“NLiit võttis 1939. aastal tagasi Tsaari - Venemaale kuulunud ukrainlaste - valgevenelastega asustatud alad, mida nägi ette juba 1919. aasta 8. detsembri Antanti Pariisi resolutsioon (nn lord Curzoni liin), mida aga Poola keeldus tunnustamast. Vilniuse piirkond anti Leedule. Lõplikult kinnitati need piirkonnad NLiidule Teherani konverentsi otsusega. Praegu tähistab Curzoni liin Poola riigipiiri Ukraina, Valgevene ja Leeduga.”
Venelased õigustavad enne II Mailmasõja aegse Poola riigi poolitamisse nn Curzoni liiniga. Ometi oli Lord Curzon seda juba deklareerinud enne Poola – NL rahulepingu sõlmismist, 1921. aastal. Mõlemad pooled leppisid piiriga, Curzoni liini ignoreerides. “Tsaari – Venemaale kuulund ukrainlaste valgevenelastega asustatud alade” vabandus toodi jälle NL käitumise õigustamiseks välja 1939. aastal, kui NL ühepoolselt murdis Poolaga sõlmitud rahulepingu ja tungis Poolale seljatagant kallale, kui see pidas võitlust elu ja surma peale Saksamaaga. Nii oli Stalini ja Hitleri poolt kokku lepitud. Muide, sama maa-ala kuulus kunagi Poola kuningriigile.

Lugesin minagi seda Rait Maruste kirjutist. Ei ole seni tähele pannud, et nii kõrgel kohal kohtunik - Euroopa Inimõiguste Kohtust pealegi - laskub nii madalale poliitilisse mudamaadlusse.

Kas võite kinnitada, et seda ohtu ei ole?

Ohud võivad olla ja ohud võivad ka mitte olla - ohu suurus ei olene vaid ühe poole käitumisest, see oleneb ikkagi
mõlema osapoole käitumisest. Kui me jätkuvalt väidame, et küüditame tiblad koos keskerakondlastega Peipsi taha ja
kui enne järgmisi Riigikogu valimisi näiteks taas provokatsiooniks eestivenelaste vastu mõne teise Pronksi või kivi
rakendaksime valimisvankri ette - Eestis on ju neid II Maailmasõjas hukkunute mälestussambaid vist ligi 300 -
siis võib ju tõesti juhtuda, et endast väljaviidud meeleheitel eestivenelased Toompead ründama lähevad.
Samuti võib ju juhtuda, et kui me grusiinide kombel rivistaksime Narva jõele haubitsad ja hakkaksime Ivangorodit
tulistama loosungite saatel - "Andke Komarovka tagasi!", siis miks ka mitte - Pihkva dessantväelased võivad küll
ka Tallinnale samasuguse karistusreidi teha, nagu seda Gruusias tehti.
Aga seda hirmujuttu on võimalik ju kõike heatahtliku rahumeelsusega vältida. Seda mõistab ju kogu Euroopa, välja
arvatud väike jonnipunn Eesti - miks seda ei mõista aga Euroopa Inimõiguste Kohtu nii kõrge ametnik - kelle
tellimusel ta sellise artikli kirjutas?
Kui te mind ei usu, siis küsige härra Nõlvaku käest - pärast viimaste valimistulemuste selgumist tegi ka tema
kannapöörde eestivenelastega rahumeelse leppimise kasuks.

Kriitikud oleksid võinud märgata, et autor T. identifitseerib end kohaliku neegrina, keda põliselanikud on siia vägisi vedanud ja sajandeid istandustes orjana pruukinud. Sellise mina-tunnetusega on tema reaktsoon kõige eestiliku suhtes täiesti loomulik.

Selle suurvene šovinistist artikli autori üllitise võime rahumeeli jätta kus seda ja teist. Luka sõnastus on tabavalt täpne ja ise end MÄRTRINA kujutava (?)indiviidi psüühikat ajalehekommiga muuta või parandada oleks nonsens. Aga rohkem kui mõtlemapanev on hoopis nende eestlaste mõtlemine ja arusaam, kes olles ise läbielanud kogu KOMMUNISTLIKU süsteemi terrori, peavad seda NORMAALSEKS aga ühe kuju viimine LINNASÜDAMEST(kus ta sümboliseeris VÕITU RAHVA ÜLE KELLE PEALINNAS TA ASUS) surnuaiale kus ta TÕEPOOLEST sümboliseerib OMA RELVAVENDI LEINAVAT SÕDURIT - see pidavat siinelavaid muulasi viima ENDAST VÄLJA JA MEELEHEITELKE??? Mis asi neid "meelehetele ja endast välja" peaks viima? Kas see kui nad ei saa enam tunnetada end VÕITJATENA vaid on sunnitud end identifitseerima LEINAJATENA? Kui SELLINE arusaam muutub meil endastmõistetavaks - siis pole meile tõesti vaja ei iseseisvust ega vabadust sest MÕLEMAD eeldavat iseseisvat OTSUSTAMIST. Hoopis LIHTSAM on hüürata kooris kui KÄSTAKSE, minna sinna kuhu KÄSTAKSE, teha seda mis KÄSTAKSE, olgu see või oma pere järgi nuhkimine ja naabrite peale kaevamine - aga kui KÄSTAKSE siis ka nende pihta tulistada ...

