näen, et sa ei tule selle diskussiooniga enam toime; kõikidest olemuslikest küsimustest lähed ju kaarega mööda pikkides selle asemel häma (kasvõi see jutt astumisest tolliliitu (s. t justkui pelgalt majandusorganisatsiooni, kuigi Maastrichti lepinguga lisandusid nii õiguslik (Euroopa seadusandlus ja kohtud) kui poliitiline sammas);

kus on see retsept, mis jätnuks meid 40ndatel vabaks? ma ei näe seda, sest sa ei suuda (keegi ei suudaks) seda esitada; ja kuni sa pole andnud teejuhist ei saa me tolleaegset Eesti juhtkonda süüdistada katastroofi tekitamises, sest kõik teed viisid sinna, kuhu me lõpuks jõudsime; lihtsalt polnud häid valikuid;

küsimus isehakkamisest, jälle nagu kuum kartul mis sulle üle jõu käib; Päts oli seaduslikult ametis nii 1934ndal kui ka pärast Presidendiks valimist 38ndal; selle vastu pole sa midagi suutnud peale titeliku häälitsuste „ise“, „ise“, „hakanu“, hakanu“; oled pankrotis, kulla sõber; mõnede piinlike momentide üleslugemine (Suure Oktoobri tähistamine, suutmatus kontrollida neutraliteeti päras Baltikumi andmist Nõukogude mõjussfääri jmt) ei muuda ju asja

pean ka ütlema, et niimoodi diskussioon ei käi; et kui ise midagi öelda ei oska, et siis viitan mõnele teosele (antud juhul küll propalehele) mida oponent lugema asugu; nõnda võiks ju vaidlemise üldse viitamisega asendada, riputada kogu maailma infovaramu üles koos sooja soovitusega, et tutvuge, vastused on seal;

nõnda sa siis eeldadki propalehe läbilugemist (kui mugav lahendus sinu poolt, juhtisid tule endalt kõrvale) ja minult selle kohta arvustuse saamist; ühe teema tood sealt siiski ka ise välja – Venemaalt Pätsile üle kantud rahasummad; kõigepealt märgiksin, et hoolimata küsimuse tõsidusest on tegemist teisejärgulise teemaga tähelepanu hajutamiseks ja enese päästmiseks olukorras, kus sul napib argumente põhiküsimustele vastamisel; et siis toome sisse järjekordse kolli millega maadelda, ehk unustava vastamata küsimused ära; tõesti, oled läbinud vähemalt infosõja algkoolituse!;

et rahaülekanded mingi saladus pole mainid sa ju ka ise; sel juhul peaksid teadma ka selgitusi – need on tasud Eesti-Vene majandusliku segaühingu juhtimise eest (ka sellise ühingu olemasolu pole mingi saladus);
ütleksin rohkematki: arvestades Pätsi panust Eesti riigi ülesehitamisel ja arendamisel (oma ajas ületas ta kindlasti praegust Vabariiki mille juhte sa vist reeturiteks pead) ei oma rahade otstarve tegelikult tähendustki; mees, kas viis Eesti õitsengule (niivõrd kui see 20 aastaga nullis alustanud maal võimalik oli) polnud kindlasti oma maa vaenlane isegi siis kui venelased, oletame hetkeks, oleksid nende summade eest lootnud saada ka mingeid muid teeneid või kasutada nendele viitamist mõjutamiseks; see koll ei tööta, seltsimees! ja et asi sulle piltlikum oleks meenutan papa Jannseni – eesti rahvusliku liikumise suurkuju, kelle eeltöö tulemusena meie riik üldse tekkida sai; ta sai baltisakslastelt, s. o eestluse vaenlastelt raha; ja siis! ilkuda annab aga Jannseni suurust ja teeneid see ei vähenda

tutvustati rahvale põhiliselt "ühtset turgu" ja põllumajandustoetusi. Ühine turg on paljudes küsimustes üsna protektsionistlik väiksemate riikide kahjuks; sama on ühise põllumajnduspoliitikaga. Ei tutvustatud rahvale sugugi oma riigi täielikku kadumist, inimkaubandust ega perverssuste propageerimist. Pealegi tuli veel Lissaboni leping. Juba siis oleks tulnud korraldada uus referendum.
Jansen võttis raha, Jakobson mitte.. "Õitsengu" jutt meenutab termineid nõuka ajast. Riik ei ole lill, mille lühiajalise õitsemise puhul rõõmu tunda. Kestmine on olulisem õitsemisest. Samuti "Õitseme" praegu kestmise arvelt.
Selge sõnaga ja mitte vapside öeldud:"12. märtsil 1934 tegi ametis olev riigivanem Konstantin Päts sõjaväelise riigipöörde". http://www.estonica.org/et/otsing/?q=vaikiv+ajastu Olen oma väidetele enamasti lisanud ka allika. Sina esined iseoma tarkusega, halvustad minu alliktes toodud fakte. Ei vihja kordagi kust Sinu info pärineb.
Mis puutub vabatahtliku liitu astumist, siis oli see üks suur pettus. ENSV ajal võeti vastu suveräänsusdeklaratsioon, ja nüüd? Isehakanu kinkis ära meie riigi tookord ja pettusega (meenuta kesikute lubadusi enne piruka juurde pääsemist) kingitakse ära teda praegu. Väike rahvas ei saa lubada ei huntat, ega manipuleerimist.

