kus kohas Jaanson professor on? TÜ kodukal seda küll kirjas pole.

Kompartei taktika Eesti taasvabanemise eel Vello Helk 14.03.2004 Väga vähe on analüüsitud EKP käitumist ja taktikat taasvabanemise eel. Jääb mulje, et partei tegi küll katseid tõkestada üha suuremat toetust tõelistele vabaduspüüetele, aga et see nurjus, misjärel oldi sunnitud kapituleeruma ja omaks võtma endise Eesti Vabariigi sümbolid ning leppima nõudega selle taastamiseks. Väga otsustavad olid sündmused 1987. aastal. Siin tõstetakse Eesti ajaloo kronoloogias (Sulev Vahtre, 1994) esile Hirvepargi rahvakoosolekut 23. augustil ja IME ettepanekut 26. septembril, puuduvad andmed EKP reageerimisest. On ainult teade NLKP Keskkomitee büroo 14. detsembri salajasest otsusest natsionalismi ilmingutest Eestis, Lätis ja Leedus, millele järgnes 5. jaanuaril vastav otsus EKP Keskkomitee büroolt. Eksisteerib aga rida dokumente, mis näitavad EKP tugevat aktiivsust 1987. aastal. Nende hulgas on põhjalik plaan vastupropagandaks ja organisatsioonilisteks ettevõtmisteks 1987-1988. Selle kohaselt tuli muuseas paljastada ja kritiseerida Eesti kodanluse ja tema liitlaste kiskjalikku olemust, valge terrori initsiaatoreid ja läbiviijaid, kodanliku Eesti iseseisvuse loosungi olemust: ”Kellele iseseisvus, kellele ike”, Eesti kodanluse 20-aasta juhtimise tegelikke tulemusi, kodanliku Eesti reaktsioonilisi tegelasi, müüti kodanliku Eesti õitsengust, Eesti kodanluse koostööd fašistidega ja ”metsavendade” tegevust ning Nõukogude Eesti ajaloo võltsijaid. Sellega seoses tuli välja töötada orienteerungid ajalooliste tähtpäevade jaoks, nende hulgas kodu- ehk nn ”vabadussõda” novembris ja eesti ja vene rahva sõpruse juured detsembris 1987. Seda plaani arutasid EKP KK büroo liikmed seltsimehed Vaino, Rüütel, Saul, Aljošin, Ganjušov, Ristlaan, Upsi, Kortelainen, Liiv, Soidla ja Toome 13. novembril 1987. Nad olid veendunud, et ”kodanlikud ideoloogiakeskused kavatsevad provokatsioonilistel eesmärkidel ära kasutada kodanliku Eesti Vabariigi väljakuulutamise 70. aastapäeva” ja pidasid vajalikuks korraldada vaenulike aktsioonide vastu omakorda vastupropagandat. Rahvale tuli veenvalt tõestada rahvaste sotsiaalse õigluse eest peetava võitluse klassiolemust, eesti rahva ajaloolise saatuse lahutamatust suurest vene rahvast, teistest NSVL rahvastest, eesti rahva võitlust interventsiooni ja kodusõja ajal Eestis; Eesti Töörahva Kommuuni revolutsioonilist tegevust; EKP võitlust kodanluse valitsemisaastail; rahva võitlust nõukogude võimu taaskehtestamise eest Eestis; riigi rahvamajanduse, teaduse ja kultuuri taastamist ja igakülgset arengut vene ja teiste maa rahvaste vennalikul abil; Eesti revolutsionääride, kodusõjast ja Suurest Isamaasõjast osavõtjate, partei- ja tööveteranide kuulsusrikast saatust (Arvi Leosk, Võrumaa Teataja 6.& 8.01.04). Samas plaanis nõuti (novembris-detsembris 1987.a.) linna- ja rajoonikomiteedelt partei mõju tugevdamist muinsuskaitseklubidele. See oli tüüpiline taktikaline samm, nagu ka ”vabadusvõitlejate” saatmine metsavendade punkritesse, mis rajas nii mõnelegi partorgile tee hiljem kasulikuks mantlivahetuseks. Ajaloo areng sundis vanu parteilasi tantsima nii demokraatia kui kapitalismi muusika järgi, aga pole unustatud vahepeal õpitud Moskva kasatšokk, mille marksistlik-leninistlike salasammude hulka kuulub vastastele valede ja laimuga jalatahapanek. Seda on ju eriti kogenud endised pagulased, kes on aga selle vastu immuunsemad kui nende kaasmaalased kodumaal. 