Tuleb lõpetada Venemaa vastu suunatud ässitamistegevus. Naabritega peab hästi läbi saama. Nii lihtne see ongi. Keegi pole kavatsenud meiega sõdida. Kuid sõja korral, mida me ise esile kutsume, ei aita meid miski ega keegi.Ise oleme süüdi, kui kutsume endale häda kaela.

Eesti rinderiigina on jätnud oma elamikkonna kaitseta.Seda ei korva Lääne kohalolu, kus venelane võib sõjatehnika maatasa teha tundidega

I Eesti vabariigi ajal olid õpikud kuidas kaitsta elanikonda sõja oluorras ja viidi ka vastavaid õppusi läbi. Isegi sama tehti vene kui saksa okupatsiooni ajal. Nõukogude ajal kolhooside korrusmajade keldrid olid nii projekteeeritud et neid sai muuta momentaalselt varjenditeks. Väljapoole Tallinnat rajati samal kaalutlusel suuri haiglaid. Korraldati suuri tsiviilkaitse õppusi jne. Aga muidugi palju on neilt midagi selist nõuda kui vaadata kes riigikaitse küsimustega tegelevad. Kui kaitsevägegi juhatab väiksema sõjalise haridusega tegelane kui mujal on rühmakomandöril .Seal õpitakse aastaid,et leitnantiks saada meil aitab kuuajalistest resrvohvitseri kursustest ja järel aitamise kursusest ja kindral valmis.

Mikis peaks võõrvägi elanike kallale tulema,ju ta ikke sõjaväe kallale tuleb.
Patareid ja bensukanister oo loll jutt.Kui kauaks need vastu lõõvad.Ega sa ekstreemmatkale läe.

Tundub, et sõjaväelastel on igipõline omadus ikka ja alati valmistuda eelmiseks sõjaks. Lugupeetavad eestlased elavad Euroopas kus kvartal kvartali järel loovutatakse võõrastele, ikka tapmiseks ja vägistamiseks ja seda Euroopa maksumaksja rahaga...Soovitaks antud asjatundjal üht tretti suurlinnades ja pilt koheselt selge. Seega juba ammu ei piisa tikkude varumisest ja varjenditest - võõrad juba ammu Euroopa linnades, hordide kaupa. Küll peavad aga kõik vastutusvõimelised eestlannad ja eestlased liituma Kaitseliiduga. Siis vast ka Stokil ja Malmöl lootust...

Mürsud ja raketid on sama lollid kui sina hih. Vaata mis Ida- Ukraina linnades sünnib. Ei lahingu käigus ei tehta mingit valikut ja ei öelda, et elanukud minge siit ära me hakkame nüüd sõjaväega võitlema.

Kaotajaks on igal juhul elanikkond, kelle "õnne ja heaolu nimel" möllatakse. Sõjategevuses ellu jääda on õnneasi. Siiski tasub meeles pidada siin antud nõuandeid - siis võib õnne olla rohkem. Tõsi on aga, et ENSV-s mõeldi tsivilistide ellujäämisele palju rohkem kui praeguses EV-s.

Pole riiki, pole kohustusi, on vaid mingisugune "Timur ja tema meeskond".

keldrisse varjumise võimaluse pommitamise ajak võiks küll igaüks ise välja mõelda ka ilma riigita.

Maailma juhivad tänapäeval eelkõige suurkorporatsioonid. Salaühingutel on teisejärguline roll ja riigijuhid on sisuliselt täitevkomiteede juhid.

http://newspark.net.ua/nasledie/dostoyanie-planety-masony-zamenili-iezuitov/

20.06.2015:
"Are the Americans ready to send U.S. troops to die for the Baltics?

So there is one outstanding question that immediately arises: will U.S. President Barack Obama risk losing Chicago, New York and Washington to save Tallinn, Riga and Vilnius? And that is a dangerous question.

If you want to stun someone or make an entire New York or Washington’s café go silent, ask people around “What does Mr. Obama do in such a situation?” If the Russians indeed invade Estonia, Latvia or Lithuania, what should the U.S. do? Are the Americans willing to support the idea of sending U.S. troops to the war in order to save these three distant nations?"
Kokkuvõtteks: Kas Obama riskib New Yorki, Chicago ja Washingtoniga, et päästa Tallinat, Riga ja Vilniust?kas USA saadab oma väed sõtta, et päästa kauged Balti rahvad?

