Miks ei ole antud artiklis mitte ühtegi positiivset viidet Savisaarele või keskerakonnale?

Seda võis arvata, et mõni libakesik saadetakse siia esinema. Ei saa ju olla, et kena ja huvitav lugu autotööstuse ajaloost on lehes, aga Savisaarega pole seost pakutud. Savisaare isikukultuse ehitamine Keskerakonna vaenlaste poolt ei tunne mingeid piire.

to pahane kesik

Samuti pole kiidulaulu estonbašile!

"Opeleid" sõitis Eestis pärast sõda veel hulk aastaid. Eriti olid tuntud nn "Moskvitši"-esiisad - Berliini olümpiamängude ajaks välja tulnud kaheukselised "Opel-Olympiad" (enamasti olid need kabrioletid). "Moskvitšid", mida Moskva "malolitrovkade" tehas hakkas välja laskma ja mida müüdi väljavalitutele 9000-rublase hinnaga, olid "olümpiaautodega" sedavõrd üht nägu, et pimegi nägi - autorid on neil autodel samad.

Aga mul on meeles, et meie kodu lähedal olnud vanasse lihakarni, kus enam liha ei müüdud, toodi pudelipiima veoautoga, millel oli kiri OPEL-BLITZ. Nüüd sain teada, et kogu see autotööstus kasvas välja õmblusmasinate ja jalgrataste tootmisest. Eestis autode ehitamiseni ei jõutud, kuigi näiteks autobusse tehti siin küll - alusraamile ehitati puust keresõrestik, mis kaeti plekiga ja sisustati nagu kord ja kohus. Vanas Eesti Wabariigis ehitati ka elektrironge, tramme, auruvedureid. Kuhu on nüüd jäänud Eesti sõidukite ja veokite ehitus? Vanarauastatud puha... Vanaraud ja odav tööjõud on meie tähtsad ekspordiartiklid. Olgem uhked!

Väga hea, et Kesknädal vahetevahel ka ajaloorubriiki midagi paneb. Aastaid tagasi olid ajaloolood selles lehes kõige huvitavamad. Igapäevane poliitikamöll osutuski kõrvaliseks ja aeguvaks, ajalugu aga jäi.

Kuigi Polzunov ja Kulibin, nagu me oleme vastuvaidlematult teadnud ja pealuuüdisse vajutanud, olid esimesed tõelised autoleiutajad, tuli mitmel pool Euroopas ette autode tegemist. Üks eespoolnimetatud isikute leiutiste ärakasutajaid oligi siintutvustatud Herr Opel.
Igatahes ei ole vist huvituseta teada saada, kuidas saksmannid, kes alustasid õmmelusmassinate ja velosipeedide tegemisest, said hakkama automobiilide valmismeisterdamise ja laialilaotamisega ning kuidas terve ilm, Estland sealhulgas, seda masinavärki täis sai.

Kirjas on: "1899. aastal esimese auto ehitanud, Saksamaa ja 1936. a-ks kogu Euroopa suurimaks autotehaseks kasvanud Adam Opel AG (1931. aastast täielikult General Motorsi omanduses) oli Eestis tuntud juba tsaariajal, mil seda marki esindas Tallinnas kaupmees Fr. Nikolai äri. 1926 oli Eestis 26 sõiduautot Opel, 1940. a. jaanuaris aga juba 433, millega Opel oli 15% sõiduautode koguarvust markide arvestuses Fordi järel teisel kohal. 1920. aastatel käis Opeli Eesti esindus käest-kätte mitme firma vahel (AS Konzentra, Körting-Gürtler, Ins. Th. Hoessel & E. Borchert, W. Engel). 1930. a-tel aga esindas Opelit Eestis suur autoäri AS Rotermanni Tehased. Peale sõiduautode olid Eestis levinud ka Opeli veokid (1940 - 218 tk) ja leidus ka busse (1940 - 9 tk)."

