Kivirähki uus pseudonüüm on Maimu Jõgi.

Tahaksin siinjuures tuua mõningaid täpsustusi Maimu Jõgi poolt mainitud sakslaste hävitustöö kohta Sõrves. Saabusin ühe Saksa õhutõrjeüksuse koosseisus koos 65 Pärnumaalt mobiliseeritud poisiga Sõrve 25. oktoobri öösel. Rindejoon asus sel hetkel veel Lõpe-Kaimri joonel. Seal saime me teada, et juba 10. oktoobril 1944 oli Sõrve väegrupi juhtkond võtnud vastu otsuse, et Sõrve kaitsmisel pole mingit strateegilist tähtsust ja üksused tulevad Sõrvest ära viia. Oli koostatud isegi Sõrvest evakueerumise plaan, mis aga Saksa 43. armeekorpuse juhtkonna poolt tagasi lükati. Sellele järgnes hoopis Hitleri range käsk: „Vastu panna kuni viimase meheni!” Meie Sõrve toodud neli õhutõrje patareid paigutati pikki Sõrve ranniku ida- ja läänekallast, kaitseks Punaarmee meredessantide vastu. Kuna punaarmeel oli sakslaste erinevate väeosade riismetest koostatud Sõrve väegrupi vastu Sõrves kuni kümnekordne ülekaal, lähenes rindejoon iga päevaga Sõrve lõunatipu suunas. Meie saabumise kolmandal päeval algas sakslase tagalas sõrve elanike evakueerimine. Käisime eesti poistega paljudel peredel abis neile kaasa võtta lubatud vara Mõntu sadamasse toimetamas. Põhjus, miks sakslased Sõrvest (aga ka Narvast ja Ida-Virumaalt) kohalikud elanikud sõja jalust evakueerisid, seisnes selles, et vastase korral oleksid need jäänud sõjategevuse piirkonda, kus oleks hukkunud kümneid kordi rohkem elanikke, kui see toimus evakueerimisel ja hiljem põgenikelaagrites. Pealegi kohustas seda tegema rahvusvaheline Genfi konventsioon, mille põhjal olid sõdivad pooled kohustatud lahingute piirkonnast tsiviilisikud evakueerima. Olime Sõrves kuni 24. novembrini 1944, mil Nord väegrupi juhtkond andis lõpuks loa Saksa üksuste evakueerimiseks. Peale 18. novembril alanud punaarmee suurrünnaku algust alustas nende kahurvägi sakslaste tagala kaootilist tulistamist, mis toimus öö-päev ringselt. Selle tulemusel süttisid põlema ja hävisid paljud elamud ja hooned. 12. novembril süttisid põlema Mõntu sadama piirkonda dessanti üritanud teha kahurpaatide suurtükitulest mitmete talude hooned. 23. novembril hävitas punaarmee kahurvägi Torgu koolimaja, kus olid sakslaste haavatud ja mille katusele oli maalitud suur punane rist ning veel paljud Torgu asula hooned. On ju teada, et külade hävitamist Sõrves alustas punaarmee juba 1940. aastal, kui nad hakkasid poolsaarele oma kindlustusi ehitama. Nii hävitati Sõrve üks jõukamaid külasid – Läbaru küla. Kõik küla 387 elanikku aeti oma kodudest välja ja talude hooned hävitati. 1941. aastal, kui punaväed Sõrvest põgenesid, põletasid nad ainuüksi Salme vallas maha 198 taluhoonet Pean siinjuures tunnistama, et meie Sõrves oleku ajal ei näinud me ega kuulnud ühtegi juhust, et sakslased oleksid spetsiaalselt põletanud külasid. Kuna sakslastel oli Sõrves elavjõust niigi suur puudus, sest vaid viimase kahe nädalaga sai lahingutes haavata ja surma kaugelt üle tuhande saksa sõduri, mistõttu neil ei jätkunud mehi isegi vastupanuks, rääkimata külade hävitamiseks spetskomandode moodustamiseks. Fakt on aga see, et viimasel s.o 24. novembri öösel, kui Sääre randa saabusid dessantpraamid ja anti käsk ruumi puudusel raskerelvad hävitada, lasksid sakslased maha kõik oma suurtükiväe hobused. Ilmselt olid need samad hobused, millest kirjutab Maimu Jõgi. Maimu Jõgi paneb paraku süüks, et 1944. aastal Sõrves toimunust võtsid osa ka eestlased ja et Sõrve rahvast nad küll ei aidanud ning arvab, et ju oli neile Saksamaa tähtsam (?). Austatud Maimu Jõgi. Samuti võime me ju küsida, miks ei aidanud Eestisse jäänud eestlased neid, keda NKVD Venemaale küüditas? Või miks ei astunud eestlased juutide kaitseks välja, kui Saksa erikomandod neid hukkasid? Kahjuks näete te neid sündmusi tänases kontekstis. Sõjaolukorra kehtisid teised tingimused, kus paraku ka totalitaarsete režiimide poolt mobiliseeritud sõdur oli sunnitud täitma käsku. On vaieldamatult selge, et Hitleri käsul toimunud mõttetud lahingud Sõrves põhjustasid sealseile elanikele suurt traagikat. Kuid toimunud sündmusi ei tohiks siiski kirjeldada paljalt emotsioonioonide põhjal, vaid tegelikkusele tuginevatest faktidest lähtuvalt.

