Võib ka Eestis 1934 aastal alanud diktatuur ja tsensuur korduda!

Kahju sinust, sileajust! Ütle, kuidas Laar hävitas põllumajanduse? Või sinu arvates peaks inimesed siiani kasvatama omale kõik köögiviljad jne? Sellega tegelema peaks muidugi peale tööd? Kolhoosid olid ikka head asutused - sai varastada ja lebotada nagu ise tahtsid! Keralased muidugi igatsevad neid "häid" aegu taga!

URMI REINDE- mis aastal oled Sa sündinud, et oled pidanud puusliku juures valves olema? Mina olen elanud puusliku kõrval 1961. aastast saati, kuid kuulen sellest esimest korda.

Kui sa 61.aaastast puusliku kõrval elad ja ei näinud piuneeride auvalvet, siis om midagi väegade mäda.

ei pannud sakslased eesti poisse narva alla mitte laste-naiste päästmiseks, vaid ikka oma naha paasymiseks

"Kolhoosid olid ikka head asutused - sai varastada ja lebotada nagu ise tahtsid! Keralased muidugi igatsevad neid "häid" aegu taga!" Oma kogemustest räägid või? Ega siis kõik sinusugused ole.

Väga aruka arvamuse pealkirja all "Pronkssõdur on provokatsioon" (autor Mati Hint -TÜ emeriit­pro­fessor) avaldas 15. märtsi Maaleht. Seda tasub väga suure hoolega uurida, ehk läheb mõnel siin räuskama kippuval "patrioodil" ajus veidi klaarimaks. Kas kõik konksud tuleb alla neelata? Tõnismäe sõjamonumendi ümber lahti päästetud sündmused on minu arvates väga osav provokatsioon, mille õnge alla neelamata jätta on peaaegu võimatu. Sellele arvamusele on mind viinud mõne varasema konflikti sarnasus pronkssõduri ümber toimuvaga. Provokatsioonil on palju laiem eesmärk Paar sammu vastandusest “maha võtta – paigale jätta” kaugemale mõtlevad väitlejad on ammu kirjutanud, et Tõnismäe monument on muudetud sümboliks, mis otsesemalt või kaudsemalt seostub inimeste identiteediga ja enesemüüdiga. Venelaste osas on see seos ühtsem ja selgem ja ka selgelt positiivne, eestlastele on just monumendisõja ajal püütud sisendada ühtset rängalt negatiivset tõlgendust, et see monument sümboliseerib ainult okupatsiooni, sõjakuritegusid, massimõrvu ja küüditamisi. Aga ma ei ole kindel, et eestlastel on nii ühtne ja ühesugune arvamus pronkssõdurist: liiga palju on ilmunud eestlaste lugejakirju pronkssõduri kaitseks ning motiivid, mis pronkssõduri paigalejätmise poolt esitatakse, on päris laia diapasooniga. Riigikoguski oli “keelatud rajatise” teisaldamise poolt- ja vastuhääli peaaegu võrdselt. Sõduri kuju mahavõtmine ei ole sama, mis oli Leninitele trossi kaela ümber viskamine. Provokatsiooni laiemaks peaeesmärgiks on lõpetada venelaste (venekeelsete) integreerumine Eesti ühiskonda, peatada või pidurdada siinsete venelaste oma, eestivenelaste identiteedi kujunemine ning mobiliseerida nad Venemaa ja Eesti suhete teravdamise teenistusse. Kui see eesmärk saavutatakse, siis on tulemus selline: osa pealekasvavast noorte venelaste põlvkonnast ei ole Eesti riigile lojaalsem kui vananev põlvkond. Kui mõtelda, missugune hulk organisatsioone Venemaal tegeleb kõrgel riiklikul või poolriiklikul tasandil nn kaasmaalastega Nõukogude Liidust iseseisvunud riikides ning nende kaasmaalaste hoiakute mõjutamisega, siis pole ime, et lõpuks tuldi pronkssõduri peale. Ei maksa unustada, et Vene diplomaatia ja luure on väga professionaalsed. Kelle käte ja sõnadega provokatsioon lavastatakse? Provokatsiooni kõrvaleesmärkideks on konfliktide provotseerimine Eesti ühiskonnas: 1) venelaste ja eestlaste vaheline konflikt, 2) Tõnismäe monumendisse erinevalt suhtuvate eestlaste omavaheline konflikt, 3) Eesti näitamine Natsi-Saksamaad imetleva riigina. Mõni nendest eesmärkidest saavutatakse kindlasti. Vene koolide eesti keele õpetajad said monumendisõja puhkedes kohe tunda suhtumise halvenemist eesti keele õppimisse. Integratsiooniprogrammi enam-vähem täieliku nurjumise taustal on see