tarand on puutumatu, sest ta isa on saadik Brüsselis

Vastaks nagu Goebbels BBC-le: Berliinis sellist tänavat ei ole, kus BBC väidab juute piinatavat. Ehk: 13. aprillil Sirpi ei ilmunud ja loomulikult polnud seal ka Kausi artiklit!

Veel Alakülale: 20. aprilli Postimehes ilmunud Arjaka loos pole sõnagi Kausi loost ega tema emast. Arjakas ajab täielikku pada kõigest muust kui Varekist ja Riigikogu palkadest, millest kirjutas Kaus. Alaküla võiks omaa ilge valetamise ära lõpetada. Kes teda ei kontrolli, saab iga kord paska pähe!

Tarand on ju tsensor ise. Ja mitte ainult Sirbis, ka varem ta valis, mida ja kuidas.

Peatoimetaja peabki valikuid tegema

Huvitav, et Alaküla on oma võrku lisaks Arjakale mässinud seekord ka Toomas Väljataga ja Jan Kausi. Kes on järgmised, küsin ma!?

Lahe lugu kesikute lehes! Näib, et sirp on õigel teel ja toimetaja teeb tõhusat tööd. Mõnus on, et alaküla on ka näitekirjanduse zanris kätt valgeks saamas, sest T. Väljataga ja teiste repliikegi jagub artiklisse. Normaalsed inimesed ei kõnele alakülaga, isegi siis mitte kui too neid kõnetada püüab. seega on need repliigid väljamõeldised. Või toob alaküla nüüd mõne salajase lindistuse kapist letile? way to go!

Riigikogu ikkest vabaks! Jan Kaus Ilmunud: reede, 14 aprill 2006 Riigikogu esimees Toomas Varek avaldas hiljuti arvamust, et riigikogulaste hüved pole piisavad. Palk ja esindustasud küünivad umbes 45 000 kroonini. Tõesti, tegu on vahest ühe teravaima sotsiaalprobleemiga Eestis. Probleem on aga eelkõige selles, et Toomas Varek ning temaga vapralt ühes rütmis hingavad riigikogulased on liiga tagasihoidlikud. Selline tagasihoidlikkus tuleneb nende loomulikust enesekriitilisusest, mis ausalt öelda ulatub juba enesepiitsutamiseni. Seega vajavad Toomas Varek ning tema mõttekaaslased tuge, julgestust. Öelgem välja: 45 000 krooniga ei ela normaalne, endast lugupidav inimene kuidagi ära! 45 000 krooni on nonsenss, julm ja mõnitav naer otse meie rahva teenrite näkku! Kes tahab saada sellist näguripalka, käies ebainimlikult paar korda nädalas tööl? Riigikogulase tööd iseloomustab ju hullumeelne, lausa luupainajalik töögraafik, mis paneb õigustatult arvama, et tegu on galeeriorjuse vastega demokraatlikus ühiskonnas. Midagi peab ette võtma. Alustuseks töötatagu välja hüvitiste süsteem – vastavad spetsialistid on meie vaprate juhtide näol olemas! Hüvitatagu see ebainimlik pinge ning ebastabiilne elu-olu, mida nad peavad taluma! Mõeldagu kas või nende töökoha geograafiale, Toompea järskudele nõlvadele! Mäkketõus iga jumala päev! Kuidas see küll kulutab närve ja tehnikat! Kuid kas keegi kompenseerib, hüvitab mäkketõusu ning mäest allatulemise? Loomulikult mitte? Kuid ometi peaks! Toompeale tõus pole naljaasi. Edasi – töölolek, riigikogulane peab olema tööl. Kuid mis saab sel ajal kodust? Mis saab omastest, kodutanumast? Kes hüvitab eemaloleku kodust, südamevalu? Normaalses, inimlikus ühiskonnas makstaks sellise ohverduse eest viiekohaline hüvitis. Ning kodu – kui riigikogulane on kodus, võib teda haarata äng, et ta pole tööl, kaitsmas maksumaksja huve. On igati loogiline nõuda võimaliku töölt puudumise ängi igakuist hüvitist – elu lõpuni. On selge, et närvikulu – pendeldamine töö ja kodu vahel – on võrreldamatult suurem, ütleme näiteks 25 000 krooni suurusest kodu-töökoha hüvitisest. Kuid miks on meie ühiskonnas niivõrd vähe head tahet? Pidagem meeles, et kuigi riigikogu asub Tallinnas, vastaks minimaalsele inimlikkusele olukord, kus igal riigikogulasel oleks vähemalt üks isiklik kinnistu igas Eesti linnas. Halastust! Raha pole ju elus sugugi kõige tähtsam, ka kinnisvara aitab leevendada masendust, mida tekitab sotsiaalse turvatunde mitmekülgne ja lausa saatanlik puudumine ning elajalikud töötingimused. Nüüd võib mõni kadeduseuss või irvhammas küsida, et mis saab õpetajatest, arstidest ja politseist. Aga kallid inimesed – riigikogulased ongi ju õpetajad. Nad õpetavad oma rahvast iga päev olema paremad inimesed, lakkamatult õppima. Toomas Vareki inglise keele oskus (mida ta tunnistab ausalt ka oma presidendikandidaadi CVs) peaks innustama kõiki inimesi keeli õppima, tundma huvi maailma kultuuride vastu. Riigikogulased ongi ju arstid: nad arstivad ühiskonda, ravivad sootsiumi haigusi ja paiseid, ravivad vähki inimeste peas. Kui võrrelda Eesti kodanikke perekonnaga, on riigikogu liikmed ju perearstid. Riigikogulased ongi ju politsei, valvates meie õiglusjanu, karistades valelikkust ja ülbust. Vaimse õpetaja, vaimse arsti ja vaimse politseiniku autiitel peaks käima iga riigikogulasega kaasas – ning loomulikult peaks see eelkõige väljenduma rahaliste hüvitiste näol. Kõigepealt tasu, siis au. Arvatavasti raviks esmased haavad igakuine, u poole miljoni krooni (hiljem u ühe miljoni euro) suurune kompensatsioonide süsteem, kokku siis ca kuus miljonit (hiljem 180 miljonit) krooni aasta peale. Alustuseks. Sedagi on vähe, mõistame. Ehk tasuks siis mõelda hoopis uue ministeeriumi peale? Riigikoguministeerium võiks siis hallata riigikogulaste eluraskuste lahendamisega tegelevat ametnikkonda, mis moodustub riigikogu liikmetest endist. Riigieelarvest eraldataks alguses küll ehk ebaõiglaseltki väike summa (viis-kuus miljardit krooni aastas, kuid ikkagi parem kui mitte midagi) raha realiseeritaks ju sihtotstarbeliselt. See ehk aitaks kuidagigi riigikogul tööd jätkata – keegi pole ju nõus praktiliselt ilma rahata tööd rabama, orjama. Lõpetagem sotsiaalne mõrv! Kas me vajame stressis sonivaid seadusandjad? Esimesed ohu märgid on ju juba ilmnenud.