MAIMU JÕGI, KUI SAKSLASED POLEKS TEID EVAKUEERINUD, SIIS SA EI KIRJUTAKS SIIN! SELLE LÄBI JÄID SA NÜÜD ELLU. AGA AHNUS ON SUL SUUR...

Kas nii võib ikka Ei tea sa väike internetikasutaja nendest aegadest. Sa ei tea mida sa teed. Andke neile see andeks. Aga kas laarile saab andeks anda, kui pahareti andestusrahad tuksi pani. See on ju fakt. vastus V. Kallasele

Ja jõudsimegi selleni mida oli tarvis tõestada-Sõrve poolsaare elanike evakueerimises ja muudes sõjaaegsetes raskustes on süüdi faðist ja Eesti rahva veriseim vaenlane Mart Laar. Tubli! Aga V. Kallas räägib täiesti õiget juttu. Ei saa ja ei tohi ajaloos toimunut vaadata tänapäeva kriteeriumite järgi.

Vaevalt,et sakslastel oli põhjust ja tahtmist Sõrves külalised põletada, kuna Sõrve väegrupp oli ju praktiliselt Hitleri ja natsist kindrali Schörneri poolt surma mõistetud. Punaarmeele aga oli antud käsk küik vangid maha lasta...

Et Kesknädalas on ülekaalus just sellised "nupud" on juba tavaks saanud, aga sellist nõmedust annab isegi Kesknädalast otsida. Vaielda on mõtet selle inimesega, kes midagi teada tahab ja on võimeline mõtlema, teietaolisele kommunistlikule suuvoodrile midagi selgitada oleks juba enesepeale sülitamine. Olen venelaste tapakire tõttu kaotanud mitmeid lähedasi ja seetõttu oleks teiega vaidlemine lihtsalt vastik. Küllap selle "nupu" eest maksti vääriliselt.

Nn. venelased tegid seda, mida nad oma liitlaste USA ja Inglismaaga Jaltas ning hiljem Potsdamis ja Pariisis kokku leppisid. See, et kõik oli õige, kinnitati veel Nürnbergi kohtuotsuse ja 1945. aastal loodud ÜRO seisukohtadega. Nõukogude Liit oli aga juudiriik ja kommunism ülirikaste vandenõu keskklassi vastu. Venelastest http://www.vho.org/tr/2003/1/Strauss63-69.html http://www.armymuseum.ru/ww2lientzl_e.html http://encyclopedia.thefreedictionary.com/Operation%20Keelha ul http://home.hetnet.nl/~gabby-pat/repatriation%20generals.htm http://en.wikipedia.org/wiki/Russian_Liberation_Army http://en.wikipedia.org/wiki/RONA http://www.ostbataillon.fromru.com/index1.htm

