Sotsid olid EV suurimad reeturid Päts polnud veel Ära küüditatud kui sotsid seisid järjekorras et uusi ametikohti nuruda Mõned saidki aga Stalin reetureid ei usaldanud Ühelgi sotsil pole moraalset õigust võtta sõna Pätsi vastu

See, et NLiidus aeti nõukogude inimese loomise sildi alla tavalist venestamispoliitikat ei tohiks sulle küll saladuseks olla, nemo. Ja ka see, et nn. internatsionalism, internatsionaal ja ülemaailmne revolutsioon oli lihtlabane Vene imperialistlik ekspansionism, rüütatud õilsasse kesta.

Lugupeetavad nii Konstantin Päts kui Jaan Tõnisson on raudselt Eesti poliitika suurkujud ja seda muide juba siis kui üks toimis ühes ja teine teises kubarmangus. Mõlemad on väärt hindamist, mälestuse jäädvustamist ja kohe kindlasti ka kritiseerimist. Tõnissoni puhul esile väärib eestlaste rahvusliku eneseteadvuse tõus ja suur roll siin ajalehel Postimees. Pätsi puhul ajalooline võimu ülevõtmine baltisakslaste käest omaaegses Revelis/Revalis - vapustus aastast 1904. Muide kas mõni teab millal Jurjevis/Dorpatis linnavõim eestlaste poolt üle võeti - tegelt tundub ikke ei tea? Väga mõtlemapanev muide mõlema mehe tegevus Esimese Venemaa revolutsiooni päevil. Vast kõige olulisem Pätsi teene oli aga eestlastest ohvitseride ja sõdurite koondamine aastal 1917 mis võimaldas teat olukorras kuulutada välja iseseisvuse. Loomulikult Eesti sõjaväe organiseerijaid oli teisigi kuid reserlipnikuna Peeter Suure merekindluses teenides oli Pätsil oskusi ja teadmisi lihtsalt rohkem, ilmselt ka teatud selgroogu. Vabariigi algaegadel loomulikult Pätsi teened äärmiselt suured, samas mis nn kultust siis ikka oli Päts löödi võimult minema nagu niuhti. Eestlased on tegelt küllalt kriitiline rahvas...Kindlasti tuleb suurmehi austada ja mälestada mis kujul seda saab ju rahulikult arutada ja mingit kunstilist potentsiaali peaks Eestis vist kah olema.

„nõnda käib tegelikkuses töö Euroopa kristlike aluste hävitamisel ja Kalergi ettepandud mongreli loomiseks täie hooga, mida pimedad loomulikult ei märka“ – kirjutasin eelmises kommis;

kallutaja kilkab selle peale – „on siis rahvus ja religioon üks ja sama asi või“, varustades oma üllitise lause nelja küsimärgiga;

torkab silma kallutaja oma klitska vääriline eelistus mitte märgata, et osundatud tsitaadis käib peale religioooni (tema sõnastuses) hävitamise sellega käsikäes töö ka uue inimtüübi kujundamisel, millist tegevust ta just äsja soovunelmaks nimetanud oli;

kogu komm on üles ehitatud eeldusele, et kristlus ja rahvuslus ei ole omavahel soetud ning sellega seotud lootusele, et tal õnnestus tabada vastast rääkimas suurt lollust;

kui aga propagandistide kiirkursuse läbinud seltsimehel oleks vähegi laiemat kultuurilist tagapõhja, teaks ta, et usk on osa identiteedist; mõnel maal rohkem, mõnel vähem; üsna ilmalikus Eestis ei ole luterluse kui ühendaja roll keele ja kultuuri kõrval hetkel määrav; naabrite juures õigeusklikul Venemaal on usu roll seevastu läbi sajandite olnud vähemalt 1/3 rahvuslikku ühtsust loovatest teguritest; ka Euroopa on seni baseerunud kristlikul alusel, olles sellest läbi imbunud nii kunstis, arhitektuuris kui moraalis; ei tasu unustada, et Kalergi mongrel, kelle aretamiseks just praegu saabuvadki miljonilistes kogustes tõuparajandajad Aafrikast ja Lähis-Idast, ei olegi tüübilt enam europiid ning panemaks euroopa rahvaid nõustuma sellise oma jõhkra ümberkujundamisega, tuleb neid esmalt võtta nende vastupanud bastion – kristlik, ühtsust loov usk; usk on sageli, just nimelt Euroopa ajaloos ühendajaks olnud, sealhulgas võitluses islamistliku ekspansiooniga Osmanite ajal ja on ka nüüd, kuni brüssel neilt seda võtta pole suutnud

