Viimase 10 aasta jooksul ei ole Reformierakonnale veel keegi nii kõvasti natti hakanud. Tõepoolest, milline erakond on Eestis järjepanu kõige rohkem võimul olnud? Õige vastus: oravad. Igas koalitsioonis on nad ennast mõnusasti võtmekohtadele seadnud ja muudkui ruulivad - peamiselt ainult haiglate ja muu kinnisvaraga hangeldades. Teen seega ettepaneku muuta Reformierakonna nimi Kinnisvaraerakonnaks, nii oleks kõigile lihtsam ja selgem. Kurikuulus Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, mis nüüd peagi Res-Publica toel ka koolimajadega kauplema hakkab, on ju Reformierakonna "geniaalne" äriprojekt. Aga Jaanusele edu valusa tõe väljaütlemise jätkamisel!

tubli, Jaanus. Aeg oleks ka Keskerakonnas nooremaid võimu juurde lasta nagu Kadri Must või siis Jaanus jne

üks tulihingeline viriseja välja ilmunud.Virisemisega küll väärtusi ei looda.Ca 10% töötuid on kap.-ühiskonnas üsna normaalne,mitte massiline tööpuudus.Massiliseks võiks seda nimetada vast sots.ühiskonnas,millest äsja tulime.Arengut toetab potentsiaalide vahe,mitte võrdsus.Juba vana Marx teadis seda.Milleni võrdsustamine viis,mäletame veel.

Mul on veel hästi meeles kui lang p..se korkis edsiga koalisatsiooni lepinguid allkirjastas,siis oli seis 32:11,kuidas selline prügikala(reeturid)meile sattusid jääb arusaamatuks.Riigikogu kesk-ist aknaalustest on ainult Hr.Laanjärv keski asutaja liige.Elame veel.

Klenski avaldas omi mõtteid ausalt ja kedagi halvustamata(v.a.reeturid).Kahtlemata on meie juhatusel vaja selgineda ja tagumik tugitoolist üles tösta,ei ole ju normaalne,kui partei on võimul ja enamik asutajaliikmeid!!!on töötud.

Olen näinud pealt siinseid muutusi. Ultraliberalism, kauboikapitalism on siin materialiseerunud eriti julmal kujul. Igaüks räägib külapeost nii, nagu tal tantsupõrandal läks, öeldakse Hispaanias. Eestis on mõnel sel tantsupõrandal väga hästi läinud: nendel, kes erastamisel osavad olid, nendel, kes end ikka võimu ligidale hoidsid (pole oluline, kas see võim on kommunistlik, kapitalistlik, faðistlik või demokraatlik; võim ei taipa midagi neist tobedatest ideoloogilistest varjunditest), noortel «ettevõtjatel», kes ostavad seal, et müüa siin. Kallid autod. Kallid majad. Puhkus ükskõik millises maailma nurgas. Teised ei saanud mitte peo lähedalegi: lapsed, kes ei käi koolis, «asotsiaalid» tänaval, vanad ja mitte nii väga vanad inimesed otsimas prügikastidest toitu. Nende kahe vahepeal määratlematu keskklass, kes unistab vaid sellest, et ühel päeval omada autot, maja ja puhkust palmi all türkiissinise mere rannal. Lõppude lõpuks pole Eesti selle poolest ka midagi originaalset. See vaatemäng pole sugugi vähem ðokeeriv ükskõik millises riigis, ükskõik millises maailmajaos. Ka minu kodumaal, Hispaanias. Kuid Eesti väiksus teeb selle nähtavamaks, see on nagu suur plaan, mis täidab kogu ekraani. Ma pole kuigi kindel, et kõik see oleks ajakirjanduses just sagedaseks arutlusteemaks. Muret teevad hoopis muud asjad. See on meie aja märk: kõige labastamine äärmuseni, püüd näida sellena, kes ei olda või kelleks unistatakse saada, müüa hing kuradile hetke eest teleekraanil või ajakirjanduses. Saada kuulsaks (mida see küll tähendada võiks?) mitte tänu intellektuaalsetele või professionaalsetele väärtustele, mitte tänu aastatepikkusele tööle ja vaevale, vaid nüüd ja kohe, lihtsalt niisama. Millised eeskujud on tänapäeva noortel? Kus on kultuuri- ja kunstitegelased, kus intellektuaalid? Kulutatakse, kui üldse, tuhandeid kroone (eurosid, dollareid või naelu, ükskõik) ilutulestikule. Ja nii nagu pürotehniliste vaatemängude puhul, täitub taevas värviliste tulukestega, mis kohe kustuvad, ja jääb ainult suits, mis samuti kaob. Intellektuaalid? Kultuuri juhid? Oh, mon Dieu...! Nad aplodeerivad postmodernsele vahvusele, oodates selle eest autasusid. Nad kordavad võimukandjate sõnu nagu papagoid. Siin ei ole tegu enam «nõrga» mõtlemisega (G. Vattimo dixit) või «ainuõige» mõtlemisega (pensée unique). See on mõtlemise nullkraad (R. Barthes dixit). Kuidas seletada seda, et riigi toetusel ilmuv ajaleht, mis väidab end olevat kultuurilehe, jätab endast pigem Valge Maja pressibüroo mulje või avaldab vaid iisraeli radikaalse äärmusluse rassistlikke ideid? Ma ei palu, et ta astuks välja palestiina rahva eest. Ma ei palu, et ta avaldaks meelt ühe ebaseadusliku (kui üldse on olemas seaduslikud sõjad) ja valedele rajatud (nagu see iga päevaga ilmsemaks saab) sõja vastu. Ma ei nõua hukkamõistu viimastel andmetel rohkem kui kolmekümne tuhande iraaklase surma eest. Aga kui inimesed ei ole olulised, siis vähemalt – kui räägitakse kultuurist – ei tohiks me unustada, see tähendab, peaksime meelde tuletama iga päev miljoni raamatu hävitamist Bagdadi raamatukogus («Ma ei mäleta niisugust barbaarsust mongolite ajast saadik,» ütles selle endine direktor, viidates 1258. aastale, mil Tðingis-khaani järeltulija Hulagu väed vallutasid Bagdadi ja hävitasid kõik sealsed raamatud, heites need Tigrise jõkke). Peaksime avaldama oma nördimust teiste seas niisuguste tekstide kadumise pärast nagu «Tuhande ja ühe öö» vanad väljaanded, Omar Khayyami matemaatilised traktaadid, Averroese ja Avicenna filosoofilised traktaadid (eriti viimase «Kaanon»), raamatud sumeri tsivilisatsioonist... Kui irooniline on ajalugu: 21. sajandi esimene raamatute hävitamine leiab aset paigas, kus leiutati kiri – 3200. aastal enne Kristust. Rääkimata rüüstamisest ja hävitustööst arheoloogiamuuseumis, kust on kadunud savitahvlid esimeste kirjanäidistega, ning paljudes teistes raamatukogudes ja arheoloogilistes leiukohtades. Okupandid, Ühendriikidega eesotsas, mitte ainult poleks pidanud kaitsma seda kultuurivaramut, mis kuulus kogu inimkonnale, vaid nad põlgasid ära kõik hoiatused ja rikkusid 1954. aasta Haagi konventsiooni, jättes kultuurikeskused kaitseta ja õhutades rüüstamist – see on kuritegu, mis ei aegu. Kuid okupatsioonijõud olid liiga hõivatud naftaministeeriumi kaitsega. Ja lõppude lõpuks, kellele see kõik korda läheb? Ma olen kindel, et Lotmanile oleks see korda läinud, et ta oleks olnud vapustatud sellisest kultuuri vastu suunatud kuritööst. Sest tema teadis, ja väga palju, kultuurist kui kollektiivsest mälust. Ja sellest, et kui see mälu kaob, jäävad järele vaid ignorantsus ja barbaarsus. Ignorantsusel pole piire, ka mitte riigi- ega ühiskondlikke piire: isegi meie endisel peaministril mr Aznaril lubatakse olla professor Georgetowni ülikoolis ja kinnitada ilma vähimagi piinlikkustundeta, et Al-Qaeda juured peituvad Al-Andalusis, et juba 8. sajandil üritasid «maurid» teha lõppu «kristlikule tsivilisatsioonile». Ühe hetkega samastub Pürenee poolsaare kõige hiilgavam ajajärk terroriga. Mida arvavad sellest need, kes on külastanud Alhambrat Granadas või Córdoba moðeed, kes on lugenud Al-Andalusis kirjutatud luulet, filosoofilisi, matemaatika- või meditsiinialaseid tekste, kuulanud sel perioodil Pürenee poolsaarel loodud muusikat (üks tolle aja suurtes muusikutest, Ziryab, oli muuseas pärit Bagdadist). ..............jne

