Wiedemanni tänava eestiaegsete üürnike järeltulijatelt tean, et peaaegu kõik paremate majade üürnikud jagasid nõukogude ajal majaomanike saatust. Nad kas tapeti, küüditati või põgenesid välismaale, väikelinnadesse või maale, kus nende "kodanlikku või natsionalistlikku" minevikku, keegi ei teadnud. Nemad said omandireformi käigus erastada vaid väheväärtuslikku ääremaad. Kui Teie majas vanad üürnikud alles jäid, siis on see väga huvitav lugu, mis vääriks vähemalt ajaleheartiklit, kui mitte romaani.

Väga asjalik kirjutis! 15 aastat kehtis Eesti Vabariigis selge seadusesäte ORAS §7 lg 3 (Varasem ORAS rakendusotsuse p.5), mis ütles, et nendele isikutele kellede staatus ja omandiõigus, erinevalt kõigist teistest Eesti Vabariigi kodanikest, sai nende eneste selgelt väljendatud sooviavalduse põhjal reguleeritud riikide vaheliste lepingutega ja vastavalt ka nende Eestis asunud vara nendele riikidele üle antud - ei saa loomulikult seda kord juba üleantud vara enam Eestis tagasi küsida. Ebaõiglusest ei sünni õigust! Seadusesäte oli algusest peale selge. "Huvigruppide" tahe aga saamahimus ja kehtivale seadusele vastupidine. Tekkis jälle kord Ida-euroopa nn. noortele demokraatiatele tüüpiline olukord kus demokraatia põhimõtted ei kannata noort riiki ennekõikke enda omaks pidavate "huvigruppide" survet välja ja õigusriik sunnitakse taganema ühe isikuterühma kitsaste majanduslike erahuvide ees! Nii juhtub ikka siis kui ühiskonna põhimõttelises kokkuleppes ei ole ülimuslik mitte sadus vaid eri huvigruppide huvi. Nüüd oleme siis aga tänases Eestis nii kaugele jõudnud, et teatud poliitiliste huvigruppide ja nende rahastajate huvides võetakse riigi kõrgeima juhtkonna ja kohtuvõimu juriidiliselt vaieldavate sammudega, oma, kodu- Eestlastelt õiguskindlus 15 aastat kehtinud seadusele ja selle seadusesätte mõjusfääris tehtud erinevatele jõustunud kohtuotsustele. Sellega, oma riigi juhtide poolt võetakse õigust ja seadust väänates nende Eesti inimeste kodud ja kingitakse need endiste saksa -soost isandate ja ärakaranud kadakasakslaste meeleheaks välismaalastele! Ja tõenäoliselt leiavad nii Õiguskantsler kui kohtud kui muu riigivõim pärast seda , malbe naeratusega, et nende sundüürnike õigusi kelle kodud erinevalt teistest kodanikest, riigi pollitilise otsusega ära võeti, pole rikutud ja kõik on jälle Juriidiliselt korrektne! KOKK!

