to Ivan Orav 2010-08-25 23:13:07
Oledki valesse kohta sattunud!

http://www.iseseisvuspartei.ee/
Suured operatsioonid algavad alati ettevalmistava rünnakuga, mis tavaliselt aga tähelepanu kõrvalejuhtimiseks mõeldud on. Iseseisvumise instseneerimised algasid müüdiga NLi lagunemisest ja majanduse kokkukukkumisest. NSVLi majandus oli aga just 1980-ndate teisel poolel tugeval tõusulainel.
Alles 1989. aasta keskel algas majanduslangus, mille põhjustas plaanimajanduselt turumajandusele üleminek. Tegelikult ei toimunud niisiis mitte lagunemine, vaid algas perestroika ehk sihiteadlik reorganiseerimine. Ja see protsess oli tõepoolest kaua kaalutud, täpselt juhitud ja on raudse käega praegu elluviimisel. Ning ei alanud perestroika mitte NSV Liidust, vaid Euroopast, kui 1986.a. kuulutati Euroopa ühiskodu (Euroopa riigi) loomise protsess alanuks. Sellele järgnes elav süstikdiplomaatia USA ja NSVLi vahel ning kolme riigi (lisaks Saksamaa/Kohl) üksmeele alusel käivitatigi 1987. aastal ühisprojekt "Evropa naš obštši dom", mille ma hiljem Eurussia impeeriumiks ristisin. Selle eesmärgiks on kahe suurriigi liit, pärastpoole liitriik, mis ühest ookeanist teiseni laiuks ja oleks seega Stalini kavandatud impeeriumi punktuaalne teostus gloobuse kumerale pinnale punasega stantsitult.
Et otsus langetati just 1987. aastal, on vaidlustamatult tõestatud sellega, et kõikidest Balti ja Ida-Euroopa riikidest hakati KGB arhiive massiivselt ära vedama just tol aastal; 1990-ndate alguses kohapeal olnud toimikud olid vaid teadlikult ettesöödetud kompra.
Varsti pärast seda algaski imepärane IME (Isemajandav Eesti) ja veel imepärasem rahva "spontaanne" enese vabakslaulmine, kuhu saadi massid kohale KGB ja Keskkomitee suure ühispingutuse toel; tõe nimel olgu see välja öeldud. Algas Eesti liidrirolli müüdi kujundamine impeeriumi eduka lagundajana.
http://eairc.boom.ru/library/battles_20th_century/

Praeguse enamasti tasuta kõrghariduse asemele astugu stipendiumide süsteem. Võõrtöölisi võiks Eestisse kutsuda eeskätt ajutiste töökohtade täitmiseks. Kõrgharidus tasuliseks, pensionile 67. eluaastal, võõrtöölised riiki, ametnikke vähemaks – selliste ideedega tulevad tööandjad lagedale oma manifestis.

Eesti Komiteed toetasid ~ 800 000 eestimaalast, kes soovisid omariiklust nõukogude okupatsioonieelse riigikorra tasemel.

Olin ise aktiivselt kajastamas tollaseid sündmusi (1987 - 1992) kolmes Balti riigis ja Moskvas ning vestlesin erinevate osapooltega.

Savisaare ja kommunistide idee oli jätkata Venemaa oblasti tasemel, aga erinevusega, et nad saaksid ise oma rahaasju ajada.

Ilmekas näide on hiljutine Savisaare valimislubadus oma jüngrite palk tõsta vähemalt 25 000 kroonini (palgapakkumine ei puudutanud kedagi peale keskerakondlikku ametnikearmeed). Pool-kirjaoskamatud migrandid ei mõika eesti keelt ja Savisaare kavalaid lubadusi ning seepärast lummaski 25-tuhandene präänik harimatut lumpenit. Lisaks veel 1000 kr. aastas pensionäridele, kes ei adu, et REF-IRL valitsus on nede pensionit tõstnud kümneid kordi rohkem, kui Tallinna Linnavalitsuse propagandaraha.

