on avaldatud 21. septembri Õpetajate Lehes. Päris kindlasti sütiktekstiks kujuneva kõne "Mõningate 21. sajandi ausate eestlaste dilemma" on lehe 6. ja 7, küljel avaldatud vahepealkirjadega "Inimene on vastuoluline", "Mustvalge mõtlemise suunas", "Igapäevased eetilised valikud", "Miks vaba Eesti vajab vaenlast?", "Soome ajaloolase ootel", "Elu ei ole teadus", "Igaühele tema teenete järgi". Head uurivat lugemist! Õpetajate Lehte, seda väga arukat ja ka väljaspool koolielu olevat lugejat rõõmustavat seitungit, on kioskites-kauplustes saada ja ka netis lugeda.

Hindi arvates põhjustas setude suurt protesti põhjustanud Eesti NSV piiri jäädvustamise (s.t setu külade Venemaale jäämise) Eestis möllanud isamaalik kampaania "Mitte sammugi tagasi Tartu rahu piirist". Hint, kes 1994. aastal võttis Euroopa Nõukogus ette katse saada Euroopa olulisi poliitikuid vahendama piiriläbirääkimisi Eesti ja Venemaa vahel, leiab: "Tartu rahuga sündinud Eesti Vabariigi reetmise kartuses ei käitunud Eesti poliitikud ja avalikkus otsustavatel hetkedel ratsionaalselt ja niimoodi just põlistatigi taastatud vabariigis üks Eesti NSV tunnus - liiduvabariigi piir." Kui Tallinnas on see probleem kauge Kagu-Eesti serva pealne mure, siis setudele tähendab see kustumatut valu, millel enam polegi lahendust.

Õpetajate leht on eesti parimaid lehti. Kesknädal, Maaleht... Rapla Nädaline... rohkem häid lehti ei meenugi.

Väga haledaks teeb liivlaste olukord, millest Hint räägib. Ometi olid liivlased kunagi suur ja jõukas rahvas, kellest pole enam jäänud järele midagi peale mälestuste ja nende kirjapanekute, mida on suudetud teha selliste tõsiste keeleuurijate poolt nagu Vääri ja Hint. Ega Läti riik ja lätlased pole liivlasi hellitanud. Nüüd aga võime lugeda, et nüüd, kui liivlasi samahästi kui enam pole, on liivi küsimusega hakatud väga usinasti tegelema ning lõunanaabrite integratsiooniministeeriumis on koguni liivi osakond. Eks nad siis nüüd kirjuta igasuguseid "projekte", et saada euroraha liivlaste surnust ülesäratamiseks. Kui meie, eestlased, oma asju targemini ei oska ajada, siis võib meil minna kunagi samamoodi kui liivlastel on läinud.

Hint küsib jumala õigesti: miks vajab praegune Eesti sisevaenlaste otsimist igalt poolt ja igal ajal. Kas tõesti selleks, et saaks järjekordselt koostada, nüüd juba avalikkust kaasates, uusi nimestikke inimestest, keda tuleb kahtlustada ja mõnitada ning võibolla koguni ühiskonnast kõrvaldada? Eks sellest, et kes rohkem teistele julgeb näpuga osutada, tehakse jah mingi kodanikutruuduse demonstratsioon. Samas aga tehakse mõnede ümber meeletut aupaistet ja kiidulaulu (näiteks pronkssõduri teisaldamisega seoses), et lausa häbi hakkab. Peaasjaks on tehtud, et keskerakonnale ja Savisaarele tuleb kõvasti virutada.

