Mis päästaks eesti rahva Kaarel Tarand Vaid mõni kuu pärast Eesti taasiseseisvumist, 1991. aasta jõulu esimesel pühal, kirjutas rahvusülikoolis kolmandal kursusel eesti keelt õppiv Kaarel Tarand (EÜS) loo, milles oma maa ja rahvuse arengu salgamine tegi silmad ette ka toonastele internatsidele. „Kui küsimus on rahvuses ja selle säilimises, siis minu meelest on ajalugu siiani väga selgelt näidanud, et kõik rahvused tekivad ning kaovad. Aeg-ajalt on perioode, kus rahvad ühinevad ja siis jälle eralduvad ning tekib suur hulk uusi keeli. Eestlaste jaoks on küsimus selles, et niipea kui rahvuse säilitamine muutub vägivaldseks, niipea kui see pole enam iseenesestmõistetav, on parem sellest loobuda. Miks seda nii iga hinna eest päästa tuleks? Vaieldav on ka see, kas me ilmtingimata siin peame elama. Me võime elada ükskõik kus. See pole mingi argument, et oleme siin 5000 aastat ja rohkemgi maad harinud. Kui tuleb aeg, mil Euroopas algab uus rahvaste rändamine, siis minu poolest võime kolida Iirimaale, Hispaaniasse või ükskõik kuhu, kus parem on. Vägisi sellest maatükist kinni hoida ei ole mingit mõtet, samuti nagu ka oma keelest. Oma rahvuslikud iseärasused säilitame me nii või teisiti. Euroopa ühinemisprotsess näitab üleüldist rahvuste kadumist. Muidugi, põnev on rääkida omavahel köögis keelt, millest keegi teine aru ei saa, aga rahvusvahelises suhtlemises pole sellest ikkagi kasu. Kired, mis meil rahvuse hävimise ümber viimasel ajal on lõkkele löönud, näitavad, et rahvusena olemine pole enam normaalne, vaid kuidagi poolenisti vägivaldne. Parem surgu juba välja, kui et vägisi säilitama hakatakse.“ Rahva Hääl, 25. detsembril 1991

Karikatuurid, millest Marju räägib on ju Strandebergi omad. Seesama Strandberg oli Marju poolt väga lugupeetud inimene kui osa rublamüügirahast kandis sotsiaalfondi arvele. Ja pha lugupeetumaks ta muutub, mida lähemale tuleb tema veel loomata partei ja sotsiaaldemokraatide ühinemine.