Endise Üürniku järglasele! Minu eellased olid need kes pidid lauspommitamise all põgenema põlevast Narva Linnast. Kogu kodu tuli õõsel, paari tunni jooksul maha jätta ja ülepeakala, pommide all põgeneda. Kaasa võtta tohtis ainult kuni 12 kg! Meie maja pommitati nii nagu kogu muugi Narva linn täiesti puruks! Tagasi küsida, ega saada, polnud sealt midagi. Rinde eest põgenemisel sattusid nad paljaks põlenud sõjapõgenikena Tallinna, kus nad koos teiste sõjapõgenikena leidsid saksa võimude majutusel uue kodu 4-toalises korteris , koos 5 teise samasuguse, paljaks põlenud sõjapõgeniku perega just niisuguses Saksamaale ümberasunule kuulunud ja lepingu alusel Treuhandile üle antud (ning Saksa okupatsioonivõimude poolt Saksa usalduvalitsuse omandina, Linna elamufondi omandisse arvatud)elamusse. Niisuguseid, Narvast, aga ka Tallinnast ja igalt poolt mujalt pärit paljaks põlenud , tõelisi sõjapõgenikke, oli sõja lõpupäevil terve Eesti, eriti aga Tallinn puupüstitäis ja nad tõesti olid kaotanud korvamatult sõjatules kogu omandi ja pandud võimude seaduslike otsustega elama alles jäänud -ja ennekõikke riigile või linnale kuuluvale (sh. ümberasujate poolt lepingus ettenähtud korras üle antud elamispinnale)Ja ma arvan, et neil inimestel on sellele elamispinnale vähemalt samasuur, kui mitte suurem õigus nagu on Annelinnas, Mustamäel või Lasnamäel rahva ühisrahadega ehitatud elamispindadel elavatel, ja oma kodud erastada saanud isikutel! Mis aga puutub nn. Eesti ajast ühel ja samal pinnal elavatesse üürnikesse, siis neid oli minu andmetel Omandireformi alguseks päris palju järel ja õnneks on neid mõned ikka veel alles. Nendele austava tähelepanu pööramine ja nende elulugude uurimine, eriti aga nende kodude eest hoolitsemine võiks aga kindlasti olla austust vääriv ja tänuväärne töö!

Kesknädal ja kogu Eesti ajakirjandus peaks avalikustama järjekindlalt, kasvõi igas väljaandes /vähemalt enne valimisi/ kõigi nende 51 Riigikogu liikme nimed ja parteid kes Riigikogus selle alatu seadusemuudatuse poolt hääletasid. See on nüüd küll ilmselge tunnistus sellest kes meie hulgas oma maad, rahavast ja seadusi ausatb ja armastab ja kes meie omadele eestlastele võõraid eelistab! Olen kindel , et see pakub huvi ja Eesti valija peaks seda teadma!

Kas selle Omandireformiga lollitamisest tõesti juba küll ei ole? Kas tõesti on eesti kellelegi teise maailmasõja eest midagi võlgu ja PEAB kellelegi - liiatigi välismaalastele kes siit lepingute ga lahkusid, midagi andma selle asemel, et lasta oma inimestel oma kodud erastada ja rahus elada?

Kas on tõesti vähe selle omandireformi äranüdimisest, mis on tehtud küüniliste isamaa, sotside, reformi koostöö tulemusena. 100000 inimest on oma kodudest juba välja aetud. Laari, Ilvese, Tarto, Hänni , Kallase taolisetele on sellest ikka veel vähe.

häbi.Meid on nii vähe ja kui kellegile liiga tehakse,nagu tehtud ülekohut sundüürnikele,siis veel parastatakse.Järgmisel korral keegi teine jääb kannatanuks.Rahvaga saa manipuleerida just nii kaua kui ei ole üksmeelt ja me koos ei astu üksmeelselt igasuguse ülekohtu vastu ja ei kaitse koos oma õiguseid.Meie õigus ja ka kohustus on nõuda otse valimisi.Kuulame sulisi,keda me kuidagi ei saa valitsusest välja.Kui kaua veel?

Mina pean Eesti riigikogulaste üheks suurimaks kuriteoks Narva linna maa(kinnisvara) kinkimist nõukogude vene kolonistidele. Mingi objektiivne asi ei seganud maa tagastamist põlisnarvalastele. Teine riigikogulaste reeturlik kuritegu on elamispinna erastamine selle nõukogudeaegsetele kasutajatele. Enda p.... aluse korteri oma eraomandiks krabamise nimel parseldati Eesti elmufondi paremik kommunistidele ja okupantidele. Mul on kama, et krabamisega läks kaasa 2/3 rahvast, ikkagi pean riigireeturiteks ka neid, kes praegu igasugu erastamisi ja peeneid maavahetusi nõuavad ja plaanivad. Ainus aus viis omandada on osta või pärida. See, et kõik juba krabasid ei tee krabamist väärikaks ja õigustatud teoks. Riigi poolt oleks täna sundüürnike erastamisvõimalusega meelitamine sama ebakõlblane kui kasiinoäri. Rahvas, kes selliseid poliitikuid usub, on sama mannetu kui mängusõltlane.

