...ja artiklis ei kirjutata sellest mis on Neitsitorni, Väravatorni ja selle ümbruse pärast juba teist aastakümmet toimuva omandivaidluse alus. Nimelt on siin otseselt tegemist selle kurikuulsa Omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3. ehk Eestist riikidevaheliste lepingute alusel lahkunud (Vaterlandi ümberasunud) isikutele kuulunud varaga, mille saksamaale ümberasunud isikud, riikide vahel sõmitud ümberasumislepinguga, oma tahteavalduse alusel, liitudes, lepingus ettenähtud korras kas Saksa Usaldusvalitsusele või ümberasumise segakomisjonile üle andsid. Nõudeõigus sellele varale läks lepingu alusel üle saksa riigile kes kohustus selle ümberasujast endisele omanikule Saksamaal kompenseerima. Seega on sellise vara omandi ja nõudeõigus endiselt omanikult juba ammu üle läinud Saksa riigile, kes on teatanud, et ta Eestilt mingite varade tagastamist ei nõua. Sellise, ümberasunutele kuulunud vara tagastamise välistas Eestis 15 aastat kehtinud omandireformi aluste seadus ja selle alusel tehtud jõustunud kohtuotsused. Ümberasunud saksalstele ei ole tagastanud mingeid varasid ei Leedu, Poola ega Tsehhi. Poola Vabariik võitis vastavasisulise kohtuvaidluse ümberasunud saksalaste varanõuete vastu Euroopa Inimõiguste kohtus sügisel 2008. Tšehhi Vabariik sai Euroopa Liidult tunnustuse ja eriklausli ümberasunud Sakslastele varade mitte tagastamiseks Lissaboni leppe ratifitseerimisel sügisel 2009. Ei rahvusvaheline ega ajalooline õigus järelikult ei nõua sellise vara tagastamist. Ka Eesti seadusandja tahe ei lubanud sellist vara tagastamist, seni kuni aastal 2006 toimus teatav vahetus Riigikohtu juhtkonnas ja pärast seda tühistas Riigikohus , nelja kohtuniku lisatud eriarvamusega, senise seadusandja tahte ja kohustas Eesti ühiskonda sellisele absurdsele ja põhjendamatule varade tagastamisele. See teatavasti naeris ära nii Eesti Õigusriigi kui sadade Eesti perede kodud kui õiguskindluse. Antud artikli puhul aga võiks viia ülihelde kingitusena kunagiste ümberasujate pärijatest välismaalastele ilusa ja magusa ja hirmkalli tüki unikaalset Tallinna Vanalinna.

Kui nende objektide restaureerimisega tihedalt seotud isik, küsin, KES MAKSAB KINNI KÕIK RESTAUREERIMISTEGA SEOTUD KULUD? Kui poleks seda tehtud, oleksid alles kivihunnikud.

40 aastat restaureeritud? Meie esivanemate töö ja vaevaga, ja meie praeguste maksumaksjate rahaga? Ja nüüd riigivalitsus kingib selle baltisaksa eraisikutele? Kellele ükski teine riik ennast tagastama ei alandanud?
Ei noh, on meil ikka rikas riik!Muudkui annetab vaestele sakslastele.

Miks meie Toompea-matsid ei jää ausateks matsideks, kes ei tõmba küüru selga? Lömitamine baltisakslaste kunagise vara valdajateks trüginute ees näitab, et võidukast Vabadussõjast hoolimata pole me saanud sirgeselgseks rahvaks ja oleme valmis põlvi painutama igasuguste end ülemateks pidajate ees. Taasiseseisvustatud Eesti "omandireform" ja selle igikestvad järelmid on üks näide pärisorjusliku vaimsuse jätkumisest ka XXI sajandil.

Arvan, et tegemist on banaalsete PISTISTEGA.

Kes aga sakstest viitsib küsida see peab "Iseseisvast" eestist saama! Saama peavad kõik, ainult mitte kodu-eestlased.

Miks kodu-eestlased elu sihukest arengut taluvad?