Kas tõesti on Eestil veel lootust? Kas ehk tõesti on Eestis võimalik ja algamas uus Laulev Revolutsioon kus võõraste võimurite tahet täites oma rahva hüljanud ametlike valitsejate alatuste vastu tõuseb kunagiste Loomingulistele liitudele sarnaselt rahva vaimseks juhiks ja rahva tegeliku tahte esindajaks vaimu ja kultuuriinimeste ringkond. Kas ehk tõesti õnnestub veel seeläbi Eestit ja eestlust kõigi nende ümberasunud balti- ja kadakasakslaste ja teiste saamameeste "ajaloolise õigluse taastamise" kitsaste majanduslike erahuvide eest kaitsta!? Igastahes suur aitäh ja lugupidamine siintoodud Eesti Muusikanõukogu juhatuse liikmetele kes sellele pöördumisele alla on kirjutanud.

Igastahes on Eesti Muusikanõukogu juhatuse liikmed nüüd seal-kus-vaja mustas nimekirjas - selle asemel, et sakste kintsu kaapida, ajavad nemad mingit nõukogu asja.

Sama agaralt kui kesikud venelaste kintsu kaabivad ja nende ees lömitavad, sama innukalt vihkavad nad baltisakslasi.

vaagija 2012-02-13 19:16:46
Hoian põialt Eesti muusikutele nende õiglases võitluses õigluse eest!
700 aastat oli eestlane sunnitud sakste kintsu kaapima, on aeg ka selg sirgu ajada.

Minu vanavanaisa, ise Vabadusristi kavaler, tavatses alati rääkida, et tõeline Eesti rahva Vabadussõda, tollase meelsuse järgi peeti mitte niivõrd Idas, venelaste, kui just lõunas, Eesti rahva põlisvaenlase - Baltisaksa parunitest moodustatud Landeswehri vastu. Väidetavalt olid olid just seal, Landeswehri vastu võideldes Eesti sõdurid täis erilist vabadusiha ja võitlusindu ning soovi kätte maksta kõige selle 700 aasta rõhumise ja kõigi nende jõleduste eest millest tänapäeva, uute isandate poolt tellitud poliit-korrektsuses ning vene-vihaks muudetud uimas, enam valikuliselt rääkida ei taheta. Ja vanavanaisa põlvkonna meeste juttude järgi arvan ma, et see õiglane viha millega omal maal, mõisatallides pekstud, eestlastest, endised pärisorjad neid oma unistustes loodava "Balti Hersogiriigi" endiste orjadena pidada tahtvate balti parunite Terasdiviisi vastu oma vabadusihas ja pagana õigustatult "äärmuslikud ja jõhkrad" olid, seda kinnitab tegelik ajalooteadud ja selles pole mõtet kahelda. Sellist tulemuse loogilisust ja põhjendatus põhjendab nii inim- kui masside psühholoogia, nii loogika, sotsioloogia kui lihtsalt tavaline õiglustunne. Seda mida nende sakste varadega nüüd Eestis tehakse ja teha tahetakse ei saa põhjendada aga mitte miski muu kui vaid saama- ja võimuiha.

Eks see 700 aastat alandamist, esimese öö õigusest sohilapsi, mõisatalli peksu ja orjapõlve kaalub ju üles ka meie suhtumises vabadusse läbi Võidupüha, mida tähistame igal aastal just Landeswehri vastu saavutatud võiduga.

Asjaolu, et Võidupüha tuleneb Landeswehri, mitte aga punakaardi purustamisest, on paljudele "eriti vingetele isamaalastele" raske taluda. Parema meelega nad näeksid, et Võidupühal meenutataks mingit just neile meelepärasemat sõjasaavutust. Eks saame siinkohal meenutada kurba tõika, et ikka veel pole me tegelikult vabaks saanud saatuslikest jälgedest, mida on jätnud maarahva geenidesse kunagine mõisaorjus, püüd sakstele võimalikult meelepärane olla. Kõike seda silmas pidades, mis XX sajandil tuli eestlastel läbi ja üle elada, on niisuguse tõiga nentimine tõeliselt masendav.

Raamatukogudes on saadaval üks niisugune pehmes köites raamat nagu nende Vaterlandi läinud saksalste ümberasumise 60ndale aastapäevale pühendatud ajalooseminari materjalid, pealkirjaga "Umsiedlung 60" ja seal on terved peatükid mis kajastavad nende Mustpeade ümberasumise ja ka kultuurivarade küsimusi.

Neid materjale peaks Eesti avalikkusele lähemalt tutvustama. Kuidas saaksime teada, kas selle hoone eest on Mustpeade vennaskond oma Saksa riigilt korvause kätte saanud? Kui seaduslikud on nüüdsed "hilistekkelised" mustpead (nt Tulviste)?