Pole midagi parata, kui inimesed ei taha aru saada teiste valust ja lähenevad probleemile eht venelikult - demagoogiaga... Paraku olen seda Alaküla juures ka varem märganud, kuid nähtavasti tasub see end ära, sest pole ju muidu mõtet rumalana näida, kui see poleks hästi kinni makstud....

See pole mingi uudis,sest vanemale põlvkonnale oli see juba ammu teada.Teada on et sinna on maetud kolm venelasest marodööri ,ka seda teavad paljud inimesed.

Kõigile oli ammu teada küll aga ajalehtedes on päevast päeva jutt Aljoshast. See pole ju enam isegi mitte demagoogia vaid sihilik vale, mida Eesti ajakirjandus siis harrastab.

„Nõuka-ajal ei saanud ma välismaal käia, sest ei lubatud, ja nüüd ka mitte, sest raha pole. Siis polnud poest midagi osta, aga nüüd pole ostmiseks raha“ Küsumus: kui mitut 70-aastast te tunnete, kes kasutab väljendit "nõuka-aeg"?

Kui mitut 70-aastast te tunnete, kes praegu käivad välismaal või ostavad poest volilt mida vaja?

Eesti ühiskonnas viimastel nädalatel nii palju kirgi kütnud Tõnismäe Pronkssõduri probleemile mõeldes ja sellele lahendusi otsides on mulle ikka ja jälle meenunud üks pooleteise aasta tagune artikkel: TÕNU VIRVE: Pronksmehe saladus (Eesti Päevaleht, 20.12.2004) (http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=281057)... Pean märkima, et kui veel mõnda aega tagasi tundus mulle selles kirjutises välja pakutud idee ehk pisut raskesti teostatavana, siis mida aeg edasi, seda arvestatavamaks on see ettepanek minu meelest muutunud. Nimelt tuli mulle ühel hetkel mõte, et see idee oleks realiseeritav ühe, esmapilgul ehk üsnagi primitiivsena tunduva võtte abil - olemasoleva kuju võiks KOPEERIDA ning paigaldada nõnda saadud figuur monumendi teisel küljel asuvasse nišši. Nii nagu kunstnik Tõnu Virve on ette pannud. Täpsemalt öeldes tähendab see niisiis seda, et kopeerima peaks muidugi sõduri kui inimese - tema pea, käed, ilme, poosi, kehahoiaku, suuruse jne., - täpselt ja kuni viimase üksikasjani. Erinevad oleksid ainult detailid, ehk siis munder, saapad, üle õla heidetud relv ja paremas käes olev kiiver, mis pärineksid vastavalt Saksa poolel sõdinud meeste varustusest. Ning täieliku tasakaalu saavutamiseks peaksid ka sõdurile omistatud autasud olema sama klassi ja järgu omad nagu Punaarmees sõdinud mehe kujul. Ma ei oska küll täpselt öelda millised, aga näiteks Raudristi puhul ei tekiks vist ka poliitilise korrekstsuse probleeme, sest minu teada ei ole selle aumärgi kandmine vähemalt Eesti Entsüklopeedia andmeil ka Saksamaal keelatud - küll sellise klausliga, et alates 1957. aastast saab kanda Raudristi ainult ilma haakristi kujutiseta (Või käis see Rüütliristi kohta, kahjuks peast ei mäleta). Aga nende pisiasjadega saaks osav kunstnik ju ometi hakkama. Ma ei oska küll täpselt öelda, kuidas kunstnikud niisugusesse varianti suhtuksid, aga minu teada ei ole teadlikus kopeerimises midagi eriti taunitavat, erinevalt plagiaadist. Ja vähemalt siiani on kunstiajaloolased seda monumenti küll kunstiliselt õnnestunuks pidanud. Põhimõtteliselt võivad samaks jääda ka monumendil olevad kirjad "Teises Maailmasõjas Hukkunutele" - ühel poolel on need eesti ja vene keeles ning teisel poolel võiksid olla siis eesti ja saksa keeles. Minu meelest üsna suurepärane tulemus, ehkki ma küll ei oska öelda, mida "laiad rahvahulgad" sellest arvata võiksid. Lisaks tuleks lahendada veel ainult kogu pargi üldine kujundus ja anda monumendi mõlemale küljele sarnane perspektiiv ja vaadeldavus - nii palju kui see antud üsna kitsastes oludes võimalik. Minu meelest sobiks see kompositsioon Eesti ajalooga päris hästi. Kaks endist sõjameest jälle seljad vastamisi tööd tegemas ja oma elu elamas - ükskõik mis ka vahepeal ei juhtunud ja ükskõik milliseid raskusi ka üle elada ei tulnud. Muide, ma olen isiklikult ka selliseid mehi näinud - kaks mõnusat vanahärrat, kes olid aastakümneid koos potseppadena töötanud, kusjuures üks neist oli sõdinud Vene ja teine Saksa poolel. Ei ole neid nüüd juba aastaid näinud, vaevalt et nad enam pliite laovad, aga ehk on veel elus. Neil oleks vast küll niisugusest lahendusest hea meel.