1939.a.Ümberasujad andsid oma Eestisse jääva vara Protokolli tingimuste alusel üle Saksa Usaldusvalitsusele ja 1941.a. järelümberasujad, pärast enese selgesõnalist Sakslaseks tunnistamist ja selgesõnalist vabatahtliku ümberasumissoovi väljendamist (ja isiku saksluse ja muude tunnuste vastavuse kontrollimist lepingu tingimustele, kolme erineva Nõukogude-Saksa kontrollkomisjoni poolt enne ümberasumisele ja Nõukogude riigipiiri ületamisele lubamist)SS Reichsführer Himmler oli kehtestanud eraldi range kontrolli ka Saksamaale sissesõidu lubamiseks. Mahajääva vara (k.a. Natsionaliseerimisele kuuluva vara ja võlgade) üleandmise võimaluse üle peeti läbirääkimisi 23.sept.1940 kuni 10 jaan 1941. Saksa läbirääkimistelegatsioonil õnnestus saavutada, et kõik järelümberasujad said oma mahajääva vara, sh. natsionaliseeritud ja natsionaliseerimisele kuuluvad majad koos võlgadega ümberasumiskomisjonile üle anda. Nõukogude ja Saksa pool tunnistasid 1941.a. järelümberasumise 1939-1940.a. ümberasumise jätkuks ning 1939 a. ümberasujate realiseerimata jäänud nõuded ühendati 1941.a. järelümberasujate üleantud varanõudega. Nõukogude Liit võttis enda kanda nii 1939 a. ümberasujate kui 1941 .a järelasujate kogu nõuded. Natsionaliseerimisele kuuluva vara kohta vaata lepingu p.6. 10.jaan.1941.a. kokkulepete alusel läks ümberasuja mahajääv vara isiku väljasõidu hetkest üle Nõukogude poole võimutäiuse alla ja samast hetkest NÕUDEÕIGUS sellele varale läks üle saksa riigile.Nõukogude pool kohustus, pausaalsummas, ümberasujate vara lõpliku reguleerimise kohustuse jäägi eest kvartaalsete osamaksetena tasuma Saksamaale 200 mil Rmk. Arhiivimaterjalidest nähtub , et vastavad ülekanded ka tehti. Eesti Vabariigi Õiguskantsler on Riigikogu ees esinedes toonud selgelt välja , et nii ümberasujate kui järelümberasujate vara on Saksa riigi poolt rahvusvahelist õigust jälgides Nõukogude liidule maha müüdud. Kuidas saab tagastada kellelegi kord juba maha müüdud vara? Kuidas saab tagastada kellelegi asja mille NÕUDEÕIGUs on seaduslikus korras ja lepingutega reguleeritult üle antud ja välja ostetud kellelegi teisele + kompenseeritud? Kuidas saab rääkida võrdsest kohtlemisest tavaliste eestimaiste majaomanikega kellede majad lihtsalt natsionaliseeriti? Ja tõesti, miks peaksid nendesse majadesse kui lepingu tingimuste alusel ametlikult munitsipaalomandisse ja tsiviilkäibesse üleantud majadesse, seaduslikult elama asetatud sundüürnikud, kelledest väga paljud olid kindlasti need paljaks põlenud sõjapõgenikud, selle poliitilise otsuse "löögirusikat" oma kodude peal tunda saama, oma kodudest ilma jäädes?

Üürin juba 30 aastat ühe individuaalelamu katusekorrust ja maksan kokkuleppe ehk turuüüri. Sissekolimisest alates on see minu KODU , kuid Kesknädalat lugedes saan aru, et minusugustel ei olegi kodu. Selgitage, millal see nõks käis, et ma kodust ilma jäin? Üürikorterit ei tunnista koduks ainult eraomandit ainujumalana kummardavad mammonahullud.Tundub et need on Kesknädalast teinud oma hääletoru ja Keskerakonnast oma väärõpetuse kuulutamise sekti.

