Oleksin leplikum autori ja Laskurkorpuse meeste suhtes, kui neil oleks jätkunud jõudu ja tahtmist nõuka ajal sama juttu rääkida ning astuda teisepoole kaitseks välja.. Paraku ei, nad nautisid veterani kuulsust ja hüvesid ajal, kui teist poolt represseeriti ja see ongi see okas, mis ei luba mul neid inimesi võrdsetena võtta. On viimane aeg aru saada, et pronkssõdur ei ole mitte tavaline pronkskolakas, mille alla polegi isegi marodööre maetud, vaid see on "kasuema" paljudele vene noortele täna ja homme, kes ei lase meil mitte kunagi rahulikult magada, sest teame kogu aeg seda, et "kasuema" kasvatab juurde neid noori kes jäävadki meid kõõrdi vaatama ja esimese signaali peale on valmis isegi enamaks... Ärge vaadake seda lihtsalt niisama, kui monumenti kus käia nutmas, vaid nii pronkssõdur, kui Savisaare torud kannavad endas palju, palju enam, see on vaen, seal on vihkamist ja muidugi ühe seltskonna ülistamist, kes on monumenti kasutanud oma alatuse varjamiseks...

Polnud see Vene mobilisatsioonist kõrvalehoidmine nii võimatu midagi. Enda näitel võin öelda, et nii minu isa, naiseisa kui ka vennanaise isa hoidsid 1941 Vene mopist kõrvale, isa varjas ennast metsas, vennanaise isa otse Tallinna linnas ning äi ronis Hipodroomil üle aia ning pääsenud oligi. Vaat nemad olid tõelised ahelate rebijad.

Siiani arvasin, et Eesti Laskurkorpus on õigete inimeste(need, kellele ei sobi kommunistlik maailmavaade), aga täna lugesin Eesti Laskurkorpuse kohta, et "Eesti Laskurkorpuses oli seltsimehelikkuse kangelaslikkuse kool. Eriti aga pahandas mind, et okupandid olid julgenud endale võtta sellise nime - "Eesti Laskurkorpus". Sellega on riivatud (õigete) eestlaste tundeid. Miks? Aga seks, et eestlased on alati tahtnud vabaks saada(eestlasi on orjuses (ikkes) pidanud saksa parunid jne. jne. Ja nüüd selline nimi "Eesti Laskurkorpus". Kindlasti mõtles enamus midagi taolist, et "nüüd ometi saame venelastele, kes meie isatalusid põletasid, kätte maksta ja esmajoones nendele saksa mõisnikele". Aga kui siis selgus, et ollakse ise ka mõrvarite armees, oli juba hilja lahkuda.

Eesti ühiskonnas viimastel nädalatel nii palju kirgi kütnud Tõnismäe Pronkssõduri probleemile mõeldes ja sellele lahendusi otsides on mulle ikka ja jälle meenunud üks pooleteise aasta tagune artikkel: TÕNU VIRVE: Pronksmehe saladus (Eesti Päevaleht, 20.12.2004) (http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=281057)... Pean märkima, et kui veel mõnda aega tagasi tundus mulle selles kirjutises välja pakutud idee ehk pisut raskesti teostatavana, siis mida aeg edasi, seda arvestatavamaks on see ettepanek minu meelest muutunud. Nimelt tuli mulle ühel hetkel mõte, et see idee oleks realiseeritav ühe, esmapilgul ehk üsnagi primitiivsena tunduva võtte abil - olemasoleva kuju võiks KOPEERIDA ning paigaldada nõnda saadud figuur monumendi teisel küljel asuvasse nišši. Nii nagu kunstnik Tõnu Virve on ette pannud. Täpsemalt öeldes tähendab see niisiis seda, et kopeerima peaks muidugi sõduri kui inimese - tema pea, käed, ilme, poosi, kehahoiaku, suuruse jne., - täpselt ja kuni viimase üksikasjani. Erinevad oleksid ainult detailid, ehk siis munder, saapad, üle õla heidetud relv ja paremas käes olev kiiver, mis pärineksid vastavalt Saksa poolel sõdinud meeste varustusest. Ning täieliku tasakaalu saavutamiseks peaksid ka sõdurile omistatud autasud olema sama klassi ja järgu omad nagu Punaarmees sõdinud mehe kujul. Ma ei oska küll täpselt öelda millised, aga näiteks Raudristi puhul ei tekiks vist ka poliitilise korrekstsuse probleeme, sest minu teada ei ole selle aumärgi kandmine vähemalt Eesti Entsüklopeedia andmeil ka Saksamaal keelatud - küll sellise klausliga, et alates 1957. aastast saab kanda Raudristi ainult ilma haakristi kujutiseta (Või käis see Rüütliristi kohta, kahjuks peast ei mäleta). Aga nende pisiasjadega saaks osav kunstnik ju ometi hakkama. Ma ei oska küll täpselt öelda, kuidas kunstnikud niisugusesse varianti suhtuksid, aga minu teada ei ole teadlikus kopeerimises midagi eriti taunitavat, erinevalt plagiaadist. Ja vähemalt siiani on kunstiajaloolased seda monumenti küll kunstiliselt õnnestunuks pidanud. Põhimõtteliselt võivad samaks jääda ka monumendil olevad kirjad "Teises Maailmasõjas Hukkunutele" - ühel poolel on need eesti ja vene keeles ning teisel poolel võiksid olla siis eesti ja saksa keeles. Minu meelest üsna suurepärane tulemus, ehkki ma küll ei oska öelda, mida "laiad rahvahulgad" sellest arvata võiksid. Lisaks tuleks lahendada veel ainult kogu pargi üldine kujundus ja anda monumendi mõlemale küljele sarnane perspektiiv ja vaadeldavus - nii palju kui see antud üsna kitsastes oludes võimalik. Minu meelest sobiks see kompositsioon Eesti ajalooga päris hästi. Kaks endist sõjameest jälle seljad vastamisi tööd tegemas ja oma elu elamas - ükskõik mis ka vahepeal ei juhtunud ja ükskõik milliseid raskusi ka üle elada ei tulnud. Muide, ma olen isiklikult ka selliseid mehi näinud - kaks mõnusat vanahärrat, kes olid aastakümneid koos potseppadena töötanud, kusjuures üks neist oli sõdinud Vene ja teine Saksa poolel. Ei ole neid nüüd juba aastaid näinud, vaevalt et nad enam pliite laovad, aga ehk on veel elus. Neil oleks vast küll niisugusest lahendusest hea meel.

Vaadake, probleem selles, et monumenti tuleb vaadelda kui tervikut. Ja küsimus ei ole ainult pronksist sõdurifiguuris. OK, sõdurikuju teisaldamine oleks tehniliselt suhteliselt lihtne, aga kogu kompositsiooni teisaldamine? Ja tegelikult on kogu see klombitud paekivist püloon sama oluline monumendi osa kui pronksfiguur. Ja veel. Monumendid luuakse üldiselt ikka teatud kindlasse kohta, teatud ümbruskonda, ja need koosnevad lisaks ka pargikujundusest ja muust sellisest. Ning kunstiliselt on Tõnismäel kahtlemata tegemist suhteliselt õnnestunud lahendusega. Aga jah, kui praeguses situatsioonis üles köetud seltskonnale kunstiajaloost ja proportsioonidest ja komposiitsioonist rääkima hakata, siis ega sellest vist suurt midagi välja ei tule.