mis puutub kallutaja kommi teist osa siis peksab ta inimrähnina ikka tuimalt üht ja sama auku (sellisena iseloomustati Molotovi läbirääkimistel Ribbentropiga, kui viimane vihjas oma partnerile võimaluse kohta jagada mõjusfääre ka Indias, too aga ikka ja ainult Rumeenia õliväljadest korrutas – s. t teeneline parteilasel puudus tegelikult võime olukorraga kohaneda ja adekvaatselt vastata; nõnda kallutajagagi, propakursused nagu Kehtna parteikool on temasse istutanud igavese tõe);

olen siin piisavalt ja kommide kohta üksikasjalikult selgitanud, mida bolševike viljeletud internatsionalism tegelikult vene rahvusele pikemas perspektiivis kaasa oleks toonud; kes aru saada soovib on seda ammu mõistnud;

märgin ka, et antud kommentaariumi teemaks on hoopiski meie riigi rajaja K. Pätsi elu ja saatus; seega lõpetagem see siinkohal kõrvaline vaidlus

Miskipärast kumab sinu pikkadest selgitustest, nemo, pidevalt läbi püüd Venemaad vastutusest bolševike sigaduste eest puhtaks pesta.

Kas eestlasele oli vahet, kas venestamine toimus nõukogude rahva loomise sildi all või venestati mingil muul ettekäändel? Et kui venestati internatsionalismi sildi all, siis pole Venemaal sellega mingit pistmist või?

antud kommentaariumi teemaks on hoopiski meie riigi rajaja K. Pätsi elu ja saatus - sellest ju ikka saad aru?

Kallutaja ja Nemo,kallutaja ja nemo.kas muid kommenteerijaid enam polegi?Alatalu kirjutis on ju õige,Pätsule on juba küllalt panustatud mälestisi,aitab.

miks sa seda mulle kirjutad? juba teist korda juhin oponendi tähelepanu diskussiooni teemavälisusele;

Pätsu ausamba suhtes aga pole "õigeid" või "valesid" seisukohti; nii ausamba poolt kui vastu on mitmeid argumente; pooltel tuleb neid esitada, nende põhjal siis otsustataksegi

nemo 2017-02-17 14:21:18

Puikled, nemo - jah!

keegi just kurtis, et ei saa Pätsu monumendi teemal sõna - kommentaarium hõivatud - nüüd ei kedagi diskuteerimas?

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/reetmine-ja-mitte-ainult-pohjala-suunal/

12. märtsil 1934 teostasid Konstantin Päts ja Johann Laidoner sõjaväele tuginedes riigipöörde ja kehtestasid kuueks kuuks kaitseseisukorra. Tegelikult pikendasid võimu usurpaatorid dekreetidega seda tähtaega pidevalt ja nii kestis kaitseseisukord kuue kuu asemel rohkem kui kuus aastat, kuni Eesti Vabariigi esimese iseseisvusaja häbiväärse lõpuni. Nüüdseks teame: kaitseseisukorda ei kehtestatud 1934. aastal mitte eelkõige riigikaitse eesmärkidel, vaid, et lämmatada parlamentaarne demokraatia. Kaitset ei vajanud niivõrd riik, kuivõrd ebaseaduslikult võimu haaranud Päts ja Laidoner ning nende kaasosalised. Kui riik 1939. aasta sügisel juba tõelise vaenutegevuse vastu reaalset kaitset vajas, polnud enam jõudu selle käivitamiseks, kuna Pätsi-Laidoneri tandem oli riigi juhtkonna võitlusvaimu oma võimuambitsioonide tõttu täielikult halvanud.

Päts oli rahuajal Eesti ajaloos esimene küüditaja

Kooliõpikutes ja -tundides seda vaevalt käsitatakse, paljud pole sellest ilmselt kuulnudki, ent 1934. aasta riigipöörde järel teostatud sanktsioonid ei piirdunud Vabadussõjalaste liidu juhtliikmete vangistamise, Riigikogu tegevuse lõpetamise, poliitpuhastuste, riisumise ja tsensuuriga, vaid kaasati ka selliseid nõukogude ajast tuttavaid meetmeid, nagu ebasobivate isikute küüditamine. Mitte küll tuhandete kaupa ja Siberisse, vaid toona lihtsama lahendusena Eesti saartele.
http://uueduudised.ee/ajalugu/veelkord-patsist-ja-temale-planeeritavast-ausambast/

http://www.eesti.ca/uskumatu-kuid-tosi-patsi-ajal-tahistati-estonias-suurt-oktoobrit/article41102
1939. aasta 7. nov. tähistati Estonia kontsertsaalis Suurt Oktoobrit.

http://www.ohtuleht.ee/554462
Kuidas Eestis inimesi sunniviisil steriliseeriti.