halb märk. Ma oletan, et monumenditeema üleskütmise algatus tuli kuskilt varjatud kohast. Loodetavasti teavad Eesti riigi asjakohased institutsioonid, kuidas kõik algas. Kui monument polnud eriliseks probleemiks 14 aastat, siis on naiivne oletada spontaanseid intsidente 14–15 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist. Võib-olla on vene koolidesse eesti keele õppe elementide sisseviimise algus vene koolinoorte üleskütmiseks päris kaval ajastamine. Igal juhul on arvestatav osa Eesti venekeelsest ühiskonnast nüüd n-ö mobilisatsioonivalmis. Eestlaste poolelgi leidub rühmi ja kihte, kes on konfliktiks valmis: 1) Saksa ja Nõukogude poolel sõdinute järjekindlad vastandajad ei lepi mõttega, et Nõukogude mobilisatsioon ja Natsi-Saksamaa sundmobilisatsioon okupeeritud Eestis olid ühtviisi rahvusvahelise õiguse vastased; näiteks Mart Laar nuriseb oma kommentaaris Riigikogu vabadusvõitlejate seaduseelnõule, et talle teadaolevalt “on Eestis päris palju neid inimesi siiani elus, kes ... kuulusid laskurkorpusesse ning pole siiani ei inimsusevastastes ega sõjakuritegudes süüdi mõistetud.” (Eesti Päevaleht, 2. juuni 2006, lk 8); 2) ennast rahvuslasteks nimetavad lihtsameelsed, kelle eesti identiteedi olulisim komponent on endiselt venevastasus; 3) poliitikud, kes on alati valmis Venemaale, venelastele ja nende monumentidele kohta kätte näitama; selle rühma erijuhuks on endised kommunistid või muidu ennast kompromiteerinud tegelased, kes teavad, et arhiivid ja inimeste mälu säilitavad tõendeid nende võitlusest “kodanliku natsionalismi” vastu (mõni markantne pronkssõduriga võitleja juhtis sellist võitlust veel 1988. aastalgi); 4) provokaatorid, kes on kas palgatud või tahavad oma psüühiliste iseärasuste tõttu pauku teha. Kui mu oletus on osaliseltki õige, siis aitavad kõik need õli tulle valajad provokatsiooni eesmärgi saavutamisele kaasa. On ju eestlaste hulgaski tegelasi, kes on siiamaani nördinud, et Eesti taasiseseisvumisel ei valatud verd või et Eestis ei puhkenud kodusõda. Muide, kodusõja puhkemist Eestis ootas üks rahvusvaheline seltskond palavikuliselt veel 1992/1993. aasta vahetuse paiku. Olin jaanuaris 1993 Kopenhaagenis rahvusvahelisel inimõiguste seminaril “Kodakondsuse- ja keeleseadused Euroopa uutes iseseisvates riikides”. Tollel konverentsil oli osavõtjatel võimalik diskussiooniks valida kahe saali vahel, vastavalt sellele, kas nad peavad akuutselt plahvatusohtlikuks olukorda Baltimaades (eriti Eestis) või Balkanil. Umbes 60 poliitikust, inimõiguslasest ja eksperdist üks (1) läks Balkani saali! Eesti-vastase provokatsiooni lavastamine on masendavalt kerge. Retoorika, mis praegu pronkssõduri teemal kõlab, on väga sarnane sellega, mida kasutati Eesti ja Venemaa piirist kirjutades ja sellel teemal kõnesid pidades 1990–1994. Siis korrati aina, et meie ei tagane ühtki sammu Tartu rahu piirist, usuti, et Venemaa vajub peagi totaalsesse kaosesse ja Eesti hakkab dikteerima Venemaale oma tahet. Mitu prominentset poliitikut kirjutasid, kuidas relvastatud võitluses sünnivad vaba Eesti struktuurid. Kaitseliidu kompaniid käisid 1990. aasta teisel poolel Narva-taguses Komarovkas ja Irboska taga piiritulpi püstitamas. Mõnda sellist piiriaktsiooni juhtis hiljem KGB agendiks paljastatud Elva kaitseliitlane-ERSP-lane Ville Sonn. Eesti piiri näide Ent just 1991–1992 oli see aeg, kus president Jeltsini administratsioon taotles piirikompromissiks läbirääkimisi Eestiga. Tolleaegses ajakirjanduses leidub selgeid vihjeid selle kohta. Jeltsini nõuniku Galina Starovoitova sõnadega: “Te saate kõik, kui te ei nõua Irboskat, kui te nõuate Irboskat, siis ei saa te midagi.” Sest Irboska on Venemaa ja venelaste ajaloomütoloogias sümbolväärtusega koht, üks kõige tähtsamaid selliste hulgas. Nii nagu