kae imet ! juba tejne mu suvel pakutu on lõpuks ikkagi meenutamistlejjd .
ja vaadake et te Maasingu Otu V'illemi 250.'' aasstab'ääva ejj unusta !

Ei unusta! Urmil juba vist tulevikuplaanis kirja pandud.Otut on rahvale hädasti vaja meelde tuletada. Ehk pakud veel mõne väärt eesti mehe välja?

mina saan sajandi kesskel 100 !

Ei noh. Miks mitte ka teist võiks KN kirjutada. Kas või oma naljanurgas või keelenurgas, et on üks selline originaalitseja, kellesugsut veel nahtud pole.kuidas oskab seletada eesti keele hääldamist, äkki on teiesuguse keelearvamisega teisigi.Te pange ise kirja oma väärt elulugu, kui see on väöärt elulugu ja saatke Kesknädalale.milleks oodata sadat aastat, ka 50-75 on juubelid.keegi ei tegevat ju paremat reklaami endale , kui inime ise.Tutvustame endid kommenteerijad omavahel üksteisele lähemalt.Kargame siin kogu aeg näkku t......uga, selle asemel ei ilusti asja arutada.

kajastas Raimond Valgre 100. sünniaastapäeva üsna suurelt nii väikese mahuga lehe kohta. Muu hulgas antakse teada, et juubeli
tähistamiseks annab Eesti Pank välja
Valgrele pühendatud hõbedase meenemündi
ja Eesti Post üllitab juubeliümbriku koos eritempli
ja margiga. Eesti Rahvusraamatukogus
avatakse Valgrele pühendatud juubelinäitus.
Valgre on valitud muusikuna sajandi
Eesti suurkujude hulka ja temast on loodud
filme, kirjutatud raamatuid ja püstitatud
mälestusmärke.

sisalduvad Jüri Trei meenutused "Raimond Valgre muusikapäevad".

Loeme: "Oli aasta 1993. Tähtpäevade kalenderplaani
2.-7. oktoober tegin
ettepaneku lülitada Raimond Valgre
80. sünniaastapäeva tähistamise
Tallinnas, Pärnus ja Tartus. Valgre
muusikapäevade peakorraldajana
panin kokku esialgse programmi.
Päevade kavva planeerisime kontserdid
(Horre Zeigeri bigbandiga
Mustpeade majas ja Kustas Kikerpuu
orkestriga Sakala kultuurikeskuses),
R. Valgre laulukonkursi G.
Otsa muusikakoolis, mälestusõhtu
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis
ja filmi „Need vanad armastuskirjad“
näitamise kinos „Sõprus“.
Moodustasime toimkonna ja
otsustasime välja anda ka mõned
trükised. Pöördusin palvega Valter
Ojakääru poole, et tema aitaks kokku
panna Raimond Valgre raamatu
käsikirja eesti ja inglise keeles, samuti
sai kokku pandud ja trükikojale
antud tellimus Raimond Valgre
populaarsemate laulude ning helikasseti
väljaandmiseks.

Otsustasime enne juubeliüritusi
korrastada Valgre hauda Metsakalmistul,
kuid kahjuks hauaplatsi
ülesse ei leidnud. Appi tuli Valgre
matustel käinud V. Ojakäär, kellega
koos sõitsime kalmistule ja
üritasime leida Valgre perekonna
hauaplatsi. Pika otsimise peale
leidsime rinnuni rohust ja noorte
põõsaste vahelt oletatava matmispaiga.
Järgmisel päeval palusin abi
kalmistu juhatajalt. Juhataja andis
täpsed andmed Raimond Valgre,
tema ema, venna ja õe kohta, kes
olid sinna maetud. Tellisin kalmistu
kontori kaudu platsi korrastamise
ning lasin valmistada hauakivi,
kuhu palusin peale kanda nimed
koos sünni- ja surmadaatumitega.
Paar päeva hiljem helistas kalmistu
juhataja ja teatas, et nad on leidnud
hauaplatsi korrastamisel mulla
alt sammaldunud akordionikujulise
kivi. Uurisin,mis olukorras
kivi on ja palusin selle ära puhastada
ning korda teha. Nii jäid uuele
tellitavale plaadile ainult ema
ja venna nimed. (Järgneb)

Metsakalmistu ja töökoda, kus plaat valmistati
esitasid arved, kuid äsja ühinenud
Haridus- ja Kultuuriministeeriumi
uued ametnikud ei pidanud
vajalikuks seda tasuda. Valgret ei
peetud tol hetkel veel meie kultuuri
suurkujuks ja nii tuli kõik need
tellimused paari kuu jooksul oma
taskust tasuda. Seetõttu tuli leida
raha mitte ainult ürituste ja trükiste
eest tasumiseks, vaid ka ülejäänud
tööde eest maksmiseks. Kogu
asjaamine ja lahenduste otsimine
viis selleni, et valmistasin koos
paari sõbraga ette põhikirja ja lõime
Muusikakultuuri Jäädvustamise
Sihtkapitali, mille kaudu maksime
paari aasta jooksul ära ülejäänud
Valgre juubeliürituste korraldamisega
seotud võlad.
Plaanisime kutsuda Tallinnasse
mälestusüritustele külalisi ka
Venemaalt (Niina Vassiljeva) ja
Rootsist (Deddy). Deddy teatas
viimasel minutil,et kahjuks ei saa
ta tulla. Sain Niina telefoni ja leppisime
kokku tema saabumise aja
ning ühtlasi andsin teada, et aitame
katta tema transpordi ja majutuskulud.
Tõrge tuli sealt, kus seda
kõige vähem ootasime. Niinal ei
olnud välispassi ning Eestisse ei
olnud enam võimalik nõukogude
sisepassiga tulla ja viisat saada.
Kuna olin teada saanud, et Niinal
on Valgre arhiividokumente (kirju,
noote, fotosid jne), siis palusin
need kaasa võtta, et teha nendest
koopiad. Nüüd oli tema saabumine
ja kõik varem kokkulepitu
suure küsimärgi all. Pöördusin
abi saamiseks välisminister Velliste
ja migratsiooniameti peadirektori
Kollist’i poole, kuid ka sealt
vastati,et uue seaduse järgi ei tohi
vene sisepassi enam viisat anda.

