Vaadake, härra Burov. Riigikogu valimised on märgatavalt pikem protsess, kui ainult see, mis hääletuspäeval toimub. Riigikogu valimiste üks osa on ka kandidaatide nimekirjade koostamine ja üles seadmine. Ka see on tegevus, millega tegelevad kodanikud. See tegevus toimub erakondades. Sealhulgas Keskerakonnas. Kelle ülesanne on siis hoolitseda, et monarhistist ei saaks kommunisti või keskerakondlasest respublikaani või rahvaliitlast? Ikka nende ülesanne, kes valimisnimekirju koostavad või valivad kedagi neid koostama. Keskerakonna valimisnimekirja eest vastutavad Keskerakonna liikmed. Nende asi on hoolitseda, et nimekirjadesse pääseksid ainult usaldatavad inimesed. Kui sinna saab aga selline inimene, kes põhimõtteid reedab, siis jääb erakonna liikmetel küll üle ainult häbeneda ja piinlikkust tunda. Neid on petetud, aga ka nemad ise on petnud. Petnud valijaid, soovitades neil keskerakondlase pähe hoopis respublikaan valida. Et miks keskerakonnaga Tallinnas selline õnnetus juhtus? Nimelt sellepärast, et kandidaatide nimekiri ei koosnenud usaldatavatest isikutest. Ja miks ei koosnenud? Ju siis polnud usaldatavaid inimesi kusagilt võtta. Muide, mitu kohta on Tallinna Linnavolikogus? 63. Mitu inimest kandideeris Keskerakonna nimekirjas Tallinna Linnavolikokku? 195! Üle kolme korra rohkem! Pole siis ime, et nii läks, nagu läks. Keskerakond tahtis endale kokku koguda kõik vähegi saadaolevad hääled. Ka Aimar Karu 12 häält ja Väino Põldese 9 häält ja Siiri Ostrouhsi 5 ja Toivo Arnoveri 2 häält. Pole siis ime, kui nimekirja kvaliteet kvantiteedile ohvriks toodi ja selle pärast ka Tallinna Linnavolikogus lõpuks, valimiste võitmisest hoolimata, võim kaotati...