Tõnismäe pronkssõdur on Riigikogu liikmete, ajakirjanduse ja ennast rahvuslasteks nimetavate tegelaste ning provokaatorite abiga kujundatud sümbolväärtusega monumendiks Tallinna venelastele. Ent õhkkond Eestis 1990–1992 oli selline, et kes söandas suhu võtta piirikompromissi sõnagi, sai kohe külge reeturi ja stalinisti sildi. Aga tegelased, kes ajasid nurja võimalikud läbirääkimised mõistliku(ma) piiri saavutamiseks, on endiselt Eesti poliitikas silmapaistvad figuurid ja ajavad nüüd pronkssõduri teisaldamise asja samasuguse retoorikaga, millega nad veel 1993. aastal kinnitasid, et nemad taastavad Tartu rahu piirid Eestile. Need Eesti poliitikud on mõndagi väga otseselt üle võtnud seltsimees Stalini õpetusest sise- ja välisvaenlaste kohta, nad ei oskagi ilma sise- ja välisvaenlasega võitlemata poliitikas püsida. Ja ajakirjandus toetab seda häbiväärset nõukogulikku “traditsiooni”. Tähelepanu äratab ka monumendiga seotud eufemistlik sõnakasutus: “keelatud rajatis” ja selle teisaldamise nõue on bürokraatliku eesti keele jampslik sünnitis ja samas orwellilik-nõukogulik asjade olemuse varjamine new­speaki abil. Ajakirjanduse ässitav roll 15 aasta tagustes piiriväitlustes ja praeguses monumendisõjas on enam-vähem samasugune, praegu on lisandunud netikommentaatorid, kel on vaba voli anonüümselt osutada oma teeneid kellele tahes. Konflikti eesmärk võib olla veri Pronkssõdur on osutunud vajalikuks nii Venemaa kui ka Eesti poliitikutele. Esimestele kui võimalus ajada suhted Eestiga veelgi teravamaks, teistele kui võimalus demonstreerida oma patriootilisust ja venevastasust (mis paljude jaoks on üks ja sama). Võib-olla on kära vajalik ka nendele, kes selle kära varjus märkamatult toimetavad hoopis vähem idealistlikke asju. Asjatu on loota, et konfliktid raugevad, kui konflikti ettekääne viia teise kohta. Nad ei saa raugeda, sest konfliktid ongi eesmärk. Aga kui idealistlikest asjadest rääkida, siis tuleks mõtelda ka meie vabadusmonumentidele ja sellele, et need püsiksid teotamatutena. Kas märgatakse, et nendele osaks saav tähelepanu piirdub maakonnalinnadeski paari-kolme võimuesindaja pärjapanekuga riiklikel tähtpäevadel? Kuhu on sumbunud see armastus, millega need monumendid taastati? Kuhu kõik need lilled jäid? Praegu on pronksist sõduril iga päev rohkem lilli kui ühelgi Eesti Vabadussõja ausambal. Tõnismäe monumendi foto on ajakirjanduses kõige sagedasem Eesti monumendifoto, ainus, mis levib üle maailma. Kas me seda tahtsimegi? Ja kas me nüüd selles sandis olukorras ei oska ennast jaatada teisiti, kui teisi eitades? Ei maksa teha endale ja teistele illusioone. Kui pronkssõduri ümber lahvatas nii suure hilinemisega järeleandmatu vastasseis, siis on see teadlik provokatsioon, ja siis ei kohku selle vastasseisu arhitektid tagasi ka vere ees. Võib-olla see ongi kellegi eesmärk või ülesanne. Kas Eesti poliitikud ikka peavad iga õngekonksu alla neelama? 12. märtsil 2005 on Kanada eestlaste eesti- ja ingliskeelne ajaleht Eesti Elu–Estonian Life avaldanud Paul Goble’i artikli, mille pealkiri eesti keeles kõlaks nii: “NATO suudab Baltimaid kaitsta, aga Baltimaad võivad ennast ise lüüa”. Artikkel refereerib USA RAND-korporatsiooni analüüsi, mille kohaselt Balti riikide julgeolek ei sõltu üksnes kuulumisest Lääne allianssi, vaid pigem sellest, kuidas Balti riigid suudavad integreerida kogu oma territooriumidel asuva elanikkonna. Kui seda ei suudeta, läheb võimaliku konflikti puhul käiku Venemaa psühholoogiline sõda, mis püüab Balti riikide kaitsmise küsimuses ka NATO maid kaheks jagada. Võib-olla on see vastanduvate identiteetide psühholoogiline sõda juba alanud, aga ametlik Eesti ei oska konfliktis näha mingit ohtu, vaid räägib ikka, et NATO kaitseb meid, ükskõik kui mõttetuid asju me teeme.