Mina isiklikult arvan, et ei riski.Ja mis mõttega ta seda teeks?Kui eesti valitsus klähvib kui kutsikas Venemaa kallal,siis vastutagu ise.

http://www.ajamargid.com/euroopa-on-kodusoja-lavel

Kui ühele NATO riigile tungitakse kallale siis kõik NATO riigid sekkuvad - ründavad kallaletungijat. See ongi NATO mõte. Kuid mida teha NATO riigiga mis toob iga päev Euroopa tapma ja vägistama paartuhat rammusat neegrit ja araabi? Ja nii iga jumala päev. Teab keegi?

NATO vägede ülemjuhataja Kosovos kindral Weseli Clark tunnistas CNN-i saates juulis 1999: "Moodsas Euroopas pole homogeensetel rahvusriikidel kohta. See oli XIX sajandi idee, XXI sajandil aga viljeleme me multikulturalismi, rajades multietnilisi riike."

http://www.centrasia.ru/newsA.php?st=1245483420
USA ekspert Martin van Creveld: rahvusriikide aeg on möödas.
https://en.wikipedia.org/wiki/Martin_van_Creveld

1941. aasta 21. juunil avaldas USA ametlikult toetust NLiidule seoses võimaliku Saksamaa vastase sõjaga.

22. juuni NY Times toob ära tollase vabamüürlasest senaator Harry Trumani seisukoha: toetame vastavalt vajadusele mõlemat sõdivat poolt, et sõda kauem kestaks ja nad teineteist rohkem tapaks. Kui ülekaalu saavutavad sakslased, siis toetame Venemaad, kui aga vastupidi, siis Saksamaad.

Juba 1938. aasta 17. jaanuaril esitas USA suursaadik NL-is Joseph.E. Davies aruande eeltöö lõpetamise kohta salajase leppe sõlmimiseks NL-iga. Riigidepartemangu dokument nr 800.51w89USSR/247.
USA oli bolševike režiimi juba Oktoobrirevolutsioonist alates toetanud, kui nüüd algasid lõputud tarned juba kuni II maailmasõja lõpuni.

Kasulik on NSV Liidu USA suhete puhul tutvuda suursaadik Joseph Daviese isikuga.
http://en.wikipedia.org/wiki/Joseph_E._Davies
Too härra valmistas ette lepingu, mis tuntud kui Roosevelt - Stalini leping.
Selle sisu on varjus, sest Kongressi otsused keelasid välisriikide relvastamist.
Davies sai Lenini ordeni, olles vahemees USA sõjaarhitektide kitsa ringi ja Kremli vahel.
Väga ebameeldiv tegelane.
Sealtkaudu jõuab seltskonnani USAs, kes oli huvitatud Euroopa sovietiseerimisest.
London Citys olid jõud, kes mahitasid Churchilli ja nn sõjaparteid.
Enamust neist jõududest ühendas ka ühine etniline päritolu.
Selle seltskonna olemasolu ja tegevuse tõttu ei olnud Eestil aastatel 1939 - 40 peale Saksamaa mitte kusagilt abi oodata. Tuli loota kas iseendale või õnnele.

1939. a. pandi Eesti sisuliselt suluseisu Saksamaa ja Nõuk.Liidu kokkuleppega. Kõik pöördumised Saksamaa poole lõppesid ettepanekuga klaarida ise oma vahekord Nõuk. Liiduga. Ja täpselt sama öeldi ka soomlastele ja ilmselt lätlastele. Mida tähendas Hitleri kutse siinsetele baltlastele 1939. aastal? Eestis toimuv ei ole Saksamaa asi ja punkt.

eelmisele

Aga Ukraina, Valgevene ja Leedu hindavad praegu MRP-d positiivseks...