Ma millegipärast kahtlen, kas Kaarel oleks samasuguse paskvilli avaldanud ka juhul, kui Riigikogu asemel oleks sõnapaar Euroopa Parlament ja 45 000 krooni asemel oleks ca sama number, ainult Eurodes. Andresele mõeldes oleks Kaarel sel puhul teisiti käitunud. Ja kui isegi poleks, kas siis võiks ette kujutada, et näiteks Mikko või Ilvese ehk hoopis Borelli vastukaja oleks juletud avaldamata jätta. Igal juhul ennekuulmatu ülbus Tarandi poolt.

Kas Alaküla mainib, et Savisaar linnapeana oli palganud kogu oma suguseltsi linna valitsema (Vilja, Maria ja Rosina ka). Aga et Jan Kausi ema on Sirbis tagasihoidlik sekretär, selle nägi ära.

Kui selle peale jutt viia, siis Sirp oli parteistatud avalikult ka Muti ajal, ei hakka vana asja salgama. Aga sellist ülbust, mida Tarand seal on kehtestanud, siiski toona lugeja vähemalt ei tajunud. Nüüd on Sirp muutunud EÜSi parteikontoriks.

to Sirbi lugeja: K.Tarandi toimetusel on Sirp palju sisukamaks muutunud. Ei olnud ta parteistatud ka Muti ajal. Millega sa kulla Sirbi lugeja rahul ei ole? ra loe siis.

Ma märkan jälle, et tähtede tundmine ei anna veel lugemisoskust, ammugi mitte võimet asjadest aru saada. Samas leiab kinnitust, et Sirbi lugeja kuulub keskerakonda. M.O.T.T.

