ainult VÕIM loeb ja kes seda käsutab kasutab. Mõni saab oma võimujanu komplekse välja elada sundüürnike peal. Ise ju nagu ikka asisem ja osavam oldud..nüüd tuleb hädasolijale koht kätte näidata ja panna veel selle isehakanud omaniku taskuid täitma.. ---------------------------- Seetõttu on nende teod potentsiaalselt ohtlikumad kui lihtrahva omad. Kui neid ei kontrollitaks, kasutaksid nad seda võimu esmalt ikka selleks, et minimeerida omaenda kannatusi ja maksimeerida kasu, unustades rahva.

Kurb tõsiasi on see, et 13 aasta jooksul on sundüürnikud saanud sisuliselt kopsakat üüritoetust, mitte riigilt , aga riigi survel omanikelt. Kui kohus leiab, et üürnikud on kompensatsiooni väärt, siis on sama tõenäoline, et ka omanikele tuleb üüritoetus kompenseerida. 13 aasta jooksul on keskmine sundüürikorter omanikule kahju toonud umbes 1 miljon krooni. Seega peale õiguse, ei ole varanduslikult eriti midagi loota.

Selleks, et asjast õiget pilti saada on tarvis asja vaadata algusest ja mitte suvalisest, enesele mugavast kohast. Kogu elamispind, väikesed eramajad väljaarvatud, oli 1991.aastal võrdselt riiklik elamispind ja riigi tsiviilkäibes nii Mustamäel-Õismäel, Annelinnas kui Kesklinnas. Ja asi algas sellest, et kõikkidele teistele inimestele anti võimalus oma korter väljamõeldud surrogaatraha ehk kollaste kaartide eest endale päriseks erastada! Ainult sundüürnikele seda võimalöust ei antud ja sisuliselt võeti tal lihtsalt korter ära. Täiesti küüniline ja pahatahtlik on siin rääkida mingist üüritoetusest (?) millest sundüürnik oleks nagu kasu saanud. Kordan, et nendelt inimestelt oli kodu, eelnevalt ja nende vabat tahet küsimata, erinevalt kõiguist teistest inimestest ära võetud. Kui teised said enesele kollaste kaartide eest kodu ja ühtlasi väärtuse mida sai näiteks lastele pärandada siis sundüürnikult võeti ära mõlemad. Edasine jutt sellest nagu oleksid sundüürnikud saanud üüri piirmääradest või üüritoetustest(?) kasu ning samuti sundüürnikele pakutav "võrdne" võimalus võtta laenu ja omale uus kodu osta - koos sadistliku küsimusega - miks sundüürnik selle võimaluse üle ometi õnnelik ei ole, meenutab mulle väga vene organiseeritud kuritegevuse poolt 1990-ndatel viljeldud "Telliskivi müüki" kus ühte juhuslikku või väljavalitud ohvrit sunniti täiesti tõsise näoga ja täiesti tõsiselt asja ajades ikka ja jälle kurjategijate käest enesele telliskivi ostma.

taga seda 1 miljonit vähemalt. meie sundüürnikud nutame ju sedasama raha taga.. aga kui sulle su sundüürn´ikud vähe maksid, küsi aga riigilt vahelt puuduolev summa tagasi, et mis riik pidas vajalikuks maksta ja mis sina suvatsed küsida.

igatseb ka VÕIMU, et neile raiskadele sundüürnikele ometi koht kätte näidata.

pole sellisel kujul varasid tagastatud ja osadele kodanikele ülekohut tehtud. Kusagil pole laene ja võlgu, millega ju enamik omandit koormatud oli, lihtsalt korstnasse kirjutatud. Muule maailmale pole see tagastamine üldse arusaadav. vaevalt euroopa kohuski teid aitaks teie üüride vahekasude väljanõudmisel.

üüri maksnud 16 aasta jooksul, neil ju puhas sissetulek see üürniku raha. pole makse maksnud üüritulult sentigi. Sinu vara väärtus, mille said kollaste evp-de eest on ju kordades kasvanud, sundüürnikule jäi vaid igakuine kulu enda hinges pidamiseks ja kuskil elu elamiseks. Hirm ja õudus ja moraalne kahju peale selle omaniku omavoli ees. Sinu vara kasvas, sundüürnikul polnud seda nagunii, ja nii on siis nagu õiglane?

kasu see üür, mida nad kellelegi ära maksma ei pidanud juba 16 aastat korterite ja elamute ja maade eest, mida nad evp-de eest jumala tasuta erastada- ärastada said. või võlgade ja laenudega ehitatud varade uusomanikud.. teie kasu ikka kasvanud tohutult, miks see sundüürnik siis rahul peaks olema,nemad visati ju kraavi..

