahet, kas inimesed soovisid erastada oma kodu Võrus, Valgas või Tallinna vanalinnas, aga nad tahtsid oma kodu. On õigupoolest väga imelik, et Te sellest juba pikka aega aru ei saa. Kui Te ei soovi, et baltisakslaste korterid lähevad eestlaste "kaukasse", siis oleksite pidanud aktiivsemalt sõna võtma 1991. -1993.aastal ja üldse korterite erastamise ära keelama. Aga Te vist tahtsite, et migrandid ja okupatsionijõud saaksid erastada oma korterid, kelle osa tagastatud majades on kaduvväike? Samuti pole Teil aimu nn "tagastamise" kui terimini mõttetusest - kellelegi ei tagstatud ju 1940. aasta vara, vaid 1991. aastaks uue sisu võtnud vara. Selle "uue sisu" sees on 50 aasta kolme põlve eestlaste (ja muide ka venelaste) töö, mis on tänaseni kompenseerimata. Reiljan kirjutabki sellest, et Eesti riik ei peaks endale võtma enam suuri rahalisi kohustusi, sest kompenseerida ei tule mitte üksnes nn omanikele, vaid kui Eesti tahab eurooopalikku õigust rakendada, siis ka korterivaldajatele, kes ei ole mitte milleski süüdi - eelkõige mitte selles, et algas II maailmasõda ja et see lõppes nagu lõppes - Eesti selles sõjas riigina ei osalenud ja mingit vara ta subjektina sõja tulemusena ei omandanud, nagu näiteks N.Liit. Eesti riik sai õiguse oma pinnal asuva vara üle otsustada 1991 taasiseseisvumise järel. Oras aga võetui vastu enne taasiseseisvumist, mis tähendab, et oleks tulnud uues seadusruumis teha korrtekiivid. Seda ei tehtud. Meie riik oleks pidanud lähtuma oma kodanike ja riigi huvidest. Kuidas on riigi huvid kaitstud, kui kümned tuhanded riigi kodanikukd on kodutuks tehtud ja ühel päeval tuleb neile nii ehk teisti kõik hüvitada?

Mul on heameel, et Eestis siiski leidub veel üks lugupeetud tipp-poliitik kes ei karda - sakste sajatusi, kannupoiste klähvimisi-, ning julgeb selle maailma suurte ning vägevate keskel sirge seljaga oma rahva ja Eesti huvide eest seista!

Kellest räägid, Vahur?

Imestusele. Teie silmis ja südames on ORAS lausa põhiseadus ja õigus oma kodu tasuta omastada inimõigus. Mina sellisest inimõigusest kuulnud ei ole. Kui kodu erastamise õigus on inimõigus, kas siis Tallinna kesklinna elanik on paari miljoni võrra rohkem inimene, kui Antsla autojuht? Inimõigusi saab tagada ka puruvaeses riigis, kuid igale elanikule paarimiljonilist korterit ei suuda kinkida ükski riik. Pidasin ORASt algusest peale kohutavaks õnnetuseks eestlastele ja võrdlesin lauserastamist Stolõpini kunagiste koloniseerimiskavadega. Kuid ma ei olnud tuntud poliitik ega arvamusliider. Mina pooldasin erastamist turuhindadega ja üüride järk-järgulist tõstmist tegeliku turutasemeni, nii nagu on tehtud kütuse, elektri, vee ja paljude teiste hindadega. Sellest ei tahtnud midagi kuulda nn. liberaalset turumajandust pooldavad poliitikud, mistõttu pean neid siiani väiklasteks variserideks. Ka neid huvitas vaid oma korteri, suvilakrundi, jne. erastamine riikliku tasuta jagamise teel st. sotsialistliku totalitaarse reþiimi tava kohaselt. Turuhindade puhul ei oleks sundüürnike küsimust ja sundüürnikke kui selliseid üldse tekkida saanud. Olen ise sundüürnik olnud ja pean sundüürnike murede lahendamist ülimalt oluliseks, kuid pean omandireformi samavõrd õnnetuteks ohvriteks maarahvast ja kõiki Eesti kodanikke, kes mingit märkimisväärst vara erastada ei saanud. Seda juttu peaksite kuulma mitte minusuguse linnavurle, vaid suurte maarahva kaitsjate suust. Kuid maarahva, töörahva ja teiste nõrkade kaitseks kõmisevaid loosungeid hõikavad prominentsed vasapoliitikud vaikivad sellest, sest nad on samasugused variserid nagu nende paremliberaalidest kolleegid. Ma imetlen nende osavust, kuid ei austa neid. ORAS on minu silmis olemuselt nõukogude vene seadus ja ma ei poolda ühtegi osa sellest.

Hr Sotter, kas te ei tahaks osaleda omandireformiseaduse loodetavasti viimase paranduse seaduseelnõu väljatöötamisel, mis seadustaks tagastatud majadesse jäänud maksumaksjatele õiglased hüvitised? Teil on kindlasti riigikogus mõni tuttav, kelle poole võiks pöörduda, osa inimesi sellega kuuldavasti tegeleb. Te vist osalesite ka 21. dets. vastaval sundüürnike koosolekul, nii et olete teemaga kursis.

Kui ma saan vastavas seadusloomes kuidagi kasulik olla, siis kahjuks ainult oma isikliku panusega, sest ma ei tunne ühtegi sundüürnike teemat hästi valdavat endist või praegust Riigikogu liiget. Minu kogemuse põhjal tunnevad sundüüri küsimust kõige paremini need vähesed isikud, kellel on õnn ja õnnetus olla nii sundüürniku kui sundüürnikega asustatud maja omaniku rollis kas Tallinnas, Tartus või Pärnus, st. kõrge kinnisvarahinnaga paikades. Neid isikuid tuleks otsida ja töögruppidesse kaasata, sest nad oskavad leida ühishuvisid ja kompromisse. ÕOL-i ja mitmesuguste üürnike ühenduste esindajad on seni olnud väga kangekaelselt kinni neile seadustega antud õigustes ja üksteise suhtes isiklikult vaenulikud. Teie soov "seadustada tagastatud majadesse jäänud maksumaksjatele õiglased hüvitised" kõlab väga hästi ja on minu silmis märk mõistuspäraste lahenduste otsimisest. Head uut aastat! Jaan Sotter