Kuidas sinule eraomanikku ette kujutada?Kui sull on naine ega sa teistega teda jagada ei soovi ja nii on ka eraomandiga.Omanikule ei meeldi et tema maal käiksid võõrad.Minu kodukandis on palju järvi kus lapsena sai puhkeaegadel ujumas käidud,nüüd seda võimalust enam ei ole.Ujuma saab minna ainult ametlikesse supelrandadesse.Ma pooldan ka omaniku õigusi oma omandile.Suuremate veekogude ääred peaksid siiski olema riigi maad umbes 200meetri ulatuses ja probleem oleks lahendatud.Ma pooldan eraomandit ainult piiratud ulatuses,et saaksid inimestena,riigikodanikena ennast tunda ka need inimesed kes ei oma eramaad.Tunnetatav õiglus kehtiks riigis sell juhul kui riigi maismaa pinnast pool kuuluks rahva omandisse,seega üldises kasutuses.Nüüd õiglusest rääkimine on juba tabu teema.Kui sanksioonegi ei järgne siis ketikoerte klähvimist ja roppu sõimu saad siiski kogeda.

Kes hooldab "rahva omandis" olevat maad? Elu on näidanud, et mitte keegi, sest - mis on kõigi oma, ei ole kellegi oma. Ja seda ainult tarbitakse, mitte ei hoolitseta selle eest.
RMK on siin hea erand, peab ütlema. Teist sellist organisatsiooni tema kõrvale luua käib aga maksumaksjale üle jõu nagu ka RMK laiendamine.

saaksTeiega ka diskuteerida normaalselt:) Maaga on selline asi,et teda ei ole vaja hooldada.Risustamine ei kahjusta loodust.Loodust kahjustab siiski selle mürgitamine:läga,kemikaalid,prügimäed,tööstus ja kaevandused jne.RMK endisest pindalast on pool ärastatud parimate palgimetsadega Suli ja teiste temasuguste poolt.Vene okupatsiooni aastatel oli ENSV-s palju objekte,mis kuulusid kas looduskaitse- või muinsuskaitse alla ja sealt ei tohtinud ka vitsa murda nagu oli Väike Munamägi,kust võeti ka hüppetorn maha ja oli meeldiv käia Eestimaa looduse ilu nautimas nii üksi kui rahva ekskursioonidega.Nüüd on Väikke Munamägi poolenisti puldooseritega maha lükatud,mäe äär maju täis ehitatud?Samas ei saa enam nautida Pühajärve ümbruse kaunist loodust sest kõik on eraomanduses?Minule loodus meeldib sest olen kasvanud looduse keskel ja siit ka minu looduse kaitseline hoiak.Maaomaniku tunnetus ei ole ka võõras.Siiski kui ausalt tunnistada oli sotsialismi aeg inimlikum,ausam ja õiglasem sest looduse ilu oli kogu rahvale kättesaadav.Riik hoolitses selle eest,et oleks tööd,oleks elamispind,tasuta arstiabi ja haridus.Kõik inimesed olid võrdselt väärtustatud nii ülemused kui töölised.Klassivahesid ei eksisteerinud aga nüüd need järjest suurenevad.

Kas siinsed irisejad midagi niisugusest mõistest on kuulnud, nagu kallasraja seadus?

Ah et kõik olid võrdsed okupatsiooni ajal? Imelik, mina küll ei märganud. Otse vastupidi: nomenklatuur oli ikka väga palju võrdsem.
Kes räägib midagi tolle aja võrdsusest, ei ole vist sel ajal elanud.

Minu teada on kallasraja suurus 30meetrit.Minule kui omanikule tõesti ei meeldi kui mingid seltskonnad minu maal pidu panevad,minu maast,minu järvekaldale pidutsema ja ujuma marsivad.Probleemi ehk leevendaks kui kallasrajale oleks teega ligipääs ja kuuluks siiski riigi omandisse.Vastasel juhul oleks kutsumata külaliste ja omaniku vahel püsiv konflikt igapäevane.Jällegi kui on eratee on omanikul õigus teenida tasu:)Ma olen töötanud kogu aja töölisena ja ausalt sest nii on minule lihtsam olnud.Elasin korterites ja sain ka telefonid avaldustega.Külmkapp oli toiduaineid täis sest alati on varud ette ostetud.Jah,seda tühja träni oli küll vähem aga kõik eluks vajalik oli poodides olemas.Olen püüdnud oma ausalt teenitud palga eest ära elada ja natuke ka kõrvale pannud.Ausalt muidugi rikkaks ei saada aga nii on lihtsam,mis sest et ma nende vinniliste Puresnikute võimueliiti ei kuulu:)

"süda läheb pahaks" kirjutist lugedes läheb mul süda pahaks sellepärast, et selline rentsliööbik kirjutab minu emakeeles. Muidugi, tänases Eestis pole ausus ega siirus enam hinnas, kuid imestan siiski, et ajaleht, kes ise tellis selle loo, avaldab autori kohta niisugusedasi rõvedaid kommentaare?