Teen siin ju pidevalt üürnikele kasulikke ettepanekuid, aga saan muudkui sõimata. Tõsi, see klahviklõbistamine ei lähe mulle midagi maksma, aga samuti ei näe ma sundüürnikest omanike tegemises endale mingit kasu tõusmas. Kui üürnikud sooduslaenude ja kolimistoetuste abil kortereid ostaksid, siis mul ei ole kahjuks ühtegi pakkuda. Minu soovituste ainuke viga on see, et need ei tule keskerakondlase käest. Õnneks pole ka sundüürnikud kõik fanaatilised keskerakondlased ja loodan, et nad julgevad ka Keskerakonna juhtidel nõuda, miks tegeletakse niisuguse lollusega nagu suurte munitsipaalelamute ehitamine ja miks nii loiult toetatakse üürnikest oma kodu omanikeks saamise projekte. Siit kommentaaridestki on näha, et enamus üürnikke soovib omanikeks saada, mitte munitsipaalüürnikeks saada ja jääda.

Naljakas, alati kui ma midagi julgen sundüürnike teemal öelda sõimatakse mind omanikuks, peaaegu vaata et pursuiks ja milleks iganes. Pean kahjuks teid kurvastama - pole mul mingit kinnisvara, juba viimased 10 aastat elanud üürikorterites, üürides seda kehtiva turuhinna põhjal ning see on koos üldise kinnisvara hinnaga teinud ka oma ralli läbi. Jah - tunnistan, omal ajal olin loll ja jäin kinnisvararallist/rongist maha, aga samas tunnistan ma endale, et riik ei kavatse küll minu heaks kunagi lillegi liigutada. Sundüürnikud on täpselt samasugune poliitiline teema nagu näiteks noorte perede toetamine - hea aeg-ajalt avalikkuse ees muliseda ning mingeid mõttetuid statistilisi fakte puistata.

Sults on tubli direktor ja aktiivne seltsielu edendaja, aga ta on ka Põhja-Tallinna Halduskogu esimees. Põhja-Tallinnas elab enamus pealinna sundüürnikest. Euroopa kohtu positiivne lahend tooks sundüürisaaga lõpplahenduse vaid suurte ja kallite korterite üürnikele. Kuid halduskogu peaks mõtlema ka ühiskorterites ja kööktubades virelevatele inimestele. Sotsiaalset eluasemepoliitikat vajavad lisaks põlistallinnlastest sundüürnikele ka maalt linna tööle ja õppima tulnud noored pered. Ja sundüürnikud soovivad minu teada ka uut kodu üürida või osta justnimelt oma koduasumis -Pelgulinnas, Köismäel või Kalamajas - mõnes väiksemat sorti rohelise aiaga majas. Ma ei tea siin kedagi, kes sooviks kolida Koplisse või Lasnamäele suurde majja. Kas halduskogu ja selle juhid on teinud vähemalt mingeid pöördumisi Linnavalitsuse poole, et asi liiguks sundüürnike endi soovitud suunas? Kui linnaisad kangesti tahavad just ehitada, siis miks ei osta nad Pelgulinnas ja Kalamajas tühje krunte kokku?

Täiskasvanud inimese elus on kaks perioodi, mil ta bioloogilistel põhjustel ei saa tihti eluasemeküsimusega ise hakkama. Noortel on parimas pereloomise eas sagedasti liiga väike sissetulek ja töövõimetutel vanuritel liiga väike pension. Riigi huvides on seda viga siluda ja selleks on vanades heaoluriikides palju vahendeid leiutatud. Pole mõtet külvata pessimismi, et meil ei tehta iial midagi ja ainult mulisetakse. Mitte kõiki, aga suurt osa sundüürnikke saaks aidata samade ammu leiutatud sotsiaalse eluasemepoliitika vahenditega. Kui oleksin kindel, et neid vahendeid ei kasutata nimme, kas poliitilise kiusu või korruptsiooni tõttu, siis ma ilmselt ei kirjutaks siin üldse. Oletan, et sageli meie poliitikud ja ametnikud lihtsalt ei oska, ei tea, pole kuulnudki. Kui neid selle eest sõimata, siis nad ei muutugi. Olen teie kommentaare ammu märganud ja sooviksin, et rakendaksite oma kainet mõistust optimistlikumalt ja konstruktiivsemalt. Täna ei ole Eestis mitte rahapuudus vaid oskuste puudus. On kurb, et hiigelsummad, mis planeeritud eluasemeprobleemi lahendamiseks raisatakse 19. sajandi laadis hiidvaestemajade ehitamiseks, mille 0-kasutegurist on läänes ammu aru saadud. Kurb oli näha eile TV-s hädaldamas aselinnapead Aasi, et naabrid on kusagil järjekordse vaestekasarmu ehitamise vastu. Mujal ilmas üürivad või ostavad linnad erinevates majades üksikuid kortereid ja annavd neid sotsiaalkorteritena allüürile. Pole detailplaani vaidlusi ja pole ka getostuvaid munitsipaalkasarmuid. Noor Tallinna Linnavalitsus lihtsalt ei tunne linnaplaneerimise abc-d. Häda ei ole ainult Keskerakonnas.

