Pidulike juubelikõnede seas peaksime kasvõi väga põgusalt ja läbi lillede meenutama ka Saksa okupatsiooni aegseid traagilisi ja tänaseni pöördumatute/letaalsete tagajärgedega valeotsuseid, mille tulemusena/tagajärjel eesti riiki ja rahvast pole olnud tänaseni võimalik reanimeerida/taastada kui rahvusriiki sarnaselt Leedule.
Jüri Uluotsa üleskutse eesti rahvale 7.veebruaril 1944 sõjalisele vastupanule, 2 kuud pärast Teheranis lääneliitlaste poolt äärmiselt küünilise salakokkuleppe sõlmimist Balti riikide loovutamise kohta Stalinile, mis muutis 1944 aasta vastupanu - 2.Vabadussõja mõttetuks verevalamiseks. Selle tagajärg - ülisuured inimkaotused, puruks pommitatud linnad kättemaksuks eestlaste kangelasliku, ennastsalgava ja kaalukeeleks osutunud vastupanu eest veebruaris ja märtsi alguses 1944 Narva jõe ääres (põrmustati venelaste plaan jõuda nö kiirmarsi korras paari nädalaga Tallinnasse), viimastele päevadele ja tundidele jäänud paaniline põgenemine läände sept. 1944 rohkem kui 1200 hukkunuga, hilisemad etnilise puhastuse tsoonide teke ja massiivne ümberrahvastamine, kuna loodus tühja kohta kaua ei hoia (sõjajärgse 5 aasta jooksul 1945-50 saabus Eestisse ligi 300.000 immigranti, seda küll suuremalt jaolt meile lähedastest oblastitest ja piirkondadest, mis ei muutnud Eesti ja eestlaste identiteeti/nägu siiski tundmatuseni teiseks).

ja detailirohke kirjutis, mis paneb (vähemalt peaks mõtlemisvõimelisemaid inimesi panema) mõtlema nii mineviku kui ka oleva ja tuleva üle.

Jüri Uluotsa meenutamine on kahtlemata üllas ja tänuväärt tegevus, kuid keskerakondlik Kesknädal oma "ei kommentaaridest" liikmeskonnaga pole selleks kindlasti sobilik koht.

Punaste kätte sattudes oleks Uluots tembeldatud fashistiks ning mõrvatud kas siin või Siberis. Nii nagu punased hävitasid kõik Eesti rahva paremad pojad.

"1937 oli ta Rahvuskogu esimese koja esimees ja 1938–1939 Riigivolikogu esimees, 1937–1940 Isamaaliidu keskjuhatuse esimees."

Isamaaliidu-taolist "üliparteid" himustavad praegu mõned neist, kes näevad end kuuluvat mingisse "Eesti rahvuslikku lordidekotta".

Uus võim hävitas kõik Eesti rahva paremad pojad, kuid Päts ja Laidoner jäid päris pikalt ellu, kuigi ei saanud olla enam mitte salongis, vaid kongis. Tõnissoni kui Pätsi erilisest vastasest polegi jäänud mingeid teateid.

Tõnissoni saatuse kohta ilmselt 2 võimalust.
1. hukati punaste poolt 1941 Tallinnas ja maeti nimetusse hauda.
2. deporteeriti samal aastal Venemaale ja likvideeriti teel või vangilaagris.

Aga nüüd on variandid Guantanamoga....

Eesti Rahvuskomitee loodi 1943. aasta 20. oktoobri nö Ribbentrop – Uluotsa pakti alusel ja oli mõeldud Eesti Omavalitsuse ja sundmobilisatsiooni toetuseks. Uluots sattus ühte nimekirja Quislingi, Petaini, Vlassovi, Horthy, Pavelici, Tiso jt-ga, keda lääneliitlased ei tunnustanud.

