Ka mind pani see Jokela koolitulistamise lugu tõsiselt mõtlema selle üle, kuhu me oleme jõudnud? Kuigi sellel koolitulistajal(ega ka kellelgi teisel) ei ole õigust võtta kohtumõistmine enda kätte, saan ma temast aru, miks ta alguses klassikaaslasi ja siis ka ennast tappis - keegi ei tundnud huvi (ei kodused ega sõbrad-tuttavad) mida ta peale kooli teeb, kodus taheti temalt ainult, et ta tooks koju häid hindeid ja sellega ka kogu huvi lõppes. Ei vaevutud uurimagi, mis teda huvitab ja mida ta võiks teha, pikematest vestlustest rääkimata. Koolis oleks pidanud samamoodi huvi tuntama oma õpilas(t)e huvi(d)e vastu. Ja nendele vanematele, kes tahavad sellepeale nüüd öelda, et aega ei ole, et lapsega rääkida, et "ma olen nii väsinud, kui töölt koju jõuan." "Millal ma siis veel lapsega jõuan rääkida ja 16-ne aastane peaks juba nii tark olema küll, et teada, mis on vale ja mis on õige." Just nimelt tuleb inimesega rääkida, rääkida, rääkida. Kui te lapsega ei räägi, tema vabaaja tegevuste vastu huvi ei tunne, siis on soodus sellele, et teie lapsest saab mingi sõltlane või kurjategija, suur. Aga aega tuleb ka kõige kiirema elutempo juures lihtsalt võtta - hiljem, aastate või aastakümnete pärast tasuvad need kulutatud minutid või tunnid end kuhjaga ära. Aga kui teie lapsest on saanud mingi sõltlane või kurjategija, sest teie ei ole tema vastu õigel ajal huvi tundnud, siis tahaksite talle küll kõigest rääkida, aga siis on juba hilja.