Keegi kes oma nime kardab kirjutada (kindlasti mõni palgaline kommenteeria Keskerakonna liige) kilkab jälle "nurgatagant" püüdes kaasarääkida Eesti ajaloost millest endal aimugi pole . Mis tead Sina Eesti Wabariigi presitent Pätsust ja tema "sinisilmsusest" uskuda venelaste lepinguid. Tuletame meelde Tartu rahulepingut mis pidi kestma "igavesti", kuid juba 1 dets. 1924 üritas Stalini režiim teha Eestis riigipööret milline aga haledalt läbi kukkus. Ja Nõukogude Liit oli see kes tegi sobingu Saksamaaga kes lubas Stalinile --MRP salaprotokollis Eesti Riigi okupeerida. Kuid alatu nagu oli Venemaal Stalinlik režiim sõlmiti oma sõbra Hitleri seljataga teine salajane leping - "Kolmikpakt" kus Inglismaa omakorda lubas Eesti Stalinil okupeerida . Nüüd on need lepingud kõik ammu avalikult kõigile lugeda . Kuid seda Stalin küll ei aimanud ,et saksa "Abweher" kohe sai "kolmikpakti" koopia omale ja Hitler teades venelaste plaanist ,ründas hoopis ise esimesena . Aga venelased räägivad siiani nagu oleks Hitler süüdi sõjas Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel . Vastupidi hoopis Stalin oleks tulnud "oksatõmmata" kui sõjaroimar . Lugege ise vene kindral Viktor Suvorovi raamatut " KATASTROOF"

Sellest, mis ei õnnestunud 1924. aasta 1. detsembril...

1934. aasta 12. märtsil tuli sõjaväelise riigipöörde tulemusena ja Nõukogude Liidu heakskiidul Eestis võimule ebaseaduslik režiim, mille valitsused (Eenpalu, Uluotsa ja Varese valitsused), režiimi isehakanud president Päts, seadused ja 1938. aasta põhiseadus on õigustühised. Lisaks veel 1938. aasta põhiseadusest lähtuv Nõmme Valitsus jne. Otto Tiefi 1944. aasta valitsus, mida ükski riik või organisatsioon maailmas ei tunnustanud, lähtus 1934. aasta ebaseaduslikule riigipöördele eelnenud olukorrast.
Vaatamata eeltoodule oli Eesti Wabariik Rahvasteliidu liige 1921. aasta 22. septembrist kuni 1940. aasta 21. juulini.
Eesti NSV oli aga Rahvasteliidu liige 1940. aastal 21. juulist kuni 6. augustini, mil Johannes Varese valitsus esitas Rahvasteliidule avalduse väljaastumiseks.
Kui EW pagulaspoliitikud (Pätsi liin aga ka Tõnissoni liin) üritasid II maailmasõja ajal maksta Rahvasteliidu liikmemaksu, siis Rahvasteliit seda vastu ei võtnud. Kui püüti pääseda 1946. aastal toimunud Rahvasteliidu likvideerimiskonverentsile, siis eestlasi sinna sisse ei lastud. Ka ÜRO loomise aegu eestlasi jutule ei võetud, samas on Rahvasteliitu mittekuulunud Valgevene NSV ning Ukraina NSV ja Rahvasteliidust 1939. aastal välja visatud Nõukogude Liit ÜRO asutajaliikmed.

http://www.kodueest.ee/
Sundüürnike kodulehekülg

http://www.ohtuleht.ee/264769
Korterid Ilvesele, Peegile ja Krossile

Kus ja kellena töötas ning kuhu oli Eesti NSV-s sisse kirjutatud tänane president Toomas-Hendrik Ilves, et ta sai õiguse erastada EVP-de eest korteri? Ja mitte lihtsalt korteri, vaid Toompea luksuskorteri?