Eespoolmainitud "Moskvitši"-esiisa kohta on teada järgmist: "Opel Olympia oli esimene täisterasest kandekerega seeriatootmisse läinud auto Saksamaal ning Opeli ja ühtlasi kogu Saksamaa suurima produktsiooniga sõjaeelne sõiduautomudel - kokku valmistati 1935-40 ligi 168 000 Olympiat. Opel Olympia 1,3-liitrise mootoriga esimest seeriat toodeti 1935. a. kevadest 1937. a. lõpuni, kokku üle 81 000. Pisut muudetud disainiga ja võimsama 1,5-liitrise mootoriga teise seeria mudel Olympia OL38 oli tootmises 1938-40 ja seda valmistati üle 86 000 eksemplari. Väliselt on esimese ja teise seeria Olympia suurimaks erinevuseks radiaatorivõre kuju - 1,3-liitrisel mudelil on kaldvõre, 1,5-liitrisel ümarvõre. Sarnase kerekujuga teise seeria Olympiat ja Kadetti saab väliselt eristada samuti radiaatorivõre abil - Olympial on see külgedel väikese kumerusega, Kadettil aga sirge; lisaks on erinev ka mootorikate, mis Olympial avaneb ühes tükis eest, Kadettil kahes osas külgedelt. Olympiat toodeti keredega 2 ja 4 uksega limusiin ning 2 uksega kabrio-limusiin.
1940. a. jaanuaris Eestis registreeritud 433 Opeli hulgas leidus ka Olympiaid, samuti sattus neid siia hulgaliselt sõja ajal ja trofeetehnikana pärast sõda. Kabrio-limusiinid on tunduvalt haruldasemad kinnistest limusiinidest."

Ja unustada ei tohi Opel-Kadetti, mis pani aluse Nõukogude autotööstuse ühele suursaavutusele: "Opeli väikseima mudelina ilmus 1,1-liitrise mootoriga Kadett turule 1937. aastal. Lameda radiaatorivõrega esimese seeria Kadetti toodeti aastapäevad, kokku üle 33 000; kered 2 uksega limusiin ja 2 uksega kabrio-limusiin. 1938-40 ehitati moodsama disainiga ümara radiaatorivõrega teise seeria Kadetti kahes versioonis: tüüp KJ38 ehk Normal-Limousine või Kadett Junior ning pisut kallim tüüp K38 ehk Kadett Spezial (väliseks erinevuseks näiteks kroomdetailid); esimest ligi 18 000, teist üle 56 000 eksemplari. Keretüüpidest olid esindatud 2 ja 4 uksega limusiinid ning 2 uksega kabrio-limusiinid. Kokku valmistati 1937-40 üle 107 000 Kadetti. Väga sarnase kerekujuga teise seeria Kadetti ja Olympiat saab väliselt eristada radiaatorivõre abil - Olympial on see külgedel väikese kumerusega, Kadettil aga sirge; lisaks on erinev ka mootorikate, mis Olympial avaneb ühes tükis eest, Kadettil kahes osas külgedelt.

Pärast II maailmasõda viidi kogu Opel Kadetti tootmisliin Venemaale, ning sõjaeelset Kadetti toodeti aeg-ajalt moderniseerides N. Liidus Moskvitsh M400, M401 jm mudelinimetuste all (peamiselt kinnise 4-ukselise kerega) edasi aastatel 1947-56."

Opel-autode, sh ka "Moskvitši" esiisade kohta leiab andmeid ja pilte Eesti Antiikautode Galeriist, mis nimetab end Eesti autoajaloo lehekülgedeks.
http://eag.vanatehnika.ee

meeldetuletajale meeldetuletuseks
Jah, Tartu Autoremonditehases Riia maanteel toodeti palju aastaid nõuka ajal nimetatud puukerega TA-6 busse, mis olid tolle aja kohta NLiidu esinduslikumaid - šassiid veeti raudteega Gorkist kohale ja samuti ehitati ka kaubabusse TA-9. Isegi taasiseseisvumise järel üritati ehitada kaasaegsemaid busse Volvo šassiidele, kuid suurenenud konkurentsiga hääbus kõik. Täna sealt mööda sõites, tundub, et elu on seisma jäänud Eestimaal.

Valgas Kuperjanovi tänavas enne sõda tegutsenud ettevõte, kus pandi kokku kohalike liinide jaoks sobivaid autobusse, profileeriti pärast sõda, kui sama tänav kandis Nõukogude uulitsa nime, ümber – tavalisi, eestilikke hobuvankreid tegema. Õue peal seisid need, aisad püsti. Ratastega värgid puha - olgu buss või põllutöödel ja sõnnikuveol vaja minev vanker.