Kui punsõduri vastasküljele paigutada Lihula saksa vormis sõdur, siis - tehke ära!

Kas modelli isiku omadused kanduvad edasi ka ajaloolisele isikule, kes tema järgi on modelleeritud. Siis ka näitleja omadused kanduvad edasi isikule keda ta kehastab jne. Absurd. Ei ole midagi teha, Pronksmees kehastab okupanti ja mõrtsukat, sõltumata sellest, kas Albert tema pealt viinaraha teenis või mitte.

Vend Albert kannab kenasti järjepidevust piiskop Albertiga, kes Riiast meie maa esimest vallutamist korraldas.

On arusaamatu, miks pronkssõduri probleemi teravik on suunatud selle mälestusmärgi skulptuuri vastu? Probleem ei ole ju selles, keda see skulptuur kujutab. Antud juhul on see vaid nõukogude võimule, õigemini Tallinna "vabastajatele" rajatud monumendi üks detail. Võitlus pronkssõdurist mälestusmärgiga käib ju eelkõige seepärast, et venelasstes veteranid (ja ka mõned nõukogudeaegsed endised, kes nüüd on oma privileegid kaotanud eestlased) käivad seal nõukogude sümboolikat lehvitades ja Eesti riigi sümbolit halvustades langenute leinamise sildi all seda endist ja "ilusat nõukogude aega" taga nutmas. Nende "leinamiitingutega" sisensatakse vene noortele, et nende isad ja vanaisad tõid "vabaduse" eestlastele ja olid riigi selle eest nõukogude võimu poolt austatud ja et Eesti NSV oli siis "naša". Seega on pronkssõdur mälestusmärgina (mitte sellel olev skulptuur) koht, kus kasvatatakse Eesti riigile mittelojaalet venekeelset rahvusvähemust.

Pange Lihula sammas, metsavenna kuju ja leinav Ema sinna kõrvale ja asi korras. Kõik peaks olema rahuldatud ja las ta siis olla seal edasi, poisil pole kunstiliselt viga midagi.

to WW Kas kommentaator WW arvab tõesti, et ta on "geenius" ja kõik teised on "idioodid"! "Lahendus" on lihtne - mida rutem pronkssõdur,- Aljoða sealt eemaldatakse, seda parem meile kõigile.

Hr Arvaja. Mitte kõik lihtsad lahendused ei ole alati parimad. Sama ajalehe ühes teises sama teemat lahkavas YYY nime all kirjutatud kommentaaris on pakutud välja tõeliselt lihtne, ideeliselt õige ja loodetavast kõiki osapooli rahuldav lahendus. Lugege ja otsustage kainelt, mitte hakake ilma mõtlemata kohe tänitama.