Paljuski jagan Age Raa seisukohti. Filmi stsenaarium oli väga nõrk, vastandamine ja karakterid India filmide laadis. Filmi päästis Marko Matvere, kellest oli näha, et Georg Ots talle korda läks. Omas karakterrollis oli hea a Renars Kaupers. Noor ülikõhn venelanna aga oli pigem riidepuu kui midagi muud. Ta "näitles" oma nappide oskuste piires, ja sellel polnud küll mingit pistmist tantsijanna Asta Otsa mõistmise-kujutamisega. Eks see tulenes ka napi algharidusega vaatajaile mõeldud stsenaariumist. Kujutan ette, kuidas nt Elisabet Tamm oleks olnud noore Asta ja Ülle Kaljuste vana Asta rollis. Ega seda karikatuurset värki ju eestlaste jaoks tehtudki, vaid Venemaale ja soomlastele müümiseks :) Noortel ei tasuks praegust versiooni võtta ei Georg Otsa eluloo- ega tõese ajaloofilmina. On lihtsalt üks Bollywoodi stiilis linateos, milles juhtumisi esineb ka paar head näitleja.

Jah, filmi pole ollagi, pildikeste jada, põhirõhk ajastu riietusel, välimusel. Oleks tahtnud näha Otsa arenemist, näha põhjusi, mis naisega õieti juhtus, kas tal oli rolle, kas ta sai nendega hakkama, oli ta mehele kade jne jne. Vilets film.

Sündinud on järjekordne "eesti film" - mitmete heade näitlejate osalusel kokku keeratud ajatäide, millest heatahtlik vaataja võib tõeliselt hea tahtmise korral üht-teist leida, kuid mis tegelikult peegeldab tegijate kehvapoolset taset. Eestile on aga kombeks iga režissööri mis tahes ekraaniteose puhul kohe kuulutada geeniuseks, kuigi tegelikult võib olla tegemist suurejoonelise näitega hea hulga raha magamapanekust. Tänu Age Raale saab filmi vaatamatagi üsna usaldusväärse pildi "kõikidest kunstidest kõige tähtsama" järjekordsest suurvõidust Eesti pinnal. Küllap vaatajaid jätkub sellegipoolest (eesti vaataja on oma näitlejate suhtes ikka sõbralik olnud), kuid hurraatada ja Simmi vingeks filmimeistriks kuulutada ei maksa.

Käisin filmi 2 korda vaatamas.Esmamuljed äratasid väga segaseid tundeid ja mõtteid. Olen kirjutajaga paljuski nõus. Filmil iseenesest pole ju häda midagi, ainult see, kuidas seda filmi meedias on reklaamitud, on andnud meile, vaatajaile, vale informatsiooni. Pole küll kõiki intervjuusid Simmiga jälginud, aga minu arust on see "eluloofilm Georg Otsast" tabloidmeedia kirjatsurade väljamõeldis ja väevõimuga filmi pealkirjale juurde poogitud. Eluloost on asi väga-väga kaugel. Pigem on tegemist ikkagi Georg Otsa elu kahe kohutava faktiga: kuidas sõda väänas inimsaatusi ja kuidas ühe pereliikme viinalembus võib terve pere elu ära rikkuda. See on ühe naise jutustus oma elust oma teise abikaasaga. Seda ei saa nimetada Georg Otsa elulooks. Tema elulugu oli palju pikem ja sisukam kui üks film suudaks kajastada. See, et paljud vaatajad tunnevad end petetuna, on pigem reklaamitegijate ja kollase ajakirjanduse kas eesti keele oskamatuse või ametialase ebaprofessionaalsuse tulemus. Kahjuks sõltub meie hetkekultuur teadmisest, et kõik tuleb panna müüki. Ka inimene! Ja seda tõde valdab tabloidmeedia hästi!

meedia ohvrid!

Jah, aga me keegi ei pea leppima ohvri rolliga!

Olen siia juba kaks korda kommenteerida üritanud, aga millegipärast viskab tuulde ja pärale ei jõua. Kesknädal, mis teil seal lahti on? Tahtsin ütleda , et minu jaoks oli film "Georg" eelkõige läbimurre - vaikusest ja punalaulja tiitlist on see film igatahes läbi murdnud. Olen kuulnud, et raadiokanalid, sealhulgas meie reformiparteiline avalik-õiguslik vikerraadio ei ole julgenud lasta G.Otsa laule, kuna muusikamoorid kardavad, et neid süüdistatakse stagnatsioonis ja nõukogude nostalgias - märkamata, et nad ka ise on kõigest nõukaaja jäänukid. Ja paraku mitte G. Otsad, vaid reformiraadioga kaasamäägijad. Kirjanduses näeme sama tendentsi - noor põlvkond ei tea midagi näiteks Juhan Smuulist. See-eest on noored hästi omandanud Kertu Rakke ropendamise. Igatahes see film, olgu kui nõrk ja puudustega tahes, aitas osaliseltki kõigutada seda usku, et maailm algas isamaa võimuletõusuga 1992. aastal. Ka enne seda oli tõeline elu. Ja oli tõelisi suurusi - nagu peaosaline. Ja Marko Matverele tuhat kiidusõna - tal oli tõesti rohkem kui osatäitmine, oli hing. Kui filmitegijatel olnuks kulutada 350 miljonit krooni ja mitte 35, küllap siis oleks ka tulemus 10 korda mastaapsem olnud.

lugeda "mina!" tõsist vaimustust selle filmi puhul. Paraku ei usu, et kümme korda suurema rahahunniku puhul oleks film kümme korda parem saanud. Küllap oleks palgatud mängima kaugemalt ja kallimalt saadavaid artiste. Samuti ei tasu Eesti kultuuris ignoreerida "viioldamise" võimalikkust.