aga miks peab inimene elama riigi armust. kui kellelgi sitasti läheb too bad.. aga see on ikka ta enda asi. inimesele tuleb anda õng mitte kala. riik võiks leida rahaaugu ja kõikide inimeste hüved 100% kinni maksta... oleks see normaalne? see sots abi jne. pointless inimene peab ennast ise aitama. ja kui ta on loll ning ei saa hakkama, siis on see tõesti tema viga.

vaata euroopasse, vaata Soome, Rootsi ja veel 20. riiki...

Kas reformid ja respublikaanid on vabandanud ostu-müügi tehingute pärast? Rahvas ootab.

Aga mulle keskerakond meeldib. Ja Edgar ka!

Ühinen Jantsiga! Kadri Must on arenenud, värskete mõtetega noor poliitik. Tema sobib suurepäraselt Keskerakonna esimeheks.

Elagu ka Keskerakond.

sel mehel on õigus enam niimoodi jätkata ei saa see parseldamine tuleb võimalikult ruttu vahendeid valimata lõpetada

Ma ei mäleta niisugust barbaarsust mongolite ajast saadik

see on savitsaari ees lömitajate leht kus tiblad paska suust välja ajavad

Keskerakondlase meelespea: p.1. Keskerakonnal sõpru ei ole; p.2. kes ei ole Keskerakonna sõber on Keskerakonna vaenlane.

Kas tõesti ei saaks seda vastikut ja tiblalikku keskerakonda mingi seadusega ära keelata,seda enam et peatibla on lõpuks võimult kõrvaldatud.

Tead, mine õige pe.se!

Refeormierakonda on vaja kritiseerida ja ta võimu juurest mõneks ajakski kõrvale tõrjuda, aga selle artikli analüüs on nii jumalast lapsik ja nõrk, et kõlbab ainult Kesknädalas avaldada. Noormees peab veel palju arenema. Lapse lalin.

Miks reformierakonda karta? Keskerakond peab pakkuma alternatiivset äriprojekti Res Publicale, et too veidigi poliitiliselt kosuks ja üheskoos annab Reformi lipakatele (rahaprostituutidele) ära teha. Res Publica võib muidu peale järgmisi parlamendivalimisi või isegi varem hingusele minna, kuna ausad "äraostetavad" respi lihtliikmed lasevad uppuvalt laevalt jalga. Meenutagem ajaloost Koonderakonna kuulsusetut lõppu ja Taali Olari osa selles, kuna res publica on projektiparteina analoogse ülesehitusega.