Kulla totulutu. Elaks küll, aga kes majad ehitas? Mida peaks tegema majaomanik, kel maja käest ära võetud?

jõuab rohkem küsida, kui 100 tarka vastata. Töölisklassile vabrikant, tööandja. Kesklassile ise töömeestega. Kõrgklassile ehitusfirmad. Majaomanik peaks käituma vastavalt riigi seadustele, mille on aga vastu võtnud seaduseandjad, kelledest oli juba eelnevalt juttu. Ring sai täis, aitab ehk.

http://kultuur.elu.ee/ke480_omandireform.htm http://www.kesknadal.ee/index.php?aid=5950 http://www.terramariana.ee/Yhiskond/yk-Rapport.htm

Nõmmele ja Hiiule ehitasid eesti ajal maju peamiselt oskustöölised, Meriväljale ja Piritale ehitasid 1950-60-tel samuti eelkõige töölised. Asi hakkas muutuma 1970-tel ja 1980-tel oli Tallinnas elamukrundi saamine juba defitsiit, privileeg. Nomenklatuur elas enamasti 1930-tel ehitatud keskküttega kivimajades ja Min.Nõukogu Asjadevalitsuse uutes eriprojektiga majades.

Kurat võtaks, ma küsisin kus oleksid elanud sundüürnikud, kui neid maju ei oleks kus nad elavad. Saate aru-neid maju EI oleks olemas.

Oo Jasper, Jasper, sa oled ju pimedusega löödud! Või sundüürnikud vihkavad niinimetatud omanikke, kuigi elasid omanike ehitatud majades. Ja et sundüürnikud on eriti tigedad nende peale, kellel õnnestus sõjaajal välismaale põgeneda. Mees, mõtle nüüd peaga! Sina ehitad sõjas kannatada saanud maja uuesti üles, elad selles majas 50 aastat, pead seda maja enda omaks, sul on vastavad paberidki olemas ja siis ühel ilusal (sinu jaoks kindlasti mustal) päeval tulen mina kuskilt Rootsist või Ameerikast mina koos advokaatidega ja tõestan ära, et hoopis mina olen selle maja omanik, mida sina 50 aastat enda omaks pidasid ja mille kohta sul paberidki olemas on. Kas sina ei oleks minu peale tige? Mina annan sulle kaks võimalust: "(1) Palun vabastada eluruum, (2) võite siin elada, kui maksate mulle kuus üüri 20 krooni ruutmeetrilt." Loomulikult valid sa variandi number 2, aga sa oled minu peale tige, sest sa oled omas kodus üürnik. Või on sul nüüd ka midagi öelda?

Lp.Arvaja! Kinnisvara, st. krunti ei saanud nõuk. ajal keegi osta ega omaks vormistada ja linnades on krunt ehitisest üldjuhul kallim. Neid juhtumeid, kus Nõukogude Liidult ostetud eluruumi endisele eraomanikule tagasi nõutakse on väga vähe. Mina tean vaid Arnold Greeni juhtumit. Lõviosa sundüürnikke olid ju üürnikud, paberid olid neil küll, aga üürilepingu paberid. Teie poolt kirjeldet juhtum on kurb, aga erandlik. Katsuge mõelda ka teistpidi. Mis oleks praegu teisiti, kui SOODUSHINNAGA erastamist poleks toimunud ja kõik majad peale tagastatute oleksid praegugi munitsipaal- või riigimajad? Mina arvan, et mingit sundüüri küsimust poleks tekkinud ja rahvas poleks sundüürniku sõnagi käiku annud. Seega kurja juur ei saa kuidagi olla restitutsioonis. Erastamise ajalugu on seevastu tõesti sama keeruline ja haisev nagu mustaveetorustik. Erastamise kava on algusest peale mäda olnud ja sundüürnikud on erastamise ohvrid, erstamisel vahele jäetud, unustatud.

ARVAJA! Nii et põhimõtteliselt võib minult minu maja ära võtta ja kui on minu majas piisaval hulgal aastaid keegi elanud, siis ei ole see enam minu oma? Aga see selleks. Muuseas ma olen nõus, et sundüürnikele on liiga tehtud. Aga ma TEAN seda, et kui mitmesugustel põhjustel vabaks jäänud korterid oleks antud sundüürnikele, mitte maha parseldatud (parseldajaid otsi oma koduerakonnast, kunagistest koonukatest ja nendega seotud ametnike seast).Samuti oli käibel ka selline skeem, et ametnikud otsisid ise välismaal olnud omanikud või nende sugulased üles ja teavitasid neid võimalikust varast siin. Muidugi olid nad nõus siinpoolseks esindajaks olema. Vastava tasu eest muidugi, mis lõpuks võis olla sama suur kui tagastatav vara. Ja ära nendes skeemides otsi ei Isamaalasi ega Reformareid.

