101% nõus eelmisega.

Häbi on, et meil tehti väliseestlaste mõjul selline seadus, mis saatis ligemale 100000 kodueestlast,kes võitlesid välja iseseisvuse, otseses mõttes kuuse alla elama. Ning neid veel mõnitatakse, et nad on jäänud Eesti Vabariigi hammasrataste vahele. Häbi on, et sakslastele antakse tagasi juba kinnimakstud majad. Mu vanaisa on ennast hauas juba mitu korda ringi pööranud, sest tema aitas sakslased siit välja peksta Vabadussõjas. Häbi on, et meie kuldne noorus välismaal panku röövib, et meie tüdrukud välismaal ja siin prostituudi ametit peavad. Et meie valitsus on ennast näidanud kraakleja ja hädapätakana. Häbi on, et me ei austa oma riigis vähemusrahvusi, ehkki suur osa neist toetas iseseisvumist. Uhke võib olla vaid selle üle, et meil on Keskerakond, kes inimestest hoolib.

ambuja; Kuldsed sõnad,kahjuks vähesed seda taipavad.

Mõned eelkirjutajate tekste lugedes hakkab tõesti häbi eestlaste pärast...

Arno;
Eks vaheta rahvust kui eestlane on häbi olla. Minul küll ei ole,sest ma pole marurahvuslane,vaatan elu laiemalt. Sulle soovitan lugeda tänast Õhtulehte. Isegi Jüri Mõis leiab,et ainult Savisaar suudaks riigi kriisist väljaviia,selleks on vaja suhted Venemaaga korda saada. Kuula ärimehi!

Jüri Mõis mõtleb ainult oma rahapeale millest nüüd 25 % kadunud ja teda huvitab kellega saaks ainult äri teha. See millised ohud kaasnevad Venemaaga äri ajades Eesti riigile, vaevalt teda huvitab

öelda, et oled eestlane. Kohe vaadatakse nagu lolli. Isegi öeldakse, et olete lollid. Neil ei ole võimalik see, mis meil igal päeval toimub. Nüüd ka Soomes levib kuuldus, et valitsuse vahetamisega müüakse maha põlevkivi eraisikule, kelle taga Savisaare lähedased inimesed.
Meil üks valitsus pistist saades müüs maha raudtee. Sellelt võeti viimne, mis sai veel välja pigistada. Raudtee kasumite kadudes ilmus välja Savisaar ja ostis tulutu raudtee suure summa eest riigile tagasi. Kellegile teisele ei oleks õnnestunud praktiliselt pankrotistuv raudtee maha müüa. Tegelikult riik sai kahju ja jälle pistis kellegi taskus. Nüüd on lootus, et Hiina kaubaveod kasvatavad raudteelt tulu ja juba tahetakse raudtee uuesti maha müüa. Sellel korral ostjaks on läbi tankisti vene.
Põlevkivi müümiseks ettevalmistused käivad.

Kui sul veidi ajunatukest ja mälu on, siis peaks sa teadma/mäletama, et koos elektrijaamadega oieks me ka põlevkivi maha müünud.

Muidugi mäletan seda. Sel korral oleks müüdud elektrijaam ja põlevkivi koos. Nüüd on tahtmine müüa enne põlevkivi ja hiljem ka elektrijaam põhjusel, et elektrijaamaga ei ole kasulik tegeleda kuna põlevkivi on erakätes. Selles järjekorras mõlemad müügid õnnestuvad. Pane ise oma pea tööle. Sellepärast ma ka keskerakonnast lahkusin. Paljalt kahtlustuse pärast ma ei oleks jätnud keskerakonda kuid ma sain kindlat informatsiooni. Küsige otse Varekult, Rataselt või Savisaarelt.

ega Keskerakond sinu lahkumisega midagi kaotanud küll pole. Inimene, kes oma arvamust kujundab põhimõttel, KNR, pole just ehteks ühele, endast lugupidavale, erakonnale. Tuult sulle tiibadesse ja otsi edaspidi seltskonda omasuguste seast.

Tegelikult on väga paljud eestlased Keskerakonnast lahkunud ,ja on küsimus on kas on ikka küllalt venelasi asemele tulnud ??

Härra Ants! - kas jälle sinise passiga eestivenelased on teise sordi inimesed, et nemad erakonda ei sobi - küsi Laari käest, temale küll vanelastega koostöö meeldis.
Mis puutub to Häbi kommentaari, kus Laari rehabiliteerides raudtee mahaparseldamise eest levitab siin jutte - "naised saunas rääkisid" - et Savisaar kavatseb nüüd sama teha põlevkiviga, siis on küll sellisel laimajal viimane aeg erakonnast lahkuda. Head teed talle!

missuguses erakonnas sa oled ja kas üldse erakondadesse kuulud. Tähtis on see, kellele valimistel hääle annad. Pimedalt erakonna liikmena häält andes ja kõik ladviku sigadused õigeks mõistes, teed meile kõigile halba. Oma tegudaga ja enne valimisi peab valituks tahtja kallutama lubadustega valijad enda poole. Inimene saab siis valida just seda inimest keda tahab. Erakonna kohti valitsusse määrab häälte kogujate poolt kogutud hääled. Parteid on valitsusse pääsejate nimekirjad varem koostanud ja valitsusse tahtjatel on number. Kui sinu valitu number on 20 ja tal on palju hääli, valitsusse ta ei pääse. Pääseb nimekirja esimene ots.