Venelased ja sakslased käskisid 1939.a. eestlastel interneerida Poola allveelaeva "Orzel". See pääses põgenema. Tollal arvasid paljud, et see aps põhjustaski vene okupatsiooni. Nagu nüüd teame, oli see täiesti ekslik arvamus. Üks pronkskuju või allveelaev on nii tühised asjad, et nende pärast tehakse vaid veidi kära. Ei maksa ära segada ettekäändeid ja tõsiseid geopoliitilisi eesmärke. Kuid ettekäänete alusel on võimalik eesmärke aduda.

Su pikk ja kaval jutt on ideaalne ajudeta koerakarjale.

Arge muretsege,Andrus korraldab pronkssõduri teisaldamise väärikalt, kellegi tundeid riivamata. KERA-le aga näitas valija koha kätte.

Tõnismägi tuleb kiiresti neutraliseerida ja korralikult puhtaks pesta, enne kui hilja.

Pikk jutt - loll jutt.

Ei ole kadunud, olen Andruse kindlates kätes ja valmis tööks ja kaitseks.

lõpetage spämmimine ja ärge segage normaalseid kommijaid.

Jant selle vankade puusliku ümber oli selleks,et keskerakonnale ära teha:Savisaar pidi seda kaitsma,et vankade hääli saada,aga see kaitsmine hirmutas paljude eestlaste hääled rikkurite parteidele.Kui Savisaar oleks ka puuslikku ära tahtnud koristada,oleks vankade hääled korjanud laari punt.Laar ju käiski seal juba kaupa tegemas.Siis oleks keskerakonnale jäänud ainult eesti vaesema rahva hääled.Rikkurid poleks niikuinii keskerakonna poolt hääletanud.Ärge arvakegi,et parempoolsed seda puuslikku nüüd enam puutuvad.