Muti pärast kisas ainult meelehaige Ruutsoo, kes nimetab end vahel ka professoriks. Teistelt erakondadelt ei tulnud küll piiksugi (ega KE ole Eestis ju NLKP, aga võib-olla ikkagi on). Aga asi pole ei Kausis, Arjakas, Mutis ega Tarandis, vaid sügavalt vaimuhaiges ja segases Alakülas. Jah, kaduma läks omal ajal KGB potentsiaalne, aga võib-olla siiski ka reaalne kaader! Putin korjab üles.

Kas keegi on seda Jan Kausi teksti lugenud? See oli loomult FÖLJETON. Milline terve mõistusega poliitik tahab följetonile vastata arvamusartikliga? Need on ju eri kategooriad, ilukirjandus ja esseistika! Seetõttu ei saagi siin tõstatatud probleemist üldse rääkida. Vabandust.

Huvitav, kui Tarand bloki pani, siis ütles et asi Vareki kandideerimises presidendiks. Nüüd Tarandi suuvooder väidab, et asi oli hoopis muus - et följetonile ei sobi vastata. Neid kokku pannes saame aru, et Tarandil oli sügav mure presidendiks kandideerinud keskerakondlase maine pärast, mille säästmiseks ta rakendaski tsensuuri. Vot see on tõesti juba följeton, mis oma nime väärt.

noh, ta tahtis inimese vastu viisakas olla.

miks varek ise följetoni valmis ei viska? Annab hoopis Arjakale teha. Arjakas, arukas inime, saab aru, et pole tema zhanr ja saadab tulle parteilise mutrikese või raokese-oksakese. Viimane saab peatoimetajalt noomida ja kurdab oma muret alakülale. Nii sünnibki jälle aRTIKLIKE KESIKUTE LEHTE.

OH-OH-OH-OH-HOO! Ongi nii, nagu ma juba pikka aega olen arvanud. Tarand(id) on erapoolik(ud) nagu kõik parempoolsed. Kui Kaarel Tarand keeldub avaldamast Küllo Arjakase artiklit ilma seda läbi lugemata, et seda artiklit ei avaldata. Siis tekib küsib küsimus kust kohast härra Tarand teab, et antud artikklit ei tohi avaldada(on riigivastane, õhutab riikide/rahvastevahlist vaenu vms.), sest ainult need on põhjused, miks ei või artiklit/artikleid avaldada. Aga kindlasti ei olnud Küllo Arjakase artiklis midagi sellist, mida ma just mainisin. Mis siis järele jääb? Erinev maailmavaade? Jah!? Aga siis on ju tegemis erapoolikusega, kui oma maailmavaadet jagava(te) inimese(-ste) aga teist maailmavaadet tunnistava(vate) inimese(ste) artikleid ei avaldata.

Ärgu unustatagu, et Sirp pole Tarandi isiklik leht, vaid piltlikult väljendudes peetakse seda ülal maksuamaksjate, sh Arjakase ja Vareku 45 000-listest sissetulekutest laekuvatest maksudest. Ja sotsiaaldemokraat (Taranditega üks partei) Jürgen Roostele vastuseks - teil puudub vist klassikaline filoloogiaharidus. Följeton on tore zhanr küll, aga seal kindlasti ei kasutata rünnaku objektina tuntud inimeste nimesid juhul, kui materjal ei ilmu naljaleheküljel ega ole kuidagi muud moodi eraldatud tõsistest lugudest. Kausi depressiivne kaeblemine oli kahtlemata ajendatud vahetult enne riigikogulaste hüvitiste ümber lahvatanud kõmust. Ja miks Postimees pidi n-ö Sirbi sõnniku ära sööma? Loomulikult ei pidanud Arjakas viitama Sirbis ilmunud Kausi loole, kui ta tahtis tegelikult rääkida parlamendi professionaliseerumisest, mitte võidu joosta noore Tarandiga. Pealegi algaski kogu teema hoopis Postimehest, kes antud juhul käitus vaatamata Alaküla viidatud reformierakondlikkusele siiski korrektselt. Sellega, et peatoimetaja Tarand ülbitseb käega, kes teda toidab, sillutab ta endale kultuurilehest lahkumisteed. Häbi tundma see noorsand teatavasti ei ole võimeline, tundku siis häbi vähemalt tema ontlikud vanemad.