Vikipeediast võib lugeda:

Tõenäoliselt oli Vana-Vigala piirkond asustatud juba muinasajal. Seda tõestavad muistised. Vigala jõe vasakpoolsel kaldal on osaliselt säilinud ka kuni 18. sajandini kasutatud ohvrihiis, mille korrastamisele ja kohalikele elanikele teadvustamisele on kaasa aidanud kuni 1980. aastateni Vigalas elanud Aleksander Heintalu ehk Vigala Sass.

Vana-Vigala küla kohta on vanimad teated kirjalikes allikates 1389. aastast (Sickenkoschka). Vana-Vigala mõisa kohta on teateid aastast 1426 (Sikenkos). Sikenkose (mõningatel andmetel (Siganuse) küla nime kasutati aktiivselt 18. sajandi lõpuni, kui rajati Vana-Vigalasse Uexküllide suguvõsa üks peamõisasid. Seejärel levis Vana-Vigala ehk saksapäraselt Alt-Fickel.

18. sajandi lõpust pärinevad kaks suurt Vana-Vigala parki – mõisapargid (Vana-Vigala mõisa park ja Hirvepark).

1841. aastal avati Vana-Vigalas esimene maapiirkonda rajatud tütarlastekool. Hiljem asutati kooli baasil Vanamõisas Peru kool. 1920. aastast töötab Vana-Vigalas kutseõppeasutus ja aastast 1975 taas põhikool.

1869. aastal oli piirkonnas suur viljaikaldus, mistõttu ohustas elanikke tõsine näljaoht. Mõis otsustas elanikele anda tööd mõisapargi piirdemüüri ehitamisel. Kuna Vigala piirkonnas viirsavises pinnases ehituseks sobivaid kive ei leidu, toodi kivid üle Avaste soo taliteed pidi Koongast. Vastutasuks andis mõis ehitajatele leivavilja. Sellest ajast kannab tänaseni säilinud pargi piirdeaed nime Näljamüür.

1905. aastal sattus Vana-Vigala mõis mässu tulipunkti. Talupojad põletasid ja rüüstasid mõisa. Hiljem taastati mõis veidi uuendatud kujul.

1930. aastatel teostati Vigala jõel süvendustöid, mille käigus pehmel viirsavipinnasel toimus maalihkeid. Ühe käigus vajus osaliselt kokku vesiveskihoone. Varasemast ajast on teada sarnane maalihe 1772. aastast, kui libises jõkke Vana-Vigala mõisahoone.

Aastatel 1931–1968 läbis küla lõunaosa Rapla–Virtsu kitsarööpmeline raudtee. Vana-Vigala piiresse rajati Vigala jaam, mille naabrusesse tekkis tihehoonestusega asula.

Nõukogude perioodil kujundati Vana-Vigalast "Vabaduse" kolhoosi keskasula. Ehitati ka hulgaliselt kortermaju. 1989. aastal oli Vana-Vigala Eesti suurim küla 1028 elanikuga. Kolhoosi õigusjärglane "Vabaduse" põllumajandusühistu lagunes lõplikult 1994. aastal. Suurima tööandja kadumisega hakkas küla elanike arv kiiresti kahanema.

Mis on sellest kunagisest tänu raudteejaamale hoogsalt arenema hakanud asulast nüüd saanud?

Peetruse esimene kiri 1:: „Olge pühad, sest mina olen püha!”

17 Kui te hüüate Isaks teda, kes mõistab erapooletult kohut igaühe
tegude järgi, siis elage kartuses oma majalisepõlv, teades, et
18 teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga
teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist,
19 vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega.
20 Tema oli selleks ette määratud küll enne maailma rajamist,
aga aegade lõpul on saanud avalikuks teie pärast,
21 kes te tema läbi olete ustavad Jumalale,
kes on tema üles äratanud surnuist ja andnud talle kirkuse,
nii et teie usk ja lootus oleksid Jumalas.

22 Et te olete kuulekuses tõele oma hinged puhastanud siiraks
vennalikkuseks, siis armastage raugematult üksteist puhtast südamest!
23 Teid pole uuesti sünnitatud kaduvast, vaid kadumatust seemnest,
Jumala elava ning jääva sõna kaudu.
24 Sest
„kõik inimlik on kui rohi
ja kogu ta hiilgus nagu rohu õieke.
Rohi kuivab ära ja õieke variseb maha,
25 aga Issanda sõna jääb igavesti.”

26 See on aga seesama sõna, mida teile on kuulutatud rõõmusõnumina.