sa lendad valega peale, justkui astunuks Eesti tolliliitu, ega tee sellest numbrit ega avalda isegi kahetsust eksitamise pärast; see on halb märk siin dialoogis ja meenutab vabse, kes samuti agressiivselt ja massiivselt eestirahvast oma „Võitlusega“ töötlesid; tegelikult peaksin sinu kui eksitajaga suhtlemise siinkohal katkestama sest sa tahtsid võita sohiga;

öeldakse, et halb eeskuju nakatab; sa pole rahul valitsuse, arvamusliidrite ja ajakirjanduse läbiviidud teavituskampaaniaga; no nad ehk võtsid sinult, või vabsidelt laiemalt või teisteltki trikimeistritelt õppust, kuidas ajusid töödelda; nii, et omad vitsad peksavad; aga ega see 2004nda aasta referendumi tulemust muuda; öeldakse, et loll saab kirikus ka peksa, ja olles juba saanud pole tal kaevata kellegile; kahju muidugi, et sind siis kohal polnud selgitamaks uue eurosojuzi olemust;

ja kuidas see euroreferendum meil üldse jutuks tuli kui me hoopis Pätsist ja tema ajast rääkima hakkasime?; aga nii, et sa vead seda paralleelsuste liini, et nüüd olla nagu siis ja kritiseerid võimuloolnud ja olevaid valitsusi, lisades retseptiks, et hädast pääsemiseks oleks ka tänapäeva hädasti vaja vabadussõjalasi; olen sellele vastanud nii, et demokraatia (mida sa poliitilise režiimina aktsepteerivat näid) tingimustes on meie rahvas ju teisiti otsustanud; nii 2004ndal kui ka järgnevalt, valides ikka ja jälle erakondi, kes järjepidevalt jätkavad kord alustatud teed;

ehk siis kuigi 1938 -40dndatel valitsesid sinu nägemuses võimu usurpeerinud ja rahvast irdunud tegelased, nõustudes baaside ja lisavägedega Eestis, mis finišeerus iseseisvuse kaotusega, siis sama laadi resultaadi (pean silmas eurosojuzi astumisega loovutatud suveräänsust ja jätkuvaid ohtlikke arenguid liidumaaks muutumise suunas) on andnud ju ka tänapäev;

ja kirsina tordil jõuame nüüd kaunis ootamatule tulemusele: kuulugu võim kellele tahes, kas selle usurpeerijatele (Pätsile ja lähikondlastele, kui sind uskuda) või rahvale (meil ju ikka on tänapäev demokraatia?) ja olgu maailmasõda või mitte ja ähvardagu meid lisaväed piiri, taga ootamas käsku selle ületamiseks või mitte, on tulemus üks ja sama – reetmine ja mahamüümine

24.01.1934 jõustunud II Põhiseaduse järgi oli Päts peaminister riigivanema ülesannetes ja kaitsevägede kõrgem juht;

seega oma 12.03.1934 aasta tegevusega ta kedagi võimult ei tõrjunud; ta ise oligi riigipea;

sellel ametikohal võis ta lõpetada Riigikogu istungjärke, jätta riiklikel kaalutlustel seadusi välja kuulutamata, esindada riiki, sõlmida välislepinguid, kuulutada välja kaitseseisukorra, anda seadusejõuga dekreete (edasilükkamatu vajaduse korral) jne;

kasutades neid volitusi kehtestaski Päts pärast 12.03.34 kaitseseisukorra, esialgu kuueks kuuks, hiljem seda pikendades ning parlamenti enam kokku ei kutsunud andes vajadusel ise seadusi dekreediga (täiesti kooskõlas vabside 1933nda aasta (mis jõustus 24.01.34) II Põhiseadusega);

sellest hoolimata pole ma protesteerinud mõiste „riigipööre“ kasutamise kohta 12.03.34 aasta sündmuste kohta, nõnda et meil siin ju vaidlust pole (kuigi sa oma viimases kommis püüad justkui asja esitada nõnda, nagu oleksin ma teistsugusel seisukohal, tehes isegi viite, et riigipööre oli, mis pole ju sellises situatsioonis vajalik);

samas toob see viide välja üsna mitmed siin minu poolt varem esitatud seisukohad, mida sa nüüd võib-olla ka ise tõsisemalt võtma hakkad; sest see minu „iseoma tarkus“ nagu nüüd veenduda võisid pole muud kui võib-olla vaid keskmisest veidi paremad tavateadmised ajaloost ja selle keerdkäikudest; tavateadmiste olemasolu eeldatakse nende allikale vajaduseta viitamata;

niisiis teostasid Päts-Laidoner (ja Rei) 1934. aasta riigipöörde – jäägu nii; kui soovid, võid seda endale lohutuseks käsitada plekina riigimehe mundrikuuel kuigi isegi su enda siin varem avaldatud mõtte järgi „ On selge, et Päts püüdis selle sammuga riiki tugevdada“ juhindus riigipööraja eelkõige rahva, mitte oma kasust

Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!

Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et
see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid
teotati
Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada
Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega
pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud
kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et
meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega
ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad;
vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma
lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega
teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te
olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades
ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime
teile Jumala evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja
laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite
Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest
saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste
sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis
on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses
Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest
teiegi olete saanud kannatada
oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid
taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii
täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.

Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti
17 Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud
küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha
teie palet.
18 Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui
korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19 Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda
Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20 Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!