Riigipöördekatse Moskvas oli alanud, kuid 19. augustil rahvasaadikud iseseisvuse taastamise otsust vastu võtta ei suutnud.
Venitamise peamine põhjus oli kuue kristliku demokraadi (eesotsa Mart Laari ja Illar Hallastega) ning 14 sõltumatu demokraadi (Jaak Allik, Indrek Toome, Mikk Titma jt) vastuseis iseseisvuskuulutusele.
Illar Hallaste: «Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?»
Jaak Allik: «Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipilduja pesa ette viskume?»
Ülo Nugis on meenutanud, et oli vaja veenda neid iseseisvuse pooldajaid, kes tahtsid riigi staatuse määratlemisel esimese iseseisvuse täpset koopiat, ja teisi, kes olid täiesti uue riigi poolt, et saavutada kahe vastandliku seisukoha vahel kompromiss ja võtta iseseisvumise otsus vastu võimalikult suure häälteenamusega. Järgmisel päeval, 20. augustil õnnestus see kompromiss ka ellu viia.
«Tuli mõelda ka selle peale, et halvemal juhul tuleb pärast võib-olla Nõukogude Liidu õigusruumis hakata arveid klaarima,» meenutab Nugis. «Veel pidasime silmas, et otsus oleks vaja vastu võtta 70 poolthäälega, et kinnitada nii-öelda konstitutsiooni muutmist Nõukogude normide järgi. Siis poleks putšistidel olnud oma Nõukogude õigusruumis väga lihtne meid pärast selle eest seina äärde panna. Saime 69 häält. Üks tubli inimene meie hulgast oli küll kohal, aga jättis hääletamata, kuidas ka ei palutud. Mul on lihtsalt kahju, et Kaido Kama niimoodi tegi.»

http://kultuur.elu.ee/ke492_salapakt.htm
Inglismaa - NSVL-i ja Prantsusmaa salapakt.

Eesti Komiteed toetasid ~ 800 000 eestimaalast, kes soovisid omariiklust nõukogude okupatsioonieelse riigikorra tasemel.
??????????????????????????????????
Kelamlased viisid asja niikaugele, et praktiliselt kõik Eesti kodanikud ja Eestiga ka pikemalt arvestavad mõistusega muulased registreerisid ennast kodanikuks või kodakondsuse taotlejaks, muide viimaste seas oli ka kuirikuulus Lebedev. Kui palju oli aga registreeritute seas kelamlaste poliitika toetajaid?

Eelmisele.Nii käibki faktidega manipuleerimune. Kui kodanike komitees registreeris end ligi 800000 inimest, siis Eesti Komitee luges neid oma ( mitteavaldatud ) poliitika toetajateks. Ka Lebedevi ja minu teada ka väga palju teisi, kes registreerisid end seepärast, et edaspidi Eestisse jääda. Kui Eesti Komitee oleks avaldanud, et nende võimuletuleku korral hakatakse põliseestlasi nende kodudest välja tõstma, poleks põliseestlased neid toetanud. Kui oleks Eesti Komitee avaldanud, et põllumeestel tehakse võimatuks põldu harida, sest välismaa rämpstoit on odavam, siis poleks ka maamehed Eesti Komiteed toetanud. Eesti Komiteed oleks toetanud ainult käputäis väliseestlasi ja saagihimulisi raisakulle, kes lehma lellepoegadena sugulaste varandust jahtisid. See 800000 inimest ei oleks iial toetanud Eesti Komiteed kui oleks teada saanud Komitee kavatsustest.

Oponentidele.

Inimesed registreerisid ennast Kodanike Komiteedes EESTI VABADUSE nimel. See oli omamoodi referendum tollastele valikutele.
Toonastele vestlustele tuginedes, saan kindlalt väita, et teades isegi ees ootavat kerjakotti, poleks see enamiku eestimaalaste iseseisvuspüüet karvavõrdki vähendanud (a´la sööme või kartulikoori).
Tundub, et lugupeetud oponendid ise vabadusvõitluses ei osalenud, vaid on Eesti lähimineviku teadmised ammutanud ühe priske poliitiku tänastest päevakäskudest.

