Jah kurjus ei kao, aina imesta kuidas oitseb silmakirjatsus.
kurjus on vaja kavalusega vaja valja juurida.

Kas saaks veel paremini iseloomustada meid, eestlasi? "Ma ei saa aru, miks eestlased on lasknud kodumaise hinnataseme palgaga võrreldes nii kõrgele minna ning kuidas see sugugi ei mõjuta valimistulemusi," imestab värskes (üldiselt Keskerakonna-vastases) "Linnalehes" endisest euroametnikust boheemlane Vahur Afanasjev, kes kirjeldab europealinna elu raamatus "Minu Brüssel. Läbikukkunud euroametniku pihtimus".

"Aga õhukese riigi kuningas on ju ammuilma peaaegu alasti, kuigi "targad" riigiisad tema imekaunist rüüd kiidavad." Kui kaua veel? Igavesti? Või senikaua, kuni leidub lolle ja end lollitada laskjaid?

Vanadest muinasjuttudest on tänapäeval palju õppida. Mõnigi moodsa aja situatsioon on üsna kergesti taandatav skeemile "keisri uued rõivad" - keegi ei julge välja öelda, mis tegelikult toimub.

Väga hea, et Kesknädal toob lugejaini ka toredaid välismaa-inimesi, kes kunagi pakkusid meie meediale huvi, kuid nüüd on otsustatud mahavaikimisrežiimile panna. Vahepeal käis meie lehtedes suur hala Rootsi diplomaadi Raoul Wallenbergi kurva saatuse ümber. Otsiti ja leiti süüdlasi, keda hauapõhjaski tampida. Üks oopergi on sel hellal teemal välja toodud. Nüüd aga võime tänu Kesknädalale lugeda, et paha Isake Stalin lasknud vangivõetud mehe panna n-ö säilitusrežiimile ja ootas Rootsi valitsuselt pikki aastaid nimeka vangi üle mingitki järelepärimist või tema vabastamise taotlust. Selgub, et Stalin oleks Wallenbergi igal juhul koju lasknud, kui Rootsi valitsus oleks seda vaid taotlenud. Stalin oleks aga Wallenbergi eest mingit N Liidule kasulikku kaubatehingut küsinud. Kuid rootslased vaikisid aralt ja lömitavalt, kartes Stalinit vähimalgi moel häirida. Lausa otseselt langeb sealjuures süü ka Wallenbergi suguvõsale - Raoul Gustavi isa oli ammu surnud, tema kaks onu aga tundsid oma ärihuvidele märksa kasulikuma olevat, kui Moskva käes vangis olev hõimlane kadunuks jääkski...

Armastavate sugulaste suhtumine on klaar - nii tehakse vähearenenud Eestiski, rääkimata üllast Rootsist. Meie kallis ekskolonisaatorriik on julge Eesti-suguseid käskima ja kamandama, aga tõsisemate vastaste puhul on valmis pükse käskimatagi maha laskma.

need eestlased! Nad on isegi söömata-joomata, magamata ja end pesemata valmis uskuma, et Eestil on praegu maailma parimad juhid. Et Eestis aetakse rahaasju kõige targemini ja kogu rahvas armastab oma valitsust. Peaaegu juba nagu öndsal Pätsu ajal, mida mitu aastakümmet hardalt meenutasime.

Eestlased pole ikka veel mitte ainult hardad Pätsu-usulised, vaid nad pole saanud vabaks sellestki alandlikkuse vaimust, mille oleme pärinud pärisorjuse aegadest. Ihult oleme vabaks tunnistatud, kuid vaimult oleme jäänud endiselt nii omamaiste kui ka võõrsilt tulnud (ja võõrsile läinud) "sakste" kummardajaiks või koguni sabarakkudeks. Tõsi, on olnud üksikuid vabaduspuhanguid (nt Vabadussõda), kuid sellele "peapööritusele edusammudest" on järgnenud ikka langusaeg ja lausa must masendus (nagu praegu, 2011. a. juulis). Me ei julge uskuda seda, mida iga päev oma silmaga näeme või oma kõrvaga kuuleme, ning ikka loodame, et küll need, kes on ise "saksaks" roninud või keda valijad on sellisesse seisusesse teadlikult või teadmatusest upitanud, teavad valijatest paremini, mis on õige ja hää. Paraku tuleb üha sagedamini tõdeda: s...agi nad teavad, sest neil on meeles vaid omaenda heaolu, ning rahvas söögu nende arvates või heinu!