sõnavõtt, millega Mati Hindi juubeliseminaril esines Martin Ehala, Tallinna Ülikooli professor. Selles on öeldud: "Mu sõnavõtt sai ajendi ühest raamaturetsensioonist, mille Mati üle kahekümne aasta tagasi avaldas Loomingus ja mis algas tõdemusega, et “tegelikkus on vaid üks võimalikest tegelikkustest”. See oli retsensioon Viivi Luige “Seitsmendale rahukevadele”. Ma olin selle ilmumise ajal teise kursuse üliõpilane ja see retsensioon avaldas mulle omajagu muljet, sest seletas minu jaoks lahti “Seitsmenda rahukevade”. Olin seda küll lugenud, kuid ei suutnud seda oma aruga endale kõnekaks lugeda. Alles Mati kokkukuhjatud märksõnaloendid selles retsensioonis suunasid mind teose assotsiatiivsust mõistma. Tsiteerin: “…sõjasandid ja suhkrusabad, oma lehma salasöötmine kolhoosipõllul, heinategu enne lume tulekut, kuuseokste varumine loomasöödaks, kevadeks laudas maha jäänud lehmad, loomade loendamine, sügis- ja kevadtööde volinikud, küla- ja riigilaenuvolinikud, tursatutvustamiskursused talunaistele, mure piimanormi ja riigilaenu maksmise pärast, õlilambid ja petroolipuudus, kodukeedetud seep, punker, haarang, tapetud parteilane ja kaduma jäänud vallavolinik, seakartulite keetmise hais ja suhkrukott kapinurgas.” Kuid see retsensioon ei avanud mulle mitte ainult “Seitsmendat rahukevadet”, vaid veelgi olulisemana ehk hoopis Matit ennast. Ja tõi minu teadvusse äratundmise, et tegelikkus on tõesti vaid üks võimalikest tegelikkustest. Rääkida Mati Hindist ja meie ajast on võimalik väga erineval viisil, oleneb sellest, kes on kõneleja. Igaüks neist võib rääkida ühest võimalikust tegelikkusest. Meie esimene aasta Pedas lõhkus need illusioonid, mis enne õppima asumist olid ülikooli kohta. Lootsime kohata vaimset õhkkonda, leidsime eest ämblikuvõrkudesse mattunud kateedri. Mati oli toona ainuke vaikne opositsionäär. Tema toitis meie protestivaimu ja andis meile ilmselt julguse organiseeruda. Mati Hindi õõnestustöö algas kohe esimeses loengus, kus ta tegi oma “Väikse katse”, mis koosnes kolmest või neljast küsimusest. Kui palju on eestlasi, kui palju on venelasi ja kui palju on üks miljon? Ega loengus ju palju võimalusi ole maailma asju arutada, sest aine tahab õpetamist, aga leidlik õppejõud leiab ikkagi võimaluse. Niihästi eesti keele foneetika kui morfoloogia omandamine nõuab harjutamist. Ja harjutamiseks on vaja keelematerjali. Need harjutuslaused olid minu meelest põhiline kanal, mille kaudu Mati kujundas üliõpilaste hoiakuid meid ümbritseva tegelikkuse suhtes. Esimesel kursusel, kui ta meid veel hästi ei tundnud, alustas ta tagasihoidlikult. Vihjed nõukogude tegelikkuse äraspidisusele olid tagasihoidlikud. Tsiteerin: “Kaugelt saabunud spetsialistid kolisid uude majja. Kuurort teenindas sõjaväe eesrindlikemaid seersante, leitnante ja kõrgemaid ohvitsere. Remondiküsimuse lahendamine talveperioodil osutub antud tingimustes ja olemasolevaid vahendeid arvestades mitteteostatavaks ja lükkub paratamatult edasi eelseisvale kevadperioodile.” Teisel kursusel, kui ta oli meie kursust juba tundma õppinud ja meie teda, ei hoidnud ta enam värvi kokku: “Elanikkonnalt laekus alatuid anonüümkirju. Mängus olid suured ja võikad jõud. Mold oli kuuma verega koos ja nuga nühiti vastu püksisäärt puhtaks. Aadam ja Eeva aeti paradiisist välja mao alatuse tõttu. Viisk uppus jõkke. Kergemeelne neiu himustas kena vanapoisi talu. Kärbes jooksis mööda seina, sääsk vingus laes, kirp hüppas sängis. Aerosool tappis kõik maha. Tühi kott seisis hästi püsti.” Praegu ma mõtlen, mis valemiga me sellisteks padupatriootideks kujunesime, aga ega mul muud head vastust sellele küsimusele olegi, kui et Mati Hint ja meie aeg üheskoos lõid selliseks eneseväljenduseks tingimused. Aeg on liikunud ja palju on olnud erinevaid meiesid. Ma loodan, et neid, kelle jaoks Mati on praegu meie ajaga seotud, tuleb veel.