Käpardliku omandireformiga pakutud riisumisvõimalused olid ja on nii suured, et teatud % inimkonnast on selle nimel nõus ära sööma oma vanaema, Isammmaaliitu , Kesk- või Reformierakonda astumisest rääkimata. Hinnangu erakondadele annab rahvas selle järgi, kuidas sisseimbunud sulidesse suhtutakse. Valitsusse kuuluvad erakonnad oleks ammu saanud Riigivara PIIRAMATUT (rõhutan piiramatut!!!!) riisumist võimaldava seaduseaugu kinni panna.

Ärgem unustagem selle käpardliku omandireformi autoreid! Saagu neile osaks põlgus kõigilt kannatanutelt!

Suures plaanis ma ei vaidle Teile vastu. Aga arvan siiski, et omandireform oli möödapääsmatu. Kõige küünilisem on aga see, et erakond, kes sõnades võitleb sundüürnike, pensionäride jt. eest, kamaluga hüvesi endale tasku paneb.

Ühe ja sama hulga EVP-de eest sai erastada erineva maksumusega kortereid, ettevõtteid ja maad. Osa jäid üldse ilma ja nende suhtes rikuti põhiseaduse võrdõiguslikkuse printsiipi. 484 elamut jäeti Tallinnas erastamata. Selle seaduslik alus - Tallinna Linnavolikogu 5.mai 1994.a. otsuse nr.62 lisa. Nüüd oleks huvitav uurida nende majade edaspidist käiku! (vt. Eesti Sõnumileht 11.05.1994 ja Õhtuleht 18.08.1995).

Omandireform oli muidugi vajalik. Ka alkoholivastane reform Gorbatšovi NSVl-s oli vajalik. Küsimus oli : kuidas? Algajal ja madala haldussuutlikkusega riigil oli 1991 liiga palju vara ning üsna võimekal eesti rahval oli liiga vähe vara. Eesti rahvas oli sel ajal nõus ka palju karmima turumajandusliku reformiga, aga õnnetuseks ei tahtnud eesti haritlaskond luua mitte ühtegi tõeliselt turumajandust toetavat erakonda. Turumajandust pooldavatel, kuid passiivsevõitu indiviididel polnudki parteid kuhu astuda või keda toetada. Eesti eliit ei tahtnud oma kodusid esivanemate kombel päriseks osta vaid tegi seaduse, et lõviosa kogu rahva varast läheks ühe osa kätte, kellest sellise nipiga pidi üleöö saama keskklass. Eksperiment läbi viidud, võime kuubalastele ja korealastele soovitada järgmist: 1. Kortereid ja maad tuleks müüa turuhinnaga, igasuguseid soodushindu ja EVP-sid ei tohiks mingil juhul isegi proovida mitte. 2. Kunstlikult tekitatud keskklass oma kingituseks saadud kodudes, Hugo Bossi ülikondades ja Mercedestes ei ole keskklass, sest tal ei ole vastavat kogemust, võlgu ja ellusuhtumist.

Oma korterid nn. mägedel said erastada kõik hallipassimehed ja muutusid seega kinnisvaraomanikeks. Põliseestlased, kes elasid vanades tagastatavates puitasumites, erastada ei saanud.

http://www.sloleht.ee/index.aspx?q=Ahlberg&location=1&x=13&y =10 sundüürnikest miljonärid

Millegipärast ei hakkanud Ilves Rannamõisasse maja ehitama, vaid sai selle müügist kõigest kolm milj. krooni. . .
Niiviisi lapitakse noore proua ambitsioonidega tekkinud augud augud.

kahjuks jah meie sundüürnike pere 4 lapsega pidi eestis lahkuma, kuna siin valitseb kurjus ja korruptsioon!!!
ilves & co tuleks konfiskeerida omandus!!!

tehke see artikkel ja ka kommentaare nii palu avalikuks, kui võimalik. Loodan,et tänaseks on ajakirjanduslt kott peast ära tõmmatud, sest järgmiste valimisteni on palju aega. ja neil on võimalus ka tegelikest asjadest ja õigesti ning avalikult rääkida.
See valitsejate pakazuhha ajab juba südame pahaks! Tänase seisuga tean siis, et minult luba küsimata on Kreeklastele tagastamatu abina pakutud minu ja minu 5 lapse kokku ligi 15 keskmist kuupalka, kuigi tütred ei saa minna õppima, sest riigieelarvelisi kohti kas pole. on vähe või ei jõua tasuda õppemaksu...Riik või asi! Ma ei või enam näha tuima kalanägu ütlemas, et sellises riigis tahakski elada,....kus aga tegelikkuses on juba nii palju näljas lapsi!!!!Mis toimub? ja statistika on nagu alati valitsuse "teenistuses". Keskmise palga alus riigikogulaste suureks palgatõusuks tuleb Statistikaametist, kuigi Maksuametil oleks palju õigemad andmed ja need on tervelt 25%!!!
madalamad. Sulitemp!

Autoril jäi kahe silma vahele tõsiasi, et Urmas Arumäe on nüüdseks juba tükk aega ontlik kesik ja seega ei tohiks temast negatiivses kontekstis kirjutada.

Eesti ongi ju väike vastik natsiriik, kus rikkurid saavad omatahtsi möllata!