Täpsustus eelmisele. Kogu eesti rahvas võitles vabaduse nimel. Selle eest võitles Rahvarinne ja eesti kommunistid. ERSP-lased tegutsesid koos väliseestlastega võimuhaaramise nimel ja organiseerisid kodanike komiteed, kus registreeriti eestlasi. Siis toimusid Eesti Kongressi valimised ja eestlased pidid otsustama Eesti edaspidise tee. Eesti vabadust polnud vaja enam taodelda, sest selle nimel tegutses juba Rahvarinne, kelle ettevõttel toimus referendum iseseisvuse kohta. Eesti Kongress pidi välja töötama need alused, kuidas taheti näha tulevast Eestit nende poolt. ERSP-laste ja väliseestlaste mõjul pidi tulema restitutsioon koos varade tagastamisega. Nende nõudmistega arvestati 20. augustil. Kuid nende nõudmiste põhjal tehti 100000-st põliseestlasest kodutud ja põllumehed jäeti saatuse hooleksilma vajaliku põllumajandusinventarita. Seega Eesti Kongress ja Komitee pettis osa rahvast, kes lootis uuele õnnelikule elule. Siin Eesti Vabariigi valitsus liiga kergekäeliselt loobus nn. kolmandast teest, milline toimus Leedus. Suurem osa eestlasi oleks pooldanud leedu teed vabadusele. Eesti Komitee võttis endale liiga suured volitused ja pettis põllumehi ning sundüürnikke.Eesti Vabariigi Valitsus ja Rahvarinne oleks taganud õiglase riigi.

Ambujale

Vahetult peale Vilniuse teletorni ründamist kohtusin ka Landsbergisega ja jutuks tuli iseseisvuvate Balti riikide rahvuslik koosseis ning sellest tulenevad riskid poliitilise ja majandusliku olukorra juhtimisel. Sai nenditud tõsiasja, et Leedu olukord oli kõige soodsam tõrgeteta arenguks, kartmata demograafilisest jaotusest tingitud probleeme strateegilisele tööstusele ja iseseisvusele. Ainuke tõsisem piirkond oli venekeelne ja -meelne militaarne Klaipeda. Kuna Klaipedal puudus vahetu kokkupuude Venemaaga, siis erilist ohtu selles ei nähtud ning Leedu sai lubada just sellist poliitikat, nagu enamus leedulastest soovis. Eestis ja eriti Lätis oli olukord palju hullem.

Eelkõige tuleb tõdeda, et iseseisvumisega seonduv ning inimesed, kes selle teoks tegid on väärt sügavat ja siirast lugupidamist. Asjaolul, et see nii ei ole, on oma põhjus ja nimelt see, et rahva õiglustunne on sügavalt haavatud. Iseseisvaks sai kuulutatud mitte Eesti Vabariik vaid ENSV. Täies väes tegutses ENSV Ülemnõukogu, selle Presiidium eesotsas Arnold Rüütliga, selle poolt kinnitatud Ministrite Nõukogu eesotsas Edgar Savisaarega (ES pole eales olnud EV peaminister, sellele ametikohale saab inimese kinnitada vaid EV legitiimne seadusandev organ, Riigikogu ja Savisaart pole Riigikogu iialgi peministriks kinnitnud). Täies väes tegutsesid ka Töörahva Saadikute Nõukogud ja nende täitevkomiteed - sõnaga, nii Nõukogude kui Sotsialistliku väljavõtmine riigi nimest oli sel hetkel lihtsalt tegelikkuse võltsimine. ENSV Ülemnõukogu sai küll ENSV iseseisvaks kuulutada, aga seda Vabariiki, mis kuulutati välja 24.veebruril 1918 ta taastada ei saanud, selleks puudus tal legitiimsus. Ülemnõukogu valisid teadupärast kõik ENSV elanikud, sealhulgas ka paras jagu koloniste ja muulasi. See, et Ülemnõukogus oli enamus eestimeelsete jõudude käes oli kiiduväärne, aga legitiimsust EV taastamiseks see veel ei sätestanud. Pealegi on tolle iseseisvumise sisu küsitav: toonases Ülemnõukogus oli tugev saadikute grupp eesotsas Edgar Savisaarega, kes nägid iseseisvunud ENSV-s selle moodustise järjepidevuse kandjat, Kolmandat Vabariiki. See oleks omakorda tähendanud IME käivitamist, koru (konverteeritava rubla) sisseviimis ja null-kodakondsust.