Eestis kuulutas üldmopi Saksa sõjaväkke välja siiski Soomes resideerunud Uluots. Saksamaa esindaja H.Mäe delegeeris selle otsuse tegemise just talle.See eksiilvalitsuse otsus tähendas aga seda, et Eesti muutus üheks nn. teljeriigiks, kes sõdis liitlasriikide NLiidu, USA , Inglismaa, Prantsusmaa ja Kanada vastu.

Prof. Jüri Uluots pole kunagi Soomes resideerinud. Tegelikult ei kuulutatud mobilisatsioon Eestis välja ei Uluotsa ega dr. Mäe ettepanekul, vaid sakslaste nõudmisel. 31. jaanuaril 1944 teatas Ostlandi riigikomissar Hinrich Loche Hitleri kantselei ülemale, et keerulise olukorra tõttu põhjarindel on reichführer Heinrich Himmler andnud Ostlandi riigikomissariaadi Kõrgemale SS- ja Politseijuhi Jekelnile korralduse mobiliseerida 30 000 lätlast ja 15 000 eestlast. Üldmobilisatsioon – õigemini kaitseteenistusse kutsumine pandi Dr. Mäele ja see kuulutati välja 30. jaanuaril 1944. Rahva suhtumine Eesti Omavalitsuse poolt välja kuulutatud mobilisatsiooni oli kõhklev. Mobilisatsiooni õnnestumisele sai otsustavaks asjaolu, millise seisukoha võtab selles suhtes rahvuslik vastupanuliikumine ning rahva hulgas autoriteeti omav Eesti Vabariigi seaduslik peaminister. 1944. aasta veebruari alul kutsus Jüri Uluots kokku suurema koosoleku, millest võtsid osa mitmed vastupanuliikumiste gruppide ja poliitiliste erakondade esindajad. Otsus ei tulnud kergelt. Kuid lõpuks otsustati üksmeelselt - seoses välja kuulutatud mobilisatsiooniga rahvuslikud organisatsioonid ja erakonnad mingit pöördumist rahva poole ei tee. Küll aga toetatakse Jüri Uluotsa avalikku esinemist mobilisatsiooni toetamiseks. Jüri Uluots esines 7. veebruaril 1944 raadios üleskutsega rahva poole - minna kaasa mobilisatsiooniga, et takistada kogu jõuga punavägede uut sissetungi Eestisse. Üldmobilisatsiooni toetamise põhjuseks oli eelkõige Winston Churchilli ja Ameerika presidendi Franklin Delano Roosevelti poolt 14. augustil 1941 alla kirjutatud Atlandi deklaratsioon, millele pandi suuri lootusi. Kuid nagu hiljem selgus – nii nagu inglased ja prantslased reetsid 1939. aastal Poola, pidid ka eestlased lääneliitlaste lubadustes hiljem pettuma.

SEE SAKSLASTE EES LIPITSEMINE, OSA MEIE VÕIMURITE POOLT ON TÜLGASTAV.JUUDID SEDA EI TEE JA ON SAANUD 10 MILARDEID DOLLARIT, MEIE MAKSAME PEALE.Järjekordne kingituste laine algab jõukas Eesti Vabariigis üsna pea. Kintsukraapijad alustavad peatselt 1941.a. Saksamaale ümberasujate omandi tagastamise showga. Inimesesd olge valvsad, see kehtib ka praegu. Oleme ju üks maailma rikkamaid riike, miks siis mitte kinkida. Osa poliitikuidki arvab, et suur töö on tehtud, oleme peaaegu kõIk eesmärgid saavutanud s.h. ka EL ja NATO.

Rikkale riigile vastuseks niipalju, et Venemaale ei olnud kahju lausa suhu toppida kogu 60 aastast superlagastamist, aga Saksamaale on kahju. k Kus on loogika?