Eestimaa, Eestlaste kodud ja Eestlaste elud põletasid pommitasid ja hävitasid teatavasti Sakslased ja Nõukogudelased ning nende liitlased. Nemad jagasid ka siinsetele põliselanikele omatahtsi - kellele armu, kellele hirmu. Piisavalt vanad inimesed mäletavad üsna selgesti, et ka kogu see hirmus ja kurikuulus Omandireform võeti ette ja ta pidi olema mõeldud just kõigile kannatanud Eestlastele kahjude heastamise välja-nõudmiseks ja saamiseks, selle häda põhjstanud, meid okupeerinud suurriikidelt. Mis aga toimub tegelikult? Nii Saksamaa kui Venemaa saatsid Eesti põhjendatud nõudmised pikalt - niivõrd kuivõrd neid üleüldse esitatda julgeti. Sisuliselt ei tehtud ennast seda kuulmagi. Ja Eesti valitsus, selle asemel, et tunnistada , et tal ei jätku jõudu nõuda heastamist kahju tekitajatelt, pööras "Purjed tuule järgi" ja hakkas tegema "kinnisvaraäri" ja nende kahjude eest vastutajateks ühte osa oma rahvast. Venemaa ega Saksamaa pole korvanud kahju ei selle Narva põgenikele ega Sõrvest saksamaale küüditatautele ega teistele. Küll aga sattusid paljud needsamad kodutud Narva sõjapõgenikud kui Sõrvest küüditatud Eestis tagasi olles sundüürniku staatusesse, kellelt nüüd justkui mingi "Omandireformi õigusega" võetakse vahepeal loodud kodud ilma õiglast hüvitist andmata veelkord ära! Need inimesed, peavad siis Eestile tehtud II maailmasõja kahjud ühele väljavalitud isikutegrupile omal isiklikul kulul veelkord kinni maksma. Ja kui see siinkirjutatud, Vaterlandi ümberasunutele tagastamine tõesti läbi läheb, siis hakkab eesti nende, kannatanud inimeste, aga ka kõigi meie maksumaksjate turjal Istudes ka meid okupeerinud riikidele veel ka lausa peale maksma. Kus on siin õiglus? ausus? oma kodumaa armastus? Kus on Õigusriik?

Kas siis lepingute alusel opteerujate poolt Saksamaale üleantud ja Saksamaal ühel või teisel viisil kompenseeritud omand on siis õigusvastaselt võõrandatud?

Aga kui katsetakski äkki Eestis Õigusriiki- niisugusena nagu sellest Vanas Euroopas aru saadakse!?

Miks Keskerakond ei kasuta valimiskampaanias seda, et tema vastasedd parteid jagasid eestlaste vara baltisakslastele? See oleks nii hea taguda igas debatis, Kõikides seltskondades seda srutatkse, s läheks inimestele hästi peale. Tehke teleklipp, kus Savisaar näitab uhke maja poole ja ütleb - ära antud! Parts andis! Laar andis! jne. Ja ki palju miljardeid peab eesti riik maksmaksja rahast seda heastama.

...ja kes selle valu, ükskord kokku korjaks. Et algaks armastus, ja lõppeks piin. Mis maa see on?

Savisaar võiks näidta ka Kadrioru, vanalinna ja kesklinna maju, mis erastati seal aastaid mõnulenud nomenklatuurile ja öelda: Laar andis, minu heakskiidul.

Huvitav, mida see kirjatükk teeb ajaloorubriigi all. Paremini sobiks hoopis nutu ja hala lahtrisse. Ja milleks laarlasi tümitada. Ümberasujate vara tagastamine oli eeskätt ju Riigikohtu otsus ja lahenduse leidmiseni oli Riigikogule antud ka kindel tähtaeg. Kui laarlased lahendasid asja halvasti, miks siis KE ja CO poolt paremat lahendust ei pakutud. Nii ei jäägi muud kui ülim tarkus, ehk tagantjärgi tarkus ja martverkide kirjad, mida võib ilmselt lugeda veel ka IV aastatuhandel p.Kr.