Psühholoogilises mõttes on sundüürnike küsimus oluliselt erinev noorte perede või muust sotsiaalteemast. Poliitiliselt ja ajakirjanduslikult üliaktiivsed ei ole mitte sotsiaalabi vajavad vaesed üürnikud, vaid kalliste korterite kasutajad, kes elasid üle närvivapustuse kui täpselt nendesarnased naabermaja elanikud said sisuliselt tasuta oma üüripinna omanikeks. Isegi kui formaaljuriidiliselt või loogika seisukohalt probleemi nagu poleks, tuleb siiski tunnistada, et väga massiliselt levinud emotsionaalne probleem on olemas olnud juba üle 13 aasta. Riigi poolt oleks olnud tark need emotsioonid n.ö. kinni maksta juba 1994-97. Nüüd on väga tõenäoline, et isegi 100% kompensatsioon ei kaota tuhandetes peredes leegitsevat nihilistlikku viha Eesti riigi vastu. Sundüürnike kõrgklassi võiks vabalt nimetada Eesti suuruselt kolmandaks usuühinguks, religioosseks sektiks, mis jääb oma suletud elu elama ka pärast oma tekkepõhjuste kadumist. Kuna tegemist ei ole armastuse vaid vihkamise sektiga, siis on see riigile suurem probleem, kui infantiilselt edvistavad satanistid.

nihhilistlik viha - huvitav, mis see peaks olema? Kui ühele isikule tehakse riigi poolt kingitus - tal lastakse erastada tama nõukogude ajal ehitatud ja saadus korter, mida ta saab siitpeale ise koduna kasutada , seda müüa, kinkkida või oma järeltulijatele märkimisväärse varana pärandada, kui talle antakse sellesama riigi poolt väidetavalt tagasi üks või mitu maja, milles asuvad teiste inimeste aastakümnete ja uue põlvkonna vältel loodudu kodud, ja veel antakse talle kõikki asjaõiguse ja pärimisloogika reegleid rikkudes kingitusena andeks valimatult kõik võlad mis sellel väidetavalt tagastataval varal lasusid ja mille läbi see vara kogu kapitalistliku ja vabaturu vundamentaal-loogika järgi võlausaldajatele kuulus (jättes võlausaldajad pika ninaga ja oma omandist ilma). Ning teiselt inimeselt võetakse selle riigi poliitilise otsuse alusel ära nii kodu kui ta vaesustatakse selle riigi üpoliitilise otsuse alusel, jättes ilma omada seda ainukestki varandust mis teistele selle poliitilise otsuse alusel kollaste kaartide hocus-pocus triki läbi lihtsalt kingiti. Ma ei tea kas on ikka asjakohane ja kultuursele inimesele kohane nimetada selliselt , riigi poliitilise otsusega vaesustatud inimese loomulikku reakstiooni nihilistlikuks? Seda eriti olukorras kus paljudes endistes okupeeritud , kuid vanema kultuuripõhjaga riikides, (Leedus, Poolas, Saksamaal, Tsehhis...) võimaliku ebaõigluse ja kodanike ebavõrdse kohtlemise põhjustamise vältimiseks ei mindud. Ma arvan, et hea ja kultuurne inimene väldib nii laste kui isegi ka loomade juures sellist olukorda kus ühele antakse ja teisele smaväärset ei anta,rääkimata olukorrast kus teiselt hoopis ära võetakse. Kui teie poolt väljakäidud nihilistlik viha on aga seesama mis minu arvates on tugevama õiguse, ülekohtu , ebaõiglase ja hoolimatu halduse poolt põhjustatud tervisehäireteni viinud hirm, ahastus, ebakindlus, pettumus ja kibestumine siis olen teiega päris nõus. PS: Omandireformitavate majade põhihulga moodustasid siiski Kalamaja, Kopli, Kassisaba, Kadrioru jne. nn kõdurajoonide korterelamud. Ka Toompea vanad aadli-elamud ei olnud mitte nii nagu neist räägitakse kommunistliku nomenklatuuri luksuskorterid , vaid väga suure osa moodustasid nendest ühiskorterid kus ühisköögi ja ühis WC peal , igas toas elas üks perekond. Nn. nomenklatuurile olid tolleks ajaks ehitatud uued ja korralikud, miilitsa valve all majad Tina tänavale ja Kapi tänavale ja kuhu veel. Need olid uued, Nõukogude ajal ehitatud majad ja nemad said kõik oma kodud kenasti erastatud. Hammasrataste vahele jäi ja vaesustati aga just see tavaline, valdavalt sõjaaegse (traumaatilise) lapsepõlvega vanem põlisrahvusest põlvkond.

igastahes on see hea uudis!