President Päts kuulutas aastal 1934 eesti rahva haigeks ja teda terveks ta ei kuulutanudki. Kaitseseisukord, tsensuur ja Pätsi diktatuur kestsid Eesti Wabariigi lõpuni. Alles juunikommunist J. Vares-Barbarus kuulutas eesti rahva oma raadioesinemises taas terveks!
Samasuguse eesti rahvast halvustava suhtumisega on esinenud ka ennast kogu rahva presidendiks nimetanud Lennart Meri.
2003. aasta 14. septembril Viimsi koolimajas hääletamas käinud president Lennart Meri avaldas arvamust, et Euroopa Liit on tore ning ühinemisele “ei” öelnud inimesed on võimetud oma peaga mõtlema. “Ükski inimene ei lähe elades lollimaks, välja arvatud need, kes ka täna hääletavad tõenäoliselt Euroopa Liidu vastu,” lausus endine riigipea. “Neile võin vaid sügavalt kaasa tunda.” Me ei soovi tagasi minna niisugusesse maailma, kus õiglust määrab sõjavägi ja saatust suuremate riikide ülekaal. Eesti tahab olla väike, vajaduse korral isepäine ja uhke.”

to Kalluta aga 2017-02-16 16:27:57

Judaismis nii ongi!

“Kaabakas! Kaitsepolitsei agent!”

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/ajalugu/napunaiteid-savisaarele-kuidas-90-aastat-tagasi-eestis-parteid-puhastati.d?id=64151449

Suvel 1922 läks Eesti poliitikas mölluks. Riigikogu valimistel neljanda tulemuse saanud erakond hakkas oma ridu reeturitest puhastama.

Kui keegi arvab, et tolles Esimeses Wabariigis vaid verevaeselt unnati siis eksib rängalt. Ilmasõda just lõppenud ja Vabadussõda samuti ja seda rahuga Tartus ühiselt kahasse Nõukogude Venemaaga. Olud rängad kuid otse loomulikult võeti viimast seemneks ja muide korralikuks 15 miljonit kuldrubla. Seega jagamist oli ja mitte vaid pelgalt tänases EAS-s. Tõeline elu ja tõelised eesti mehed tegutsesid loomulikult Moskvas opteerimise keskkomitees. Ja lausa operetliku ja samas totaalselt OGPU-liku mõõtme saab Ado Birgi ja ühe kontoripreili askeldamine Moskvas ja Lõuna-Venemaal...Ehe Eesti elu ja kuumad eesti poisid-tüdrukud. Wabariik ja Esimene ning eks momendil etendub ehedalt ka Teine.

Antiik-Kreekast on meieni kandunud nii demokraatia mõiste kui selle kriitika; demokraatia on kisakõride võim, ütlesid mõned, pidades silmas, et foorumil saavutasid nii mõnigi kord edu osavad kõnemehed, mitte aga parimad ideed (s. t rahvas oli neil hetkil „haige“ tõde adumata)

ning eks demokraatia olegi võimule toonud nii Hitleri 33ndal Saksamaal kui islamistid Egiptuses Araabia Kevadeks nimetatud nähtuse raames, kelle siis traditsiooniliselt maa ilmalikkuse eest seisev armee kukutama pidi;

Pätsu ees seisis 34ndal samasugune valik – kas jätta maa populismi laineharjal ratsutavatele massiivset propagandat tegevatele vabadussõjalastele (erakondade ja marksismivastane rahvaliikumine mõnede fašismile omaste atribuutide kasutamise ja räige „härrassotsialistide“ (võrdle „rahvussotsialism“) nagu Rei, Ast jt (selle aja Ossinovskid?) kriitikaga) või teostada ennetav võimukindlustus; eks Soome lapualaste Mäntsäla mässki võis teda hoitatava näitena selles suunas kallutada;

tunnistanud rahva haigeks jäi doktor aga patsiendi seisundit hoolikalt jälgima ning tervenemisnähtuste ilmnemisel reageeris vastavalt, liikudes riigivalitsemisel ainuvõimult tagasi demokraatia suunas (mitmetes Euroopa maades sel ajal moodsate „kõva käe“ poliitikate taustal üsna haruldane nähtus), töötas välja uue, IIInda Põhiseaduse ning vormistas 24.04.1938 Eesti presidentaalse vabariigina;

Pätsu ajal, 30ndate teisel poolel, kaunistati eesti kodud, eestistati okupantide pandud ja kadakasaksikud nimed, armastati isamaad aga sotse ka maha ei tapetud, viidi meie põllumajandustoodang maailmaturule, tekitati talude Eesti kõrvale juba ka tööstuslik Eesti. Nõnda on Konstantin Päts läbi aegade meie suurim riigimees!