17. detsembril 1987 oli EKP KK büroo istung, millel kinnitati eespool toodud NLKP KK määruse täitmise esmaste ürituste plaan, mille hulka kuulus kokku kutsuda 22. detsembril vabariigi parteiaktiivi nõupidamine ideoloogiaküsimuses. (Selle enamikus vene keeles toimunud ürituse lühiülevaade: Mart Laar, Urmas Ott, Sirje Endre: Teine Eesti, 1996, lk. 211-212). Peale selle tuli vaadelda küsimust kakskeelsuse arendamisest vabariigis (vastutav: seltsimees Toome) ja viia läbi nõupidamised kohalike parteiorganite ja teiste võimukaadrite esindajatega. Paremini on valgustatud 1988. aasta sündmusi, eriti seoses Tartu rahu ja Vabariigi aastapäeva tähistamisega, mille kulminatsiooniks oli varematest arupidamistest EKP KK büroos osa võtnud (alati teisena Vaino järele mainitud) Arnold Rüütli esinemine televisioonis 22. veebruaril, milles ta rõhutas, et igal realistlikult mõtleval inimesel pidi olema selge, et mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi ei ole ega saagi olema, sest see käiks ju vastu meie rahva praegustele olemuslikele majanduslikele ja sotsiaalsetele huvidele (kõne tekst: Teine Eesti. Eeslava, 1996, lk. 405-407). Möödunud 17 aasta taustal võib öelda, et tal temal on suurelt osalt õigus, aga rahva all mõtleb ta siin nähtavasti oma kaasparteilasi, kelle mõju ja huve on ka õnnestunud säilitada. Üks kommentaator on tolle aja kohta öelnud: ”Igatahes olid 1987-1988 huvitavad aastad: rahvas alustas revolutsiooni ja partokraatia – punase eliidi nupukam osa tegi ettevalmistusi rikastumiseks, kapitali esmaseks akumulatsiooniks ja majandusliku võimu haaramiseks tulevikus”. Selleks oli vaja taktikalist kavalust, milleks said Eesti Vabariigi sümbolid. 2. juunil 1988 kinnitas Eesti Muinsuskaitse seltsi volikogu deklaratsiooni Eesti rahvusvärvidest ja -lipust. 23. juunil tunnistas ENSV Ülemnõukogu sini-must-valge eesti rahvusvärvideks. 16. novembril võttis sama vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest, 7. detsembril kuulutati eesti keel riigikeeleks. Seda kommenteerides ütles esimees Arnold Rüütel: ”Vene keel on NSV Liidu rahvaste omavahelise suhtlemise keel ja iga kodanik peab, kordan, peab saama ükskõik kus Nõukogude Liidus oma asju ajada selles keeles” (Rahva Hääl, 20.01.1989). Selles keeles olid loomulikult ka eespool kasutatud parteilised dokumendid. Kui ENSV ÜN presiidium 17.veebruaril 1989 kuulutas 24. veebruari iseseisvuspäevaks ja otsustas heisata Pika Hermanni tornis sini-must-valge, kommenteeris seda Arnold Rüütel: ”24.veebruaril 1918 kuulutati tegelikult välja esimene iseseisev Eesti riik vastavalt rahvaste enesemääramiseõiguse leninlikule põhimõttele. See ei tähenda hoopiski, et me ei tähista enam Eesti töörahva kommuuni või ENSV aastapäeva”. Partei aruandes Moskvale mainiti eriti Rüütli panust. Oma televisioonikõnes 23. veebruaril taunis ta natsionalismi (Rahva Hääl, 24.03.1989). 