see „kõige demokraatlikum kord“ mõneks kuuks oli tegelikult kaksikvõim algusest peale, saatjaks anarhiline vabadus (massiline deserteerumine, ohvitseridele tänaval lõua andmine, dekoratsioonide vahetus, rüüstamine jne) aga muidugi ma paatos kõikjal kõlanud „Marseljeesi“ foonil;

on muidugi fakt, et Venemaa kodanlikud valitsused (Lvov ja Kerenski; Jeltsin), erinevalt tsaarivalitsusest ja sotsialistidest globalistidest Venemaa kooshoidmisesse tõsiselt ei suhtunud; seda pani tähele ka Prantsuse revolutsiooniaegne saadik Petrogradis, märkides oma päeviku nende päevade sissekandes:

Самый опасный зародыш, заключающийся в Революции, развивается вот уже несколько дней с ужасающей быстротой. Финляндия, Лифляндия, Эстляндия, Польша, Литва, Украина, Грузия, Сибирь требуют для себя независимости или, по крайней мере, полной автономии.
... ... ...
Французская Революция начала с объявления Республики единой неделимой. Этому принципу принесены были в жертву тысячи голов, и французское единство было спасено. Русская Революция берет лозунгом: Россия разъединенная и раздробленная...

siiski on Kerenski ja Jeltsini kaal mõneti erinev hoolimata pea ühesugusest sõnadest (minge, kui tahate) impeeriumi rahvastele; esimene oli sellal vaid vürst Lvovi valitsuse minister käies Tallinnas tema esindajana samas kui Jeltsin Venemaa riigipeana otsustas vahetult ja lõplikult; aga see on autoril muidugi hästi märgatud: üksik varasem võõrvõim enne Venemaa Ajutist Valitsust kogu pika 700 aastase rõhumise ajal polnud eestlastele ei autonoomiat ega kõrgeid kohti halduses iial pakkunud

ei käitunud võideldes siia tulnud vene valgekaartlastega sugugi hästi. Nad olid haritud, ideelised inimesed, Venemaal tapetud pereliikmetega, röövitud varandusega. Eestis ootas neid heal juhul kojamehetöö, nälg ja alandused. Lugege Andrei Ivanovi!

http://jyrilina.com/eesti/skorpioni-margi-all/

Ka Aleksander Kerenskist (Aron Kürbis).

Mis veel?
Kerenski pilve peal naqeratab?