liikmetele tehakse raudne reklaam ja suured kulutused. Teistele häälte kogujatele antakse reklaamiks mõnes erakonnas 700 tuhat krooni. Siit tulevadki häälte saamise vahed. Ühed on suurte kulutustega valitsusse pääsejad, teised on väikeste kulutustega häälte korjajad, et valitsusse pääseksid võimalikult paljud. Kohtade arvust oleneb partei tugevus valitsuses.

tänasest postimehest:
"Kolumnist Enn Soosaar hoiatab, et eelseisvad eurovalimised võivad Eestis kujuneda parteijuhtide palaganiks.
Euroopa Liidu Parlamendi koosseis vahetub iga viie aasta tagant. Järgmised korralised valimised leiavad aset 2009. aasta juunis, seega kaheksa kuu pärast. Eestile on sinna seadusandlikusse kogusse reserveeritud kuus kohta.
Need Euroopa valimised erinevad kõikidest teistest meil toimuvatest paari olulise seiga poolest. Kogu Eesti on üksainus valimisringkond. Iga registreeritud erakond võib esitada kuni 12 kandidaati. Ükskõik kus hääleõiguslik kodanik elab, igal pool saab ta oma hääle anda ükskõik missuguse erakonna ükskõik missugusele kandidaadile.
Tulemuste põhjal selgitatakse rahvaesindajad. Riigikogu tahtest olenevalt on võimalik toimida kahel viisil. Eelmistel, 2004. aasta valimistel kehtisid nn lahtised nimekirjad.
Erakonna esitatud kandidaatide pingerida kujundati vastavalt saadud häälte arvule, st võitjad tehti kindlaks pärast valimisi. Brüsselisse minejateks tunnistati see isamaaliitlane, see reformierakondlane, see keskerakondlane ja need kolm sotsiaaldemokraati, kes olid hankinud kõige rohkem toetust.
Paljudele arusaamatuks jäänud põhjusel ei sobinud too uusus Keskerakonna, Reformierakonna ja Rahvaliidu koalitsioonile. Ja nõnda muutiski riigikogu lahtised nimekirjad kinnisteks. Erinevus on põhimõtteline. Kui nimekiri saab vähemalt mandaadi jagu hääli, esindab Eestit Euroopa Parlamendis see mees või naine, kelle erakond paigutas esimeseks, st määras võitjaks enne valimisi. Kandidaadile antud häälte tegelikul hulgal ei ole tähtsust.
Oma noort demokraatiat oleme siin kallis Eestis arendanud ja kujundanud tubli poolteist aastakümmet. Selle ajaga on ilmnenud nii head kui halba. Üks häirivamaid ebasuundumusi on olnud võimu koondumine erakondade ladvikute kätte.
1990ndate algul langetati ainuõige otsus, nimelt: ehitada Eesti üles parlamentaarse demokraatiana. 1992. aasta põhiseadus on selle ilmekas kinnitus. Kõik jämedamad otsad riigiasjade ajamisel anti otsevalitud riigikogu kätte.

Hõimuvellede meelest on Eesti naeruväärne ja mittetõsiseltvõetav riik, kuid teist Eestit meil kahjuks pole. Peame sellega hakkama saama. Igaks juhuks ei maksa meelest lasta Soomest kostnud ennustusi, et Eesti riik suudab sellisel viisil jätkata ehk 10 aastat, mitte enam. Mida siis teha, kui nende ennustus peaks täituma?

jätkub:
Parlamentarism eeldab tugevaid erakondi. Neid meil toona ei olnud. Sestap tuli kasutada seadusandlikku jõudu, et tekiks toimivate parteide struktuur. See algas põhiseadusest. Põhiseadus, mis kuulutab rahva kõrgeima riigivõimu teostajaks, annab võimu teostamiseks meile ainult kaks võimalust: riigikogu valimised ja rahvahääletused. Paraku on needki piiratud ja parteiotsustest otseselt mõjutatud. Referendumit ei saa altpoolt algata ja riigikogu valimistel mängivad kurikuulsad kompensatsioonimandaadid ehk erakondade enne valimisi määratud järjestused endiselt kaalukat rolli.

Oli lugu alguseaastatel, kuidas oli, aga nüüd oleme jõudnud arengujärku, kus tuleks soodustada ühiskonna poliitilist aktiviseerumist. Mida selleks ette võtta? Ei midagi iseäralikku. Lihtsalt tuleb muuta senist suhtumist ja luua tingimused, et kodanike selle osa hääl, kes tunnevad huvi ja muret oma riigi käekäigu pärast, hakkaks selgemini kostma. Et tegevpoliitikud tõepoolest – mitte ainult suusoojaks – arvestaksid kodanikuühiskonnaga. Et parteikontorite otsustusvõimu kärbitaks.