Veel üheks tagajärjeks sai Eesti Kongressi ideoloogide poolt välja pakutud restitutsioon. See tähendab natsionaliseeritud vara tagastamist endistele omanikele. Kusjuures ilma mingi kompensatsioonita nende jaoks, kes restitutsioonimomendil elasid kunagi natsionaliseeritud majades. Loomulikult oli kodude natsionaliseerimine karjuv ebaõiglus, kuid Eestis otsustati see heastada teise karjuva ebaõigluse abil.
Just Eesti Kongress pani aluse külmadele suhetele Venemaaga. Samal ajal, kui Rahvarinde liidrid lõid kontaktid Venemaa demokraatlike jõududega - kes ju tegelikult kinkisidki Eestile iseseisvuse -, nägi Eesti Kongress naabris vaid endist okupanti. Kusjuures kõiki neid, kelle esivanemad ei elanud ennesõjaaegses Eesti Vabariigis, hakati samuti pidama okupantideks.
Eraldi on vaja mainida ka Eesti riigi poolt valitud sotsiaal- ja majanduspoliitikat. Eesti on algusest peale oma tuleviku üles ehitanud kõige nõrgemate arvel. Tagajärjeks on ühiskonna meeletu sotsiaalne kihistumine, kus väikesearvulise kõrgklassi sissetulekud rohkem kui 20-kordselt ületavad vaesema ühiskonnakihi sissetulekuid ning suurem osa inimesi balansseerib vaesuspiiril.
Jah, ajalugu ei tunne tingivat kõneviisi. Samas võime tõdeda, et tänane Eesti oleks võinud olla riik, mis on sõbralik ja abivalmis mitte ainult oma põlisrahvale, vaid kõigile elanikele.
20 aastat tagasi oleks Eesti võinud valida läbimõelduma, demokraatlikuma ja oma kodanikele kasulikuma tee.
Nii ei juhtunud. Ajalugu muuta ei saa, kuid saab õppida selle vigadest.

Autoriks on
HANON BARABANER, Majanduse ja Juhtimise Instituudi ECOMEN rektor, professor, majandusdoktor

Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus kirjutati valmis Moskvas KGB poolt koostatud analüüsi alusel ja tõlgiti Kadriorus lohisevasse eesti keelde, millest paistab selgelt läbi algselt vene keeles olnud sõnastus. Vähe sellest. Eesti Vabariigi Riigikogus loodi lisaks Moskva „soovitustele“ huvigruppide nõudmisel järjest uusi meelevaldseid eritingimusi toonase omandiõiguse olemuse kohta. Toonaste omanike võim asjade üle laines üha jõulisemalt 1990. aastate varale. Kõige dramaatilisemaks kujunes eluruumide ümberjagamine. Rohkem kui 200 000 perekonna seaduslikul teel omandatud kodud ja vara jagati omandireformi nime all ümber teistele isikutele. Kunagised aktsiaseltside aktsiad, mille tagasiostmise kohustust polnud toona isegi aktsiaseltsil endal, maksti omandireformiga välja tänaste kodanike kulul. Ajaloolisi kogemusi ja riigi õigussüsteemi eirava omandireformiga paisati Eesti arenenud industriaalmaade hulgast arengumaade tasemele.

Kunstnikud, kirjanikud ja heliloojad erastasid ise oma kasutuses olnud korterid, ehkki need olid nende oma armastatud eriala loominguliste liitude omad ja mõeldud kunsti, mitte kunstnike laste ja lastelaste teenimiseks. Kui osa ühiskondliku mõtlemisega kunstnikke eesotsas tollase esimehega tegid ettepaneku Vabaduse väljaku kunstnike maja erastamata jätta, siis valsid erastamishimulised nad niisuguse pasalasuga üle, et annab mäletada. Erastamishimulised, muuseas, on pea kõik hiljem tee Keskerakonda üles leidnud. Kus siis Vabaduse väljaku kunstiprojekt oli? Täna peab taluperest linna tulnud noor kunstnik ise oma korteri- ja ateljeeprobleemid lahendama, pole loomeliidust mingit abi. Nomenklatuursete kunstnike mittekunstnikest lapsed on aga miljonivaatega viiemiljoniliste ateljeekorterite pärisomanikud.

mis sa valetad, ei ole neist keegi keskerakondlane. Läbi mitmete erakondade tõmbetuultes tõmmeldes on need erastajad kunstnikud leidnud oma õnne sotside hulgas.