Helistasin Eesti peakonsulaati Peterburis
ja palusin aidata ning leida
mingigi lahendus. Tundsin huvi ja
küsisin,kuidas lahendatakse erandjuhtumeid?
Vastati, et kuna uus
seadus on äsja välja kuulutatud,siis
erandkorras (näiteks matused) antakse
viisa ka sisepassi. Selgitasin,
et tegemist ongi erandolukorraga
ning palusin vormistada kiirviisa
Niina Vassiljevale. Mõned tunnid
enne Niina teeleasumist helistasin
ja palusin tal vahetada veidi vene
rublasid eesti kroonide vastu. Lisasin,
et ükskõik mis piiril öeldakse
või juhtub, ärgu lahkugu rongist
vaid arusaamatuste korral nõudku
kohtumist ülemusega. Olin valmis
vajadusel talle ise ka piirile vastu
sõitma. Juhtuski see, mida kartsime!
Vene piir lasi Niina koos oma
kohvri ja arhiiviga läbi, kuid talle
anti mõista, et Eesti pool trahvib
kindlasti ja saadab piirilt tagasi.
Narva piiripunktis tuligi arusaamatus
piirivalvuriga, kes nähes
Niina passi, nõudis temalt raha.
Niina oleks hirmuga nõutud summa
ka maksnud, kuid tal oli vahetusraha
vaid mõnisada krooni,
mida ta ka pakkus. Mees pidas
seda väheseks. Viimases hädas
meenusid Niinale minu õpetussõnad
ning ta lausus: „Ja trebuju
natshalnika!“ (ma nõuan ülemust).
Kuna rongis muutus olukord piinlikuks
ja Niina keeldus väljumast,
siis lubati saata ülemus. Rohkem
seda mehikest ta enam ei näinud,
saabusid uued ülemused, kes vabandsid.
Niinal lubati sõitu jätkata.

Tallinnas majutasime Niina
„Lembitu“ hotelli ja tutvustasin
talle muusikapäevade kava. Olin
tellinud filmi „Need vanad armastuskirjad“
seansi kinoteatris
„Sõprus“. Film oli Eestis mõnda
aega jooksunud ja tellitud argipäevasele
seansile ei olnud ühtegi
piletit müüdud ning kassast teatati,
et seanss jääb ära. Küsisin,
mitu inimest peab olema saalis,
et seanss toimuks? Vastati, et alates
neljast inimesest, seega ostsin
neli piletit ja sättisime ennast
Niinaga mugavalt istuma. Niina
oli üllatunud ja küsis, kus on
rahvas? Vastasin, et see seanss on
ainult temale. Õhtul olime Mustpeade
majas, kus erinevates saalides
korraldasime Valgrele pühendatud
üritusi ning suures saalis
toimus kontsert-ball „Raimond
Valgre ja tema aeg“. Tutvustasin
Niinale Valgre filmi peaosatäitjat
Rain Simmul’it ja tegin ühtlasi
ettepaneku,et Rain koos Niinaga
avaks Valgrele pühendatud õhtu,
paludes Niina avavalssile.
Raimond Valgre muusikapäevad
jätsid Niinale sügava mulje.
Kui asusime tema poolt kaasa
võetud arhiivimaterjalidest (fotod,
kirjad, noodid jne) koopiaid
tegema, lausus Niina „Ma arvan,
et need arhiivimaterjalid peavad
jääma Eestisse“ ja andis kohvri
mulle. Ta lisas, et materjale oli tal
rohkem kuid kahjuks on inimesed,
keda ta usaldas, jätnud varasematel
aastatel osa välja laenatud
arhiividokumente tagastamata.
Päevade kavas viisime läbi
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis
Valgre meenutuste õhtu. Soovitasin
Niinal anda isiklikult arhiiv
üle teatri- ja muusikamuuseumile,
mis ka sündis. Hiljem on
nende materjalide põhjal välja antud
mitmeid trükiseid.

Jüri Trei
meenutused

Jüri Trei poolt väga hea täiendus sellele, mida me Valgre kohta ja temaga seoses teame.

Üllatav on ka teada saada, et Neevalinnas ilmub "Peterburi Teataja". Kuigi pole ka imestada - XX sajandi algul oli see linn eestlaste jaoks eriliselt oluline omakultuuri keskus.