Arusaadavalt on eriti viimast keeruline saavutada. Mitmed kehtivad seadused ning käibetavad soosivad seda (esindus)demokraatia vormi, kus meid kõiki puudutavaid suuri otsuseid langetab kitsas ring valitsuskoalitsiooni erakondade tippe. Oht, et riigikogu minetab kaalukust, lepib kummitempli rolliga, on tõsine.

Hiljuti võtsid meie seadusandjad vaagimisele, kas murda või mitte see pitser, millega on Euroopa Parlamendi valimiste nimekirjad suletud. Toompealt kostab vastakaid arvamusi. Siiski ei tohiks olla kellelegi mõistatuseks, mille ümber kembeldakse. Kinnised nimekirjad annavad otsustusõiguse parteijuhtkonnale, lahtised nimekirjad arvestavad valijate eelistusi.

Seni on üks erakond – Keskerakond – teatanud kes on juunivalimistel nende kaksteist. Kandidaatide reastuski on paika pandud. Esimene koht kuulub mõistagi Edgar Savisaarele, kellele järgnevad Siiri Oviir, Vilja Savisaar, Jüri Ratas, Vladimir Velman ja teised. Kõikidel Savisaare fännidel, kellel kodakondsus ja hääleõigus, on esimest korda võimalus sedelile kirjutada üks ja seesama number. Selge see, kes keskerakondlastest kõige suurema saagi kogub.

jätkub:
Aga edasi? Siin on mitu küsimärki. Arvestades Edgar Savisaare senist karjääri, tema võimalikke ambitsioone ja kasinat ELi keelte oskust, tekib tahes-tahtmata kahtlus, kas ta läheb Euroopasse oma aega raiskama. Igatahes on asjal kõva mekk man, et tegemist on häälte lihtlabase püüdmisega parteile ehk heausksete valijate lollitamisega.

Kui Keskerakonna vägesid juhib Savisaar, siis ei saa Reformierakonna eesotsast kõrvale jääda Andrus Ansip ega IRLi eesotsast Mart Laar. Küsimus on sama. Kas ka need mehed, populaarsed poliitikud toimetamiste tipus, on otsustanud järgmised viis aastat mööda saata Brüsseli ja Strasbourgi vahel pendeldades? Ma ei tea, aga kahtlen.

Uue aasta esimestel kuudel antakse avalikkusele teada kõigi erakondade kandidaadid. Paljud panevad meid kukalt kratsima. Sest ka parimal tahtmisel ei suuda me neid ette kujutada Euroopa Parlamendis töötamas. Küll aga täitmas rohkem või vähem eduka häältereha rolli.

Kas keegi teab rohtu, mis suudaks ära hoida lähenevate Euroopa valimiste muutumise erakonnaladvikute tembutuseks?"

Arbo on ära näinud suure vaeva, et valgustada meid igal peol piduliseks oleva Enn Soosaare hädaldamisest Keskerakonna aadressil. Peaasi on see, et eurovalimised käiksid vastavalt seadusele. Või tahetakse Savisaare pärast hakata tegema uut valimisseadust?

to Häbi on välismaal;
//Nüüd ka Soomes levib kuuldus, et valitsuse vahetamisega müüakse maha põlevkivi eraisikule, kelle taga Savisaare lähedased inimesed//
Seda kuuldust levitavad ilmselgelt valitsusparteide jüngrid.
Riigivarade mahamüümise eesotsas on ikka olnud Reformierakond ja Isamaaliit, mitte Savsaar & KE.
Ajavahemikul aprill 1999 – 2002. jaanuar valitsenud Isamaaliidu & Reformierakonna & Mõõdukate (nüüd sotsid) valitsus tahtis Eesti elektrijaamu ja nende juurde kuulunud PÕLEVKIVIvarusid maha parseldada USA firmale NRG. Tehing jäi eesti rahva õnneks ära, sest NRG läks pankrotti.

//Meil üks valitsus pistist saades müüs maha raudtee//
Selle müüs Isamaaliidu & Reformierakonna & Mõõdukate valitsus, mis oli võimul ajavahemikul aprill 1999 – 2002.jaanuar. Peaminister oli M.Laar. NEEDSAMAD parteid on praeguseski Toompea valitsuses !

//Raudtee kasumite kadudes ilmus välja Savisaar ja ostis tulutu raudtee suure summa eest riigile tagasi//
Praegune Ansipi valitsus, mis 2007.aprillis võimule tuli, ei suuda raudteed arendada ja seda tulu teenima panna. Igas NORMAALSES riigis on tihe ja kõrgetasemeline raudteeliiklus. Eestis seda pole.
Siis, kui M.Laari valitsus raudtee maha müüs, laskis isamaaliitlasest teedeminister Jürgenson kruusa lumme loopida, et hävitatud raudteeliikluse asemele panna bussid kruusateedele jukerdama.

//Kellegile teisele ei oleks õnnestunud praktiliselt pankrotistuv raudtee maha müüa//
Eraomanik oleks võinud raudtee Vene valitsusele maha müüa. Sellisel juhul sõidaks Eesti raudteel praegu Vene armee ja eestlasi ei lastaks raudteele ligigi. Sa oleksid seda varianti tahtnud?