häbi hakkab eestlaste pärast. mis te arvate, kui praegu toimuks kapitaalne võimuvahetus, siis pooled eestlased tapaksid ülejäänud teise poole maha ju. Nii verised on arvamused, mõtlematud ja puudub täiesti analüüsivõime, ei ole ju ajalugu ühene, tegelikkus oli ju hoopis teine, kui praegu silte juurde kleebitakse, inimesed oli hirmu täis, jooksid kiiruga ühele poole ja teisele poole, see suur eestimaa kaitsmine sildistati külge hoopis hiljem, aj metsa jooksid igasugu pätid ka,

LÕPETA!!!

Teisele Eestlane-le Kodusõja oht oli tõesti olemas. Üheks selle alustamise ajendiks oleks võinud saada 05.03.1993.a. Tuksi piirivalvekordoni hõivamine Läänemaal jäägrite relvastatud allüksuse poolt. Tunnen tõsist heameelt, et koos Andrus Öövliga õnnestus see konflikt veretult lahendada.

Mis puutub stalini kollidesse siis nad tegutsevad praegugi.Messingeri tuleb mul pidevalt üks juudi-ja mustlaspromo tegija.Vihkab meeletult keskerakonda,räägib pidevalt genitaalidest,tundub ,et on pidevalt rohu all.Jutu poolest sarnaneb väga "surramurra" nime all Päevalehes kommenteerijaga.Mul ei õnnestu teda kuidagi üles leida.

Veel kord juhataks Pronkssõduri ümber valla päästetud rumaluse kaskaadist vapustatuid ja, kahju küll, ka vaimustatuid heitma pilku viimasesse Maalehte, kus, loodan, et väga paljude jaoks austusväärne ja usaldatav professor Mati Hint seletab lahti Tõnismäe sõjamonumendiga seotud asjaolusid ning osutab võimalikele provokatsioonidele sellega seoses. Ülimalt kurb on tõsiasi, et, nagu ka Kesknädalas avaldatule lisatud kommentaaridest näha võib, on ka eestlaste hulgas arutuid, kes, otsekui keskaegse usupimedusega löödud, näeksid heal meelel, et puhkeks Sambasõda. Hint osutab: "Eestlaste poolelgi leidub rühmi ja kihte, kes on konfliktiks valmis: 1) Saksa ja Nõukogude poolel sõdinute järjekindlad vastandajad ei lepi mõttega, et Nõukogude mobilisatsioon ja Natsi-Saksamaa sundmobilisatsioon okupeeritud Eestis olid ühtviisi rahvusvahelise õiguse vastased; näiteks Mart Laar nuriseb oma kommentaaris Riigikogu vabadusvõitlejate seaduseelnõule, et talle teadaolevalt “on Eestis päris palju neid inimesi siiani elus, kes ... kuulusid laskurkorpusesse ning pole siiani ei inimsusevastastes ega sõjakuritegudes süüdi mõistetud.” (Eesti Päevaleht, 2. juuni 2006, lk 8); 2) ennast rahvuslasteks nimetavad lihtsameelsed, kelle eesti identiteedi olulisim komponent on endiselt venevastasus; 3) poliitikud, kes on alati valmis Venemaale, venelastele ja nende monumentidele kohta kätte näitama; selle rühma erijuhuks on endised kommunistid või muidu ennast kompromiteerinud tegelased, kes teavad, et arhiivid ja inimeste mälu säilitavad tõendeid nende võitlusest “kodanliku natsionalismi” vastu (mõni markantne pronkssõduriga võitleja juhtis sellist võitlust veel 1988. aastalgi); 4) provokaatorid, kes on kas palgatud või tahavad oma psüühiliste iseärasuste tõttu pauku teha. Kui mu oletus on osaliseltki õige, siis aitavad kõik need õli tulle valajad provokatsiooni eesmärgi saavutamisele kaasa. On ju eestlaste hulgaski tegelasi, kes on siiamaani nördinud, et Eesti taasiseseisvumisel ei valatud verd või et Eestis ei puhkenud kodusõda.