Teiega paljuski nõus. Tahtsin juhtida tähelepanu just sellele, et sotsiaalmeetmetega ei saa kogu sundüüri probleemi lahendada. Näiteks munitsipaalpinda jagab ka tänane keskerakondlik linnavalitsus sotsiaalse normi, st. inimeste arvu järgi ja senise korteri suurus ega turuhind ei tule arvesse. Nn. korteritehingu puhul arvestatakse ka mahajäetava korteri hinda. See on hea, et lahendusviise on mitu, kuid munitsipaalkorteritega on liiale mindud. Asjata ja valehäbiga otsitakse psühholoogilise probleemi lahendusele juriidilisi ja loogilisi õigustusi.Asi venib ja venib. Võib-olla ei leidnud ma sundüürnikke lämmatavale negatiivsele tundele õiget nimetust, aga selle olemasolu kinnitate ka teie. Pooldan loomulikult nii ülekohtu heastamist kui sotsiaalset õiglust ja ei saa mitte aru, miks peab kannatuste rada munitsipaalüürniku vaheetapiga veel pikemaks venitama. Kardan, et liiga kauaks kestma jäänud probleemi psühholoogiline pool jääbki lahenduseta isegi kõigi kohtuskäikude ja kompenseerimiste edu korral. Riik ja Tallinna ning Pärnu linn peaksid kiiresti tegutsema, mitte ootama mingit Euroopa tõuget või munitsipaalelamute valmimist.

Linnavalitsus ei suuda jälle probleeme lahendada.

Huvitav. Seekord aetakse siin täitsa asjalikku ja huvitavat juttu! Edu!

1o.dets 2007 vastas peaminister Ansip parlamendiliikmete Helle Kalda, Heimar Lengi ja Marika Tuusi poolt esitatud arrupärimisele Omandireformi aluste seaduse §7 lg 3 ehk riikidevaheliste lepingute alusel Eestist saksamaale ümberasunud isikute poolt ümberasumislepingute alusel üleantud varade, nendes majades elavate sundüürnike küsimuse reguleerimise ja kohtuotsuste täitmise küsimuses. Muuhulgas räägiti ka sellest Euroopa Inimõiguste kohtusse vastuvõetud Kopli sundüürnike kaebusest. Luge Riigikogu kodulehelt Riigikogu 10.dets. 2007 stenogrammi.

Lugesin 10.dets Riigikogu stenogrammi. Ansip ütes, et riik eraldab omavalitsustele munitsipaalehituseks raha. Reform on suurettevõtjate partei ja loomulikult toetab igas asjas just suurärimeestele kasulikku varianti. Omanikel ja omanikel on suur vahe. Suurte kinnisvarafirmade omanikud näevad õigusjärgsetes väikeomanikes tüütuid distsiplineerimatuid konkurente, kes hindu alla kisuvad ja seetõttu pole reform kunagi kiirustanud sundüüri probleemi lahendama. Munitsipaalelamuid ei ehitata mitte inimlikust kaastundest vaid ettevõtja kasuahnusest. IRL-i tiiva alla kogunenud õigusjärgsed väikeomanikud soovivad üürnikele igasuguseid otsetoetusi rakendada samuti omakasust lähtuvalt, kuid minu arust on need üürnikele palju sobivamad kui suurärikate pakutud munitsipaalüürniku seisus. Kahjuks on IRL valitsuses väikevenna rollis ja ka Partsi ministeerium peab Reformi ja Keski suunal jätkama. See suund väldib üürnikest omanike tegemist. Ometi saaks munitsipaalehituseks määratud rahadega kõik allesjäänud sundüürnikud maja- või korteriomanikeks teha. Sundüürnikud, kas te tõesti lasete järjekordse ja sedakorda viimase võimaluse vaguralt käest?! Kas te tõesti ei näe, et algselt teile määratud rahaga sõlmib Tallinn ärimeestega pikki üürilepinguid jättes teid ilma isegi teoreetilisest erastamisvõimalusest, mis linnale kuuluvate vanemate munitsipaalelamute puhul on siiani olemas. Euroopa kohus ei jaga raha vaid paljast õigust. Raha vedeleb siinsamas Tallinnas, aga vaadake mis sellega tehakse!