Kui Eesti iseseisvus, tuli ette võtta rida majandusreforme, mis pidid baseeruma Lääne demokraatia printsiipidel ja olema kooskõlas Eesti Vabariigi seaduste koguga.
Nagu nüüd on selgunud, oli omandireformi sisuline eesmärk poliitiliste otsuste alusel õigusjärgseteks omanikeks tunnistatud isikutele kompenseerida väidetavaid anneksioonikahjusid siinsete eestlaste vahendite arvel, et vältida mistahes nõudmisi Saksamaa, Venemaa ja tema liitlaste USA, Inglismaa ja Prantsusmaa vastu.
Ükski Eesti kodanik pole andnud nõusolekut oma raha ja vara kasutamiseks võõrriikide aktsioonide hüvitamiseks. Poliitilist kokkulepet erinevate poliitiliste jõudude vahel selleks sõlmitud ei ole. Samuti pole korraldatud referendumist sellise konstitutsioonivastase otsuse tegemiseks.
Ja veel.
Vastavalt 1940. aastal kehtinud Balti Eraõiguse järgi pärandasid kunagised omanikud oma pärijatele võõrandamatu kohustuse maksta oma võlad. Selles osas Balti Eraõigust ei tunnistata, kuid juhtudel, kus see vastab endiste omanike huvidele, Balti Eraõigust rakendatakse.

Tähelepanuta on jäetud ka see triviaalsus, et rahvusvahelise õiguse kohaselt tuleb konfliktis osalenud riikides seadusevastaselt konfiskeeritud varad tagastada rahulepingu või vaherahukokkuleppe raames.
Ei Eesti Vabariik ega ka poliitiliste otsustega õigusjärgseteks omanikeks nimetatud isikud pole esitanud kahjutasude nõuet välisriikidele, milliste tegevus kahju põhjustas.
Aga Omandireformi aluste seadus ütleb, et vara tagastamine endistele omanikele või nende järglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.