Kallasraja laius on kolm meetrit ning juurdepääsu avalikus halduses olevale veekogule ei tohi takistada.

Või ei. Eksisin. Mitte kolm vaid neli meetrit.

Miks väita, et ajaleht avaldab autori kohta rõvedaid kommentaare? Tegemist on hoopis "sõnavabadusega eesti moodi" - iga "rentsliööbik" võib kommentaariumis avaldada oma "arvamusi". Kui me elame sellises "kultuuris", peame olema tugeva närviga ja iga mölakliku ilkumise peale pole vaja (ega jõuagi!) karjetega reageerida.

Mis parata, et oleme "vabaks saanud Eestis" jõudnud sellise kultuurituseni, mis üha süveneb? Sellist Eestit ju olevat me ise tahtnud...

Ei noh, mida sa kõike ei kuule! Ummelasele aga kui Eesti ajakirjanduse suurkujule soovime head närvi. Nimetute orikate rõvedatest hyyatustelst eriti mitte hoolida. Las kirjutavad, nemad ju ei küüni isegi kannast näksama.

Meenutan Ummelasele, et temagi on ta enda sõnade kohaselt rentsliööbik, kelle sõnu lugedes süda pahaks võib minna. Nimelt oli just Ummelas see, kes (muide, minu emakeeles) kirjutas, et vastalised tuleks hukata.
Või on see kommentaar, kui piinlikkust tekitav, sõbranna poolt kustutatud tagantjärgi?

Paljude niisuguste tallinlaste jaoks, kellel meeldib kodulinnas värske õhu käes ringi kõndida ja enda jaoks avastada põnevaid paiku, on üks kenamaid jalutuskohti tore mereäärne prospekttee Stromkalt Rocca al Mare koolini (või just teistpidi). Konkreetne ja parajalt pikk marsruut, hea astuda, kenad pingid, kus jalgu puhata, viisakas seltskond, kes jalgsi või jalgratastel või rullikutel kasutab head võimalust värskes mereõhus liikuda. Nädalalõppu käib seal veetmas üsna palju inimesi nii Mustamäelt, Lasnamäelt ja isegi Nõmmelt.

Stromka rannapargis on seni üllatanud tõeliselt hea kord. Isegi teeäärsed klaaslaternad on säilinud tervena. (Ptüi-ptüi-ptüi, sülitan siinkohal üle õla, et head ja ilusat ümbrust mitte ära sõnuda!)

Ka Pelguranna elamukvartalid on meelde jäänud just korra ja puhtuse poolest. Võrreldes mõne n-ö peenema linnajaoga paistab Pelgurand silma just seepoolest, et seal pole maju ära soditud "kunstisõprade-graffitiloojate" poolt. Ometi on Tallinnas levinud alusetud eelarvamused, et see kant on mingi õudusepesa.

Sestap - soovitus kõigile normaalsetele tallinlastele: minge ja vaadake oma silmaga ka nn kurja kuulsusega asumeid, ja te olete üllatunud, kui kenad need siiski on. Isegi Kopli liinidelt võib päris häid muljeid koguda, kuigi südant täidab kahetsus, et meil pole osatud säilitada ja hoida sealset omanäolist hoonestust.

Meil on "kauniks kombeks" panna kellelegi sõnu suhu, ja siis seda isikut rünnata. Millal küll saame ükskord lahti sellisest vastikust eesti töllmoklusest!? Vanad mehed käivad kommentaariumis "end avaldamas" samamoodi, kui 3. klassi juntsud, kes lähevad metsa ja parki, et siis seal end vaimselt rahuldada, valjul häälel igasuguseid roppusi välja hõigates.

Kena kujund, mis iseloomustab teatud eestlaste vaimset taset: "rentsliööbikute laulukoor" (või - ansambel?).

Kordan juba kuskil enda öeldut: Julged teha - julge tunnistada, julged öelda - julge vastutada.

Kriibu on kujunenud minu isiklikuks biograafiks. Mis puutub "hukkamisse", siis on olemas mitmesuguseid hukkamisviise, mitte ainult giljotiiniga, vaid ka moraalselt ja mentaalselt. Parim viis "hukata" on aga maha hääletada ja mitte lasta võimu juurde neid, kes on eesti elu keeranud sinna, kus ta täna on.