22.veebruaril ütles Savisaar Rahvarinde eestseisuse koosolekul: ”Päeva keskpunktiks saab kahtlemata Toompea. Sotsioloogilised uurimused näitavad, et rahvas tahab rohkem näha Väljast, Rüütlit ja Toomet kui ERSP-d. Juhul kui muinsuskaitse selts võitleb lipu ülestõmbamise vastu, tekib lõhe nende ja rahva vahel, sest rahvas tahab lippu.” Nii läks Rahvarinne koos kommunistidega lippu heiskama, selle mõtte olid toonud kommunistid (Eesti Päevaleht 22.02.2003). Suveräänsusdeklaratsiooni ja sini-must-valge heiskamisega jälgiti tavalist taktikat; säilitada võimu järeleandmistega, lüüa vaenlast tema enda relvadega. Selle eesmärk ilmneb aga EKP Keskkomitee ja teiste võimuorganite pöördumisest ”Eestimaa kõigi elanike poole Eesti iseseisvuspäeva, 24. veebruari künnisel”. Selles katsutakse imiteerida 1918. aasta iseseisvusdeklaratsiooni, mõistetakse küll hukka ”sotsialismi tugevasti moonutatud stalinlikku mudelit”, räägitakse edusammudest ja ihaldatud vabadusest, aga juhtmõtteks polnud iseseisev Eesti, vaid ”võrdõiguslike suveräänsete vabariikide Liit”, suveräänne sotsialistlik Eesti – Nõukogude rahvaste liidu võrdõiguslik liige (Rahva Hääl, 22.02.1989). Siin katsus ENSV ”päästekomitee” mõne mööndusega oma positsioone hoida. End rahvuslasteks moondanud parteilastel õnnestus saavutada populaarsust. Seda tugevdas nende endine tuntus, andes neile järgnevatel valimistel tugevaid eeliseid, sest tegelikke vabadusvõitlejaid oli ju vahepeal kas maha vaikitud või halvustatud. Veel juuli keskel 1990. aastal, mil 93% eestlastest soovis näha Eesti tulevikku iseseisva riigina väljaspool N. Liitu, eelistas Arnold Rüütel uut liidulepingut, kui uskuda tema intervjuud ajalehele Moskovskije Novosti (nr. 24, 1990). See on ka kooskõlas Gorbatšovi vaadetega, kes ühes intervjuus hiljem väitis, et tema perestroika eesmärgiks olevat olnud kõikide liiduvabariikide ”ehtne iseseisvus”, aga N. Liidu koosseisus (Politiken 1.01.1999). See taktika hästi õnnestunud. Kui heita pilk eespoolsele 1987-1988 kommunistliku vastupropaganda plaanile, siis kehtib see veel ja seda viiakse ka edukalt täide. Paljastatakse ”kodanliku Eesti reaktsioonilisi tegelasi”, eesotsas Pätsi, Laidoneri ja Eenpaluga. Kritiseeritakse ”müüti kodanliku Eesti õitsengust”, eriti tolleaegsete kahtlaste majandustehingute ja Pätsi ”vaikiva ajastu” kirjeldamisega. ”Eesti kodanluse koostööd fašistidega ja ”metsavendade” tegevust” on ka üha enam ”valgustatud”, nii et valitsus ei taha või julge ametlikult tunnustada eesti meeste meeleheitlikku katset 1944. aastal tõrjuda uut N.Liidu annektsiooni. Metsavendadest räägiti palju pärast taasvabanemist, aga nüüd pannakse jälle rõhku endisele iseloomustusele ”bandiidid”, kusjuures vaikitakse vene marodööridest. Seejuures puudub korralik analüüs kommunistliku režiimi kohta, eriti ajavahemikul 1944-1991, kuigi just see on olukorra taustaks. See pole nähtavasti meelt mööda praegustele võimukandjatele, kellel lasub osalt veel selle pärandi tegelike ja sümboolsete luukerede laviin. Neist võib ju ka aru saada, oma särk on ihule kõige lähemal. Mõistetav on samuti salaviha nende tõelise iseseisvuse eesvõitlejate vastu, kes tõkestasid nende plaane: kui pärast 1991. aasta ebaõnnestunud Moskva augustiputshi ei saanud enam jätkata N. Liidu ”suveräänse” osana, siis vähemalt kolmanda sotsialistliku Eesti Vabariigina. Samas eksisteerib hädaoht, et neil nagu varemgi mitte ainult õnnestub võltsida ajalugu enda kasuks, vaid samas suunas mõjutada ka tuleva põlvkonna vaateid.

Lisaks Mart Haroldi küllaltki täpsele meie lähiajaloo analüüsile tundub, et üheks katseks tulevaste põlvede vaadete kujundamisel on ka äsjasõlmitud LEPE KE ja RL vahel, mida tänases televisioonisaates tabavalt uueks VARSSAVI LEPINGUKS nimetati. Mõlemad erakonnad juba NARVAS näitasid oma TÕELIST PALET. Nende võidu korral järgmistel valimistel näeb seda KOGU EESTI!