Sundüürnike teema areng on väga sarnane pronksmehe saagaga. Sundüürnikud on psühholoogiliselt väga sarnased eesti rahvuslastega, kes ootasid riigilt II maailmasõjas kommunistliku kurjuse impeeriumi vastu ja oma kodu vabaduse eest võidelnute mälestuse jäädvustamist ja austamist. Riigi tegevusestus viis pahameele pronkssõduri peale, mis rahvuslaste põhimurega otseselt seotud ei olnud. Venemaa nägi võimalust ja hakkas aktiivselt vinti keerama. Ka sundüürnikud on teinud Pärnu ja Lihula sarnaseid trotslikke tobedusi ja lasknud oma juhtideks tõusta segaseid ja kibestunud "madissone", ning saanud riigilt sama totraid vastulööke. Ja ka siin on Venemaa segadust, tigedust ja lahkhelisid õhutamas. Eesti riigi peamine süü oli mõlemal juhul positiivse programmi puudumises ja mittemidagitegemises. Keskerakond on oluline osa meie riigist ja seega samuti üks süüdlastest. Kuna Kesk on ainukese erakonnana tekkinud probleemi ümber hüsteeriat õhutanud ja tülitule paistel käsi hõõrunud, siis on Keskerakonna süü isegi suurem, kui teistel poliitikutel. Eluasemeküsimus on maailmas ammu tuntud ja selle lahendamise viise on sadu, eeskujusid on võtta igast mittesotsialistlikust riigist, kuid ükski poliitik lihtsalt ei tegelenud küsimuse lahendamisega. Sundüürnikud alles ootavad oma "ansipit" kes nende küsimuse lahendaks. Savisaare tegevus sundüüri teemal on väga sarnane Laari tantsisklemisega pronksmehe ümber: lubadused ja mittemidagitegemine.