Eesti ühiskonnas tuleb lahendada a priori riigi poliitilise otsusega -(loe: omavoliga) loodud sundüürnike probleem. See riigi poolt haldusliku omavoliga ja haldussuutmatusega loodud ebavõrdsus. olukorras kus näiteks naabermajas omanikku või volitataud kinnisvarafirmat välja ei ilmunud ja naabrimees sai oma kodu kollaste kaartide eest imesoodsalt erastada. Sundüürniku majja aga ilmus keegi omanik (1991.a. ülemnõukogu mõistes) kes sai Euroopas ainulaadse õigusmõiste järel ilma omandi mõistet avamata, maja endale koos sundüürnike samadel seaduslikel alustel kodudega ilma, et ta oleks pidanud kellelegi midagi samaväärset vastu andma. Tagastatavale omandile ei arvestatud ei sellel omandil lasunud- ei riiklikke ega eraõiguslikke võlgu ega muud asjaõigust ega parendusi. Omanikule anti-jäeti ka tingimusteta tema Nõukogude ajal riigilt saadud elamispind. Eesti Vabariik ei arvestanud ka õhtumaises kultuuriruumis üldtunnustatud (ja ka Eesti Vabariigis kuni enamlaste võimu tulekuni Balti eraõigusest kehtinud)omandi "Igamise" mõistet. Seega anti nn. õigusjärgsele omanikule nii maja, anti andeks 100% ja tingimusteta, sellel lasunud võlakohustused ja seega see osa mis kuulus hoopis pankadele või teistele eraisikutele, ja anti ka Nõukogude süsteemi poolt ehitatud ja antud, või ka teise nn. omaniku majas asunud korter, juhul kui sellele "õigusjärgset" välja ei ilmunud. Sundüürnikult võeti ära kodu ehk seesama korter. Ta jäeti riukliku poliitilis-juriidilise otsusega ilma Euroopas esmasest elementaarsest kodanikuõigusest enda subjektsusele ja õigusest oma valduse kaitsele. Hiljem tehti veel spetsiaalne, nimeline reservatsioon omandireformi osas Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile ja jäeti sundüürnikud ilma Euroopa kodanike õigusest kodule! Saksamaal, kus esialgselt üritati alustada eestiga sarnastes raamides omandireformi, jõudis asi Saksa sundüürnikest kodanike aktiivse tegutsemise ja kaebuste läbi kiiresti Saksa Kõrgeimasse konstitutsioonikohtusse, mis õigusriigi kohtuna sellise tsiviil-kodanike- ja inimõiguste rikkumise kohe (1991.a.) põhiseadusevastaseks tunnistas ja ära keelas! Nüüd on huvitav jälgida seda omanäolist profesionaalsust, kuidas Euroopa demokraatia õigusruumis, Saksa Kõrgeim Konstitutsioonikohus ja Eesti Riigikohus hästi sarnases asjas - kas tõesti- vaat et vastupidise tulemuse saavad!? Kas see olukord on siis "nutu ja hala" lahter, nagu väidab "glavlit" või on see õiguslik- ajalooline olukord kus kõik Euroopa demokraatliku õigussüsteemi omaks pidavad kodanikud peaksid valvsaks muutuma? Kas mitte ei peaks siinkohal ka Eesti inimesed sundüürnike kallal ilkumise asemel hoopis demokraatia-häirekella lööma ning nõudma selgesõnaliselt, ka Eestis Euroopa õigusruumi, ning Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni reeglistiku põhimõtete täpset rakendamist? Või eksib teatud osa saamahimus ninatarkade eestlaste meelest ja on ebapädev hoopis Saksa Kõrgeim Konstitutsioonikohus? Võib olla peaksid meie Eesti omandireformi-asjamehed Saksa arusaama demokraatlikust õigusriigist ja kodaniku- ning inimõigusest koos sundüürnike probleemiga naerualuseks panema ja Sakslastele selgeks tegema ning peale suruma, kuidas õieti demokraatiast aru saada ja kuidas peab omandireformi tegema?