Jõud, kes sellise arengu tõkestasid ja talle viimaks ka otsusstava lõpu tegid, on teenimatult täisti unarusse vajunud. Ei koolis ega kalendaariumis märgita ära Kodanike Komiteede asutamisdokumendile allakirjutamist Eesti Kristlik-demokraatliku Liidu, Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei poolt 24. veebruril 1989. Kodanike Komiteesid ja nende tegevust mainitakse mokaotsast kui üldse - ometi olid just nemad see reaalne rahvuslik jõud, kes viis õigusjärgse Eesti Vabariigi taastmiseni.

Seda Eesti Vabariiki, mis kuulutati välja 24. veebruaril AD 1918 ja mis okupeeriti 17. juunil 1940 sai taastada ainult EV õigusjärgne kodanikkond ja ta tegi seda vabadel valimistel 28. juunil1992. Asjaolu et see tähtpäev pole ei riiklik püha ega märgita seda ära üheski ametlikus kalendris on enam kui häbiväärne. Eesti Rahvuslike Konservatiivide Malev tegi neljale riigikogu fraktsioonile - Isamaaliidule, ResPublicale, sotsiaaldemokraatidele ja Reformierakonnale ettepaneku algatada eelnõu 28. juuni riiklikuks pühaks kuulutamiseks. Eesti Kirikute Nõukogule ja Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule tehti ettepanek tähistada 28. juunit võrdväärselt 24.veebruariga.

Ei tohi lubada, et rahvuslikud reeturid selle päeva kalendrist ja seega ka meie rahva ajaloolisest mälust kustutavad - olime tugevad toona, oleme seda siis ka praegu. See on meie OMA püha, Eesti rahvusriigi, Eesti Vabariigi taastamise püha ja sellisena väärt kõike armastust, austust ja lugupidamist, mida üks rahvas oma iseolemise riiklikule taastamisele osutada suudab.

üks hääl jäigi puudu § 2010-08-30 23:01:27
----
burešin, lauristin, rjüütel ja paljud teised punased EI ole mitte kunagi soovinud taastada meie riiki järjepidevuse alusel. Seega oli Kaido Kama toona tõesti tubli mees. Meie riik taastati siiski lõpuks järjepidevuse alusel.

Eks see augustis üks punaste tehtud punaste püha on. Omariiklusega pole sellel küll mingit pistmist.

kle ambuja, kas sa ise ka usud mida sa räägid või lihtsalt esitad etteantud teksti?

See vastus on ... TÕDE!

Arvasingi, et usud seda TÕE olevat mis ette antakse.

Selgita siin ka teistele, kes olid kommunistid või punased ja mis asi on kommunism!

Olari Taal märkis, et kui Eesti pensionärid ja töötada mitte viitsivad inimesed tahavad korralikku toetust saada, siis Eesti vajab võõrtöölisi.
"Kui sa tahad saada alla keskmise palgaga töötajat, siis seda on raske leida," tähendas ettevõtja, viidates oma ametikaaslaste kogemustele.
Ta ütles, et kui tema teha oleks, siis tooks ta sisse töötajad Venemaalt, kuna nad on kultuuriliselt meile küllaltki lähedased ja seega esineks vähem ootamatuid probleeme.