Teadjale, kes siin ühes kommentaaris ammu tuntud shablooni järgi tavatseb taaskord ironiseerida - "P.S. ja kunagi võiks Kesknädal teada anda, kus kasvavad need tuhanded kuused, mille all pesitseb 100 000 sundüürnikku, kes oma kodudest sinna "küüditati". - sekundeerides soovitaksin tal tõesti Vabariigi võimudele, aga miks mitte ka endise "Isamaa" "Reformierakonna" ja endiste "Mõõdukate" tunnustatud juhtidel taodelda sellist tõsiteaduslikku ja võimalust mööda rahvusvahelselt tunnustatud uurijate läbiviidud uurimust Eestis läbiviidud omandireformi tegelike sotsiaalsete mõjude ja järelmite väljaselgitamiseks. Ja palun ärgu tulgu keegi mulle räälima , et sellist uurimust ei ole võimalik teostada. Eeskujuna võiks võtta Midagi niisugust nagu Soomes on koostatud 1990-ndate alguse Suure Lama ehk Majanduskriisi kohta. - Küllap oleks meile kõigile kasulik teada saada - kui palju selle "Ajaloolise õigluse taastamise" tulemusena tehti kodutuks ja aeti oma kodudest välja. Kui palju inimesi suunati "lahendina" otse vanade või hooldekodudesse, kus paljud nendest veel ka täna, riigi poliitilise otsuse alusel vaesustatuna ja kodutuks tehtuna, eksisteerivad. Kui palju jõudis kodu , kui psühholoogia seisukohalt inimelu põhiväärtuse turvalisuse kaotusest üleelatud trauma mõjul otsekohe ja kui palju põhjuslike seostega - sunuaiale. Kui paljud on omandireformi läbi , psühholoogia mõistelt, oma kodu turvalisuse kaotuse seisukohalt inimesi olnud sunnitud otsima abi arstidelt, kui palju on inimesi sundüürniku trauma, ja võimalike laus seaduserikkumiste (saksamaale ümberasunutele varade "tagastamise" saaga, läbi pidanud viibima ravil psühhiaatriakliinikus. Kui paljudele inimestele on omandireform põhjustanud tervise ja töövõime kaotuse, kui paljud pered on kodu turvalisuse ja kodu ning perekonnaelu puutumatuse riivega sunnitud perekondade lagunemisele, kui paljud inimesed on Omandireformi mõjude läbi sooritanud suitsiidi, kuipaljud läinud kuritegelikule teele, kui paljud põhjusliku seosega maalt lahkunud. Eestis ei ole , erinevalt Soome, aga ka Rootsis teostatud LAMA -mõjude uuringust, Briti Ida-Euroopat tervikuna uurinud teadelaste ja USA ajakirjanduses hiljuti ilmunud Ida-Euroopa riikide 1990-ndate , läbiviidud reformide mõjude uuringu - kohta võimude poolt mitte ühtegi tõsiteaduslikku uurimust tehtud ja ilmselt tehakse kõik, et sellist uurimust ka ei tuleks , sest need tõed oleks ilmselt jubedad. Selle asemel on Reformist kasusaanutel soov ilmsellt papagoi moel korrutada - kahjuks nende eneste poolt vastuseta jäetavat süüdimatut küsimust - "P.S. ja kunagi võiks Kesknädal teada anda, kus kasvavad need tuhanded kuused, mille all pesitseb 100 000 sundüürnikku, kes oma kodudest sinna "küüditati".

http://www.ap3.ee/?PublicationId=b462c046-b07c-4833-a94b-7818fee4e3c5#comment

Kommentaar: üürnikega elamute tagastamine oli kuritegelik

Õiguskantsler kinnitas Eesti Üürnike Liidule, et kui kohalikul omavalitsusel pole sundüürnikule eluruumi anda, eraldab vahendid eluruumi ehitamiseks või ostmiseks riik. Kuna paljud on sundolukorrast omal käel välja rabelenud, tuleb riigil pealesunnitud väljaminekud korvata.

Tänaseks on ta läbi töötanud tohutul hulgal arhiivimaterjale ning nii kohalikud kui rahvusvahelised seadused. Selle valguses võib öelda, et omandireformiga on ellu viidud inimsusevastane kuritegu, eirates Euroopas kehtivaid demokraatlikke õigusi. Küsimus suurele ringile: kuidas selline seadusetus, millega on loodud võimas rahvusvaheline poliitiline relv Eesti Vabariigi vastu, on üldse võimalikuks saanud?
http://kultuur.elu.ee/ke480_omandireform.htm

Kui Eesti iseseisvus, tuli ette võtta rida majandusreforme, mis pidid baseeruma Lääne demokraatia printsiipidel ja olema kooskõlas Eesti Vabariigi seaduste koguga.
Nagu nüüd on selgunud, oli omandireformi sisuline eesmärk poliitiliste otsuste alusel õigusjärgseteks omanikeks tunnistatud isikutele kompenseerida väidetavaid anneksioonikahjusid siinsete eestlaste vahendite arvel, et vältida mistahes nõudmisi Venemaa ja tema tollaste liitlaste USA, Prantsusmaa ja Inglismaa vastu, sest nõukogude okupatsiooni Eestis de jure ei olnud.

Korteriühingutele kuulunud vara ei natsionaliseeritud 1940-1941 aastal, vaid korteriühingud likvideeriti 1949. aastal. Enamus korteriühinguid oli pantinud oma vara (kinnistud ja hooned) võlgade katteks Pikalaenupangale jt pankadele. Seega, ei kuulunud korteriühingute vara koos korteritega mitte korteriühingu liikmetele, vaid pankadele. Aga - mis tehti Eestis? Eestis otsustati tagastada endistele korteriühingu liikmetele reaalselt korterid (miljardeid kroone maksvat vara). mis pole iial olnud korteriühingute liikmete omand omandiõigse alusel, ja mida pole ühingu liikmetelt ka õigusevastaselt võõrandatud. Korteriühingute majad koos seal asuvate korteritega kuulusid juriidilisele isikule, st ühingule, mitte üksikisikutele. Seega tehti Eestis aastal 1993 eraldi seadus, mlle alusel tehti omanikeks isikud, kes seda ei olnud 1940 aastal ja kellelt ei olnud vara ka õigusevastaselt võõrandatud.

