see ongi see pulleritsu preemia, mille Tuuli valetamise ja segastel asjaoludel saadud segaste andmete kokkukäkkimisel välja teenis! No kui Tuuli taolised seda preemiat saavad, siis on see küll armetult maha käinud preemia, mis ei vääri endast lugupidava inimese tähelepanu.

Edmund Valtmanni kohta on pikk lugu 2002.a "Kultuuris ja Elus".
Sealt saame ka teada, et vanemad inimesed Eestis teavad hoopis rohkem tema venda Helmutit, kes joonistas HAVE nime all samuti karikatuure. HAVE hukkus 6. jaanuaril 1943 Velikije Luki all. Samuti tuntakse kunstiringkondades Edmund Valtmani kõige vanemat venda Felix Randveret, kes sai tuntuks raamatute illustraatorina.

Kes on siis Edmund Valtman ja miks on tema nimi kirjas enamikes maailmas ilmunud karikatuurientsüklopeediates?
Edmund Sigfried Valtman (enne eestistamist Valdman) sündis Tallinnas pagari peres. Isa Johannes oli hea kondiiter ja rakendas oma ilmset kunstikalduvust peamiselt jõulupräänikute ja piparkookide dekoreerimisel. Viimaste puhul lõid lapsed agaralt kaasa ja ehk sealt tekkis poistel esimene huvi kunsti vastu.
Edmundi kunstihuvile lisasid hoogu ka paljud kunstiraamatud ja ajakirjad (Punch, Simplicissimus jt), mida vanemad vennad sageli koju tõid. Noor Edmund oli innukas Gori, Krusteni ja Hindrey karikatuuride jälgija, eeskuju ja huvi pakkusid ka Gulbransson, Grosz, Law jt. Tasapisi püüdis Edmundki kõverjooni paberile vedada.
Kooliteed alustas ta Westholmis, kuid juba esimese klassi poole pealt tuli jätkata Türi koolis, sest isa pagariäri pankroti tõttu kolis perekond Türile. Mõne aja pärast jätkas Edmund taas Westholmi koolis, kuid 1925. aastal oli ta Türi koolis tagasi, sest isa leidis taas tööd just Türil.

Ühesõnaga - guugeldage, ja te saate targemaks!

1939. a. töötas Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuses stenografisti ja joonestajana. Huvi kunsti ja karikatuuri vastu püsis ja Valtman illustreerib joonealuseid ja avaldab oma töid mitmetes ajalehtedes ja ajakirjades: Nool, Sõdur, eelkõige aga Tallinna Postis.
Samal ajal jätkas ta kunstiõpinguid Roman Nymani joonistamis- ja maalimiskursustel, lisaks sellele käis veel Ferdi Sannamehe juures akti joonistamas. 1940. aasta algul sai temast lühikeseks ajaks joonestaja Vabadussõja Ajaloo Komitee Töökomisjonis.1940. aasta kevadel on Valtman taas Viljandis ja töötab algul 4. diviisi staabis joonestajana, seejärel Viljandi linnavalitsuses ja mõnda aega ka Viljandi maavalitsuses, tegeldes peamiselt joonestustöödega.
Ehkki aeg karikatuuride joonistamiseks polnud just sobiv, avas Valtman koos Jokiga (Henn Arvo) 1941. aasta lõpul Viljandis Lossi t. EVE hotelli vastas nn karikatuuripuhveti, kus iga soovija, kaasa arvatud Wehrmachti sõdurid ja ohvitserid, said endast lasta šarže teha.
1942. aastal kutsuti Valtman palgaliseks karikaturistiks Tallinnas ilmuva Eesti Sõna juurde. 1943. aastal asus tööle Maa Sõna toimetusse. Seal tutvus Goriga, kes oli just äsja vangistusest vabanenud. Gori suhtus noorde karikaturisti nagu kaitsealusesse ja andis asjalikku nõu.
21. septembril 1944 lahkus Valtman Eestist. 1944-1949 oli Geislingeni põgenikelaagris Saksamaal.

"Üheks suurimaks eesmärgiks jäi aga avalikkuse mõjutamine. Selle saavutamiseks tuli Pulitzeri arvates nädalast nädalasse avaldada ühe- ja samateemalisi artikleid ning poliitkommentaatorite kindlasuunalisi seisukohti, kuni avalikus arvamuses suudetakse tekitada vajalik muudatus.
Kas mitte Eesti meedia pole sama taktikat aastaid kasutanud Edgar Savisaare ja Keskerakonna suhtes? Tänapäevane ajakirjandus USA mõjusfääris olevates riikides, kaasa arvatud Eesti, ongi eelkõige Joseph Pulitzeri nägu."

Loosungid:
Savisaar on autoritaarne!
Savisaarega ei ole võimalik teha koostööd!
1/3 sulas!
Savisaar müüb Eesti Putinile!
jne
Kõik see teenib täpselt samu eesmärke.

Õnnitlen, olete tabanud selle juubilariloo n-ö naelapead! Täpselt nõnda, kunagiste Ameerikamaa mallide järgi käibki siin meie allaheitliku rahva aju loputamine ja suisa jõhker pesemine.
Kui kaua veel? Kas tõesti igavesti?!