1944. aasta 7. veebruaril toimus Uluotsa raadioesinemine, mis toimus SD loal ja intervjuu vormis.
Eesti Rahvuskomitee loodi 14. veebruaril, sundmobilisatsiooni oli landesdirektor dr Hjalmar Mäe kuulutanud välja juba 1. veebruaril. Hiljem Uluots oma tegevust kahetses, põhjendades sellega, et nõuandjad olid valed ja enda tervis ka kehv.

Uluotsa käsutada olid vaid admiral Pitka võitlejad.

Admiral Pitka naases 1944. aasta aprillis sakslastelt saadud nõusoleku alusel Soomest Eestisse.Ta sai 21. augustil “Saksa Julgeolekupolitsei ja SD-lt” loa eriüksuse moodustamiseks, mis sai nimeks “Kampfgruppe Admiral Pitka” ehk “Löögirühm Admiral Pitka”. See üksus ei kuulunud mitte Saksa armee, vaid Saksa politseijõudude alluvusse.
Pitka ise Saksa mundrit selga ei pannudki, vaid oli tsiviilriietes.
Hiljem liitus tema eriüksusega ka Saksa armee desertööre.
Pitka võitlejad, kes olid Toompea lossi õuel provianti maha laadinud ja ka napsu võtnud, ronisid Pika Hermanni torni ja asendasid haakristilipu sinimustvalgega. Toompealt alla tulles paugutati ka püstoleid. Üks saksa ohvitser, arvates, et teda tulistatakse, lasi ühe Pitka võitleja maha. Järgmiseks päevaks leiti kompromiss. Heisati mõlemad lipud, kusjuures haakristilipp oli sinimustvalgest vähemalt poole suurem. Nii nad vennalikult seal lehvisid, kuni Eesti Laskurkorpuse võitlejad mõlemad lipud alla tulistasid.
Saksa 18.armee välipolitsei teatel vallutasid Pitka mehed Toompeal komandatuuri hoone, mis tõi kaasa selle, et ei saanud väljastada tõendeid Saksamaale sõiduks, ja paljudel tuli hiljem hoopis Siberisse sõit ette võtta. Juba varem olid Pitka mehed takistanud põgenikel laevadele minekut ja Saksa laevad pidid Pärnust , Rohuneemelt ja Saaremaalt koguni tühjana lahkuma, vaid Tallinnas laevad täitusid.
Uluots oli juba 1939. aasta oktoobris tühistanud välispasside kehtivuse, mille tõttu ei saanud paljud isikud Läände lahkuda ja sattusid Venemaa, Kasastani ja Ukraina koonduslaagritesse. Nüüd jätkati siis vanas “heas stiilis”…
Välipolitsei teatel tulistasid Saksa sõjaväest deserteerunud eestlased varitsusest ka lahkuvaid saksa sõdureid. Ka Tallinna ümbruses oli neil konflikte taganevate Saksa vägedega, kellelt õnnestus ära võtta relvastust.
Sakslased tahtsid õhkida Kehra tselluloosivabrikut, mille Pitka mehed üle võtsid ning sakslasi sinna ei lasknud.Kui kuulutati välja vabariik (18. sept) võtsid Haapsalu haiglas olevad 20. SS- Diviisi mehed ja kohalik omakaitse võimu Haapsalus sakslastelt üle, kuid sakslased saatsid sinna vlassovlased, kes mässu julmalt maha surusid. Neist, kes kätte saadi, lasti iga kümnes maha.
Eesti Laskurkorpus sai aga Saksa sõjaväkke kuulunud eestlaste näol olulist täiendust enne lahinguid Kuramaal.

Mis kuradi vlassovlastest sa jälle sonid? Tee omale ükskord selgeks, millal Vlassovi armee loodi ja kus see teotses.

Vist olid mingid venelased sakslaste politseilises teenistuses? Eks seepärast neid "vlassovlasteks" üldistataksegi. Miks muidu on sellest venelaste mõrvatööst Haapsalus juttu tehtud?