Kohalikud omavalitsused on jõuetuna üritanud lahendada tuhandete sundüürnike põhjendatud nõuet uuele elamispinnale, mida võimaldavad nii omandireformiseadus (1991), erastamise seadus (1993) kui ka elamuseadus (199…). Kuid seaduste täitmiseks pole riigikogu kohalikele omavalitsustele seni raha eraldanud. Peab kahjuks ütlema, et kohalikud omavalitsused pole täie otsustavusega seda raha riigilt ka nõudnud. Viimati näiteks eraldas Mart Siimanni valitsus 1998. aastal 1999. riigieelarvesse 130 miljonit krooni munitsipaalelamute ehituse käivitamiseks.
1999. aastal võimule tulnud Mõõdukate (Sotsiaaldemokraadid), Isamaaliidu (IRL) ja Reformierakonna koalitsioon aga kõrvaldas selle raha lisaeelarvega, kuigi see on vastuolus seadusest tulenevate nõuetega.
Omavalitsustel tuli munitsipaalelamute ehitamiseks pöörduda abi saamiseks erasektori poole, mis on tunduvalt kallim variant maksumaksja jaoks, ereettevõtja jaoks aga parim lahendus.
http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=3634/uud_uudidx_363404
Nn munitsipaalkorterid kuuluvad tegelikult eraettevõttele, kellelt siis Tallinna linn neid rendib. Munitsipaalomandiks ei muutu nad kunagi.
http://www.kinnisvaraturg.ee/?c=uudised&a_id=13565&agr=1

Hüvitusfondi ajalugu on kriminaalasjadest kirju nagu rosinasai.
Sundüürnikele korterite ehitamiseks mõeldud Hüvitusfondi rahaga kaeti börsisullerdaja Ühispanga hiigelkahjud.
http://vaher.blogspot.com/2005/11/meedia-silmakirjalik-hukkamist.html
http://www.kodueest.ee/cms/eesti/info/meedia
Arvo Kuddo artikkel " Omandireformi okkaline rada"
Hüvitusfondi rahade haihtumisest.


http://www.epl.ee/news/eesti/huvitusfondi-sekretaril-miljonipettuse-kahtlus.d?id=50921965
http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=3189&Itemid=270&lang=et

Suurbritannia teadlaste uurimus
BBC vahendusel.
Uurimus: erastamine suurendas suremust www.tarbija24.ee/...
15.01.2009

Suurbritannia teadlaste uurimusest selgus, et Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud kiire massiline erastamine suurendas meeste, sh ka Eesti meeste suremust.

Arstiteaduslikus ajakirjas The Lancet avaldatud uurimuse järeldustes süüdistatakse suremuse kasvus kaelamurdva kiirusega läbi viidud reformide tulemusel tekkinud tööpuudust, vahendasid ERR Uudised BBC'd.
Postkommunistlike Ida-Euroopa ja endise NSV Liidu riikide 1989.-2002. aasta suremust uurinud teadlased tegid järelduse, et massilise erastamisega kaasnenud majandusšokk põhjustas miljoni mehe surma. Erastamisega seostatakse 12,8-protsendilist surmade arvu suurenemist.

Kõige rängemalt mõjutas töötus Venemaad, Kasahstani, Lätit, Leedut ja Eestit, kus meeste suremus aastatel 1991-1994 kasvas 42 protsenti.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=15666
Mis mõte oli omandireformil, kui Eesti on vaesem kui enne?
Tartus linnavalitsuse saali kogunenud kümned nii endised kui ka praegused sundüürnikud olid pahased kõige ja kõigi peale - nii Eesti riigi seaduste kui ka kohalike omavalitsuste peale.

Vaatasin filmi ära, suured tänud tegijatele! Oli küll väga raske seda filmi vaadata, sest sisuliselt oli see soola raputamine haavadele, mis ei parane kunagi tänu tehtud ülekohtule ja läbielatud kannatustele omas riigis. Nähes seda, mis tehti poolakatega natside poolt , ei ole küll palju tõmmata paralleele sellega, mis tehti sundüürnikega. Seda ei saa unustada ka sundüürnike järeltulevad põlved.