Tahtmatult tuleb meelde enda lapsepõlv teise maailmsõja aegu. Vanaisa meenutas siis veel kaugemaid aegu esimese maailmasõja aegadest, kus rahvas oli suures näljas ja sai kahetsetud, et koju midagi toidutagavaraks poldud varutud raskemate päevade tarbeks. Nii ka juhtus, et vanaisa kohe peale suurt sõda – see sai siis olla ka pärast Vabadussõda, kui elu taas oma rööbastele sai, hakkas vanaisa usinasti leivakoorukeid kappi koguma, justnagu ennustades või enda kurbade kogemuste järgi, et iseseisvus ja rahu võib mitte kaua kesta... mäletan, puhvetkapi ülemine kapp, mis laeni ulatus ja kuhu lapsed kallale ei ulatanud, oli tal pilgeni paberkotte leivakoorukitega täis laotud – mäletan, see sai olla saksa ajal, aastatel 1942-44. Miks neid kuivanud leivakoorukeid majja nii palju kogunes, tulenes sellest, et tol ajal olid vanad inimesed lagunenud hammastega ja mäletan, vanaisa lõikas ikka leivaviilul kõva kooruki ära ja siis oma viletsate hammastga mälus vaid leiva sisu.
No nii, siis juhtus niisugune asi, et me vennaga olime juba suuremaks kasvanud ja mõnikord, kui vanaisa ja ema pühapäeval kirikusse läksid ja meie üksinda koju jäime, siis meie vennaga upitasime end tooli peal nii kõrgele, et ulatasime neid koorukikotte alla võtma ja puistasime kotid lauale tühjaks ning... avastasime, et rukkileiva koorukite seas oli ka natuke saiakoorukeid – kõik kotid puistasime lauale laiali ja maiustasime saiakoorukitega, mis oli sõja ajal haruldane maius siiski. Aga ometi see näitas ka, et me viimase sõja aegu siiski päris näljas ei olnud, sest leivakoorukid meile ei maitsenud. Pärast kogusime kõik koorukid kenasti tagasi kottidesse ja panime tagasi oma kohale, vanaisa vist ei märganudki meie vahepealset tempu.
Annaks Jumal, et eesti rahval taas nii raskeid aegu ei tuleks mitte kunagi üle elada...

Järjekordne revolutsioon algab ilmselt Armeenias.
http://politikus.ru/events/52923-neuzheli-armeniya-povtorit-sudbu-ukrainy.html

Lugupeetavad on terve hulk tegelasi, institutsioone ja ilmselt ka riike kellele ei meeldi praeguse Armeenia poliitika ja juhtkond. Lisaks siis muidugi ka need kellele on täielikult vastunäidustatud nii armeenlased kui ka Armeenia... Seega tegu mitmekihilise looga mis vallandunud ja vallandatud Jerevanis. Mõned toetuspunktid toimuva mõistmiseks - Armeenia energiasüsteem kuulub Venemaa energiakompaniile. Omaaegse Nõukogude Liidu riikidest vaid Balti riigid läksid koheselt suhetes Venemaaga energia küsimustes turumajanduslikele suhetele, muudel jätkub tänase päevani nn sõbrakaubandus - näituseks ka Venemaa ja Ukraina on energeetika suhetes nn sõbrad - toome siin ära Waltzman/Poroshenko kuulsa lause elektrikriisi ajal "saabusid rongikoosseisud" ja lihtlabase varguse gaasi- ja naftatorudest mis igapäevane värk. Lisaks siis kõik muu vahepealne - ikkagi druzja. Eriti suur sõprus siis venelase ja armeenlase vahel kuid energeetika nõuab investeeringuid, äärmiselt suuri rahapaigutusi ja kust siis seda võtta kui tariif too tavaline kaks kopkat...Ja oluline asjaolu, et kaks viimast Armeenia presidenti on karabahhid, 150 000 elanikuga Mägi Karabahhia omaaegsed sõjaväelised juhid...Protestijad aga noored mehed Jerevanist...Armeenia puhul tegu aga klassikalise klanniühiskonnaga. Kuid vähemalt ühes tuleb armeenlast hinnata - kavalust ja oskust sealkandis jätkub ja on võimalik, et elektrimaidan siiski läbi ei lähe, suudetakse pehmeid ja jäiku lahendusi leides äraklaarida. Jättes Ungari juut Sorose nukralt nutma...