Mõistan arnot, kellest ta räägib. Aga küsin vastu: aga kuidas siis tuleb autorisse suhtuda, kui tema on Eestis sündinud ja võibolla vaid tema vanaisale võiks selliseid küsimusi esitada?
Olen korduvalt arnole vastanud, et mina ei hakka selle pärast vene rahvast vihkama, et neil oli kunagi selline mõrtsukas, nagu Stalin ja stalinistid. Stalin represseeris ja hävitas Vene enda rahvast kõige rohkem. Isegi Venemaa president Medvedjev võttis sel teemal alles sõna, et see ei anna õigustust Stalini repressioonideks, et tal oli teeneid oma riigi ees. Mäletan esimene julge mees Venemaal oli Hruštšov, kes paljastas Stalini isikukultuse ja ka minu pere vabastamisel Siberist oli Hruštšov abiks.

Samas küsiksin vaagijalt vastu, et MIKS ta ALATI samastab üksikuid suurvene šoviniste Vene Rahvaga. SUUREM OSA VENE RAHVAST vaevalt kiidab heaks selle üllitise autori laimu eesti rahva aadressil. Ma siiski antud kommides arutleme AURORIT ja tema SUHTUMIST meisse - miks laiendate minu kirjutist VENE RAHVALE? On see TAOTLUSLIK ? On Teil vajadus näidata mind mingi RUSSOFOOBINA või kleepida mulle sellist silti külge?

“Ohud võivad olla ......”
Tore, nüüd oleme ühel arvamusel. Ja sellega olgu öeldud, et ohtude avalikkuse ette toomine ja arutamine on vajalik, ükskõik kuidas see kellegi söögiisule mõjub.

"et MIKS ta ALATI samastab üksikuid suurvene šoviniste Vene Rahvaga" - kui see nii oleks, siis vabandan arno ees. Seni on jäänud mulje, et arno räägib šovinistidest vaid suures mitmuses: kas nii, et kui eestivenelane hääletab keskide poolt, siis on ta automaatselt suur šovinist - kui aga seesama šovinist (lahkunud Kogan!) hääletab laarlaste poolt, siis on ta suur Eesti patrioot?

Ja ongi Vaagija, sest kesikkond teenib Vene impeeriumi huve. Aamen!

Tahan sind tänada, WSS, sest just sinusugused aitasid viimastel valimistel keskidel mäekõrguselt võita, sest valija on silmad avanud ja ei usu enam sinusuguste laimu ja valetamist - pealegi valija on alati nende poolt, kes on nõrgemad ja kellele tehakse ebaõiglast ülekohut.

Tegelikult ju mingeid LÄBIRÄÄKIMISI ei toimunud vaid nsvliit esitas Soomele ULTIMAATUMI ja kui viimane ilmutas "häbematust" selle tagasilükkamisega siis lavastati "relvakonflikt" ühes nn Saatse Saapa taolises piirilõigus. Ehk projekteeriti seegi "saabas" Eesti-Vene riigipiiri nimelt sisse, milleks leiutada uut kui ka vana võib edukalt töötada(eriti venelaste käes).

1939 a. sügisel asetleidnud Soome – NL läbirääkimisi kirjeldab Mannerheim oma mälestuste lhk. 49-61. (Mannerheim – Mälestused, Välis-Eesti Kirjastus, Stokholmis, 1952).

Läbirääkimised Soome ja NL vahel algasid NL initsiatiivil. Pärast vastastikkuse abis-tamise pakti sõlmimist Balti riikidega, paluti 5. oktoobril (1939. a.) Soome saadikut Mosvas teatada oma valitsusele, et see saadaks volitustega esindaja Mosvasse läbirääkima konkreetsete poliitiliste probleemide üle.
Soome delegatsioon, riiginõunik Paasikivi juhtimisel kohtus 12. okt. Stalini ja Molotoviga ning pöördus Helsingisse valitsuselt uusi direktsioone saama.
Läbirääkimised jätkusid 23. okt. Delgatsiooniga liitus siis majandusminister Väino Tanner. Kuigi Soome valitsus oli nõustunud väikeste piirinihketega mõnele venelaste nõudmistele vastu tulema, ületasid nõudmiselt kaugelt selle, millega soomlased leppida said. Läbirääkimised katkesid ja soome delegatsioon tuli novembri keskpaiku koju tagasi.
26. novembril korraldas NL provokatsiooni, mida tuntakse nimetuse all ”Mainila lasud”. Järgnevatel päevadel teatas NL valitsus Soome saadikule, et ta ei loe enam seotuks mittekallale-tungi lepinguga ja katkestas diplomaatilised suhted Soomega. Talvesõda algas 30. novembril.