Praegu toimub eestlaste alavääristamine ja nende jaotamine kastidesse, taolise mõtteviisiga poliitikutre poolt. See on nagu kuritegu, kui sattusid elama ümberasuja majja.Sakslasele ja kadakale tehakse kingitusi eestlase mõnitamise hinnaga. Nii oletegi end määratlenud isamaa reeturite kilda.

Eurooplasele ongi võõrastav, et Ida-Euroopas püüavad paljud jagada oma KODANIKKE klassidesse nende etnilise päritolu järgi, samas tegemata mitte mingit vahet KODANIKE ja siin resideeruvate VÄLISMAALASTE vahel.

Eurooplasel õigus. Miks peavad Eestile alati lojaalsed vanausulised (kes on omaette rahvus) kodanikud leppima sellega, et neil ei olnud võimalust erastada Tallinna vanalinna, Kadrioru ja Pärnu rannaäärseid riigimajade kortereid ega Merivälja või Kloogaranna maatükke? Miks on selline õigus aga kommunistlikul vene ajal Moskva korraldusel eelmainitud kinnisasjade kasutusõiguse saanud Venemaa kodanikel? Peipsivenelased kui kodanikud on meie riigivara sisulised kaasomanikud, kuid välismaalased, olgu nad või 100% etnilised eestlased, seda ei ole.

Vaat, üks on küll kindel, et nende ümberasujate majadega seoses mingitest kõvadest kommunistidest ja punastest võimumeestest, kes need korterid Nõuka süsteemi armust nagu omale saanud oleks, on küll kole asjatundmatu rääkida. Ajalooline tõde on see, et nendesse ümberasumise lepingute tingimuste alusel Saksa Usaldusvalitsusele ja komisjonidele (Treuhand`le) üleantud ja valdavalt seega natsionaliseemata jäetud ning hiljem Tallinna Linna omandiks tunnistatud elamutesse pandi veel Saksa võimude poolt elama ennekõikke 9. märtsi pommitamise ja mujalt Eestist Tallinna jõudnud puruks pommitatud, kodutuks jäänud ja paljaks põlenud sõjapõgenikke. Erinevalt riikidevaheliste lepingute alusel ümberasujatest ja järelümberasujatest - Nende inimeste saatust ei käsitlenud ega kaitsnud mitte ükski riikidevaheline leping ja mitte ükski riik ei lubanud neile nende kodu ega vara ei asendada ega kompenseerida. (Nende inimeste jaoks ei olnud kusagil ootamas ümberasujate laagreid, vaid parimal juhul oleksid nad võinud sattuda sõjapõgenike laagrisse. Nende kahe laagritüübi vahe Saksamaal oli väga -väga suur!) Need, kõigest ilma jäänud inimesed suruti Tallinnas veel terveks ja vabaks jäänud ühiskorteritesse, tihti isegi 8-10 peret ühte korterisse. Kuidas keegi sealt aega mööda oma kodusse Mustamäel, Õismäel, Lasnamäel (mida sai erastada) välja vingerdas, sõltus siis juba tõesti töökohast, tutvustest, ametiühingust ja võib olla siis juba uue korteri saamiseks "mägedel" tõesti ka parteilisusest. Kom. parteilisi funktsionääre ei tasu aga kindlasti mitte otsida nende paljakspõlenud sõjapõgenike juurest ühiskorteritest vaid ikka rohkem sealt "mägedelt", Tina tänavast või Kapi tänavast või mujalt, kus nemad on saanud oma kodud omandireformi pooldajate vaimustunud käteplagina saatel kõik kenasti erastada!

Eurooplane, kui ta on Euroopas natukene ringi liikunud ja suhelnud peaks tõesti teadma, et nii Lääne Euroopas kui USA-s on tihti väga raske, kui mitte võimatu seletada tavakodanikele , kuidas on võimalik et Eestis lubatakse kodanike sellekteerida, et kõik siin sündinud ja siin püsivalt elavad isikud ei saagi olla kodanikud. (Printsiip on selges vastuolus ÜRO ja Euroopa inimõiguste põhimõtetega) samas aga eitatakse faktilisi ajaloolisi sündmusi, ajaloolisi arenguid ja isikute õiguskindlust ja õigustatud ootust ka okupatsiooni ajal. Saksa kõrgeimas konstitutsioonikohtus, Euroopa ja USA kohtutes on see teema, muuseas ka saksa ümberasujate varanõuetega seoses korduvalt läbi vaadatud ja iga kord jõutud meil Eestis väidetavaga täpselt vastupidisele seisukohale. Muidex. Kogu meie omandireform on ju vastuolus ka Põhiseadusega ja see saadi meie ühiskonnale selliselt peale suruda ja läbi viia ainult tänu sellele , et tehti vastavad reservatsioonid Euroopa demokraatliku ühiskonna aluseks olevale Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile ja Euroopa sotsiaalhartale. Seega distantseeriti Eesti sellega täiesti avalikult ja ametlikult Euroopa demokraatia põhialustest ning tunnistati, et Eesti ei tunnista oma kodanikele Euroopa elementaarseid inimõigusi ja rikub neid! ja veelkord - Saksamaal, Saksa Kõrgeim Konstitutsioonikohus tunnistas sellise võimaluse täiesti seadusevastaseks ega lubanud midagi sellist teha.

Omandi ja vara küsimuses pole üldse olulised subjekti rahvus,maailmavaade, ka kodakondsus on oluline vaid riigivara laialijagamise puhul. Rääbis juhtis tähelepanu vaid sellele, et lähtuda vara jagamisel okupatsioonivõimude ajutistest kasutuslubadest on mõistusevastane ja ebaõiglane. Algul leppisime sellega, kuna ei taibanud vara väärtusest maailmatuturul midagi ja uskusime "Ungari kogemusega" tutvunud reformikommuniste.

Inglismaa ja ammu siis USA ei ole päris Euroopa. Inglismaal sündinu ei saa Briti kodakondsust ja kõiki kodakondseid ei kutsuta inglasteks. Prantsusmaal on asi vastupidi. Kuid oma kodanikke loetakse võrdseiks igal pool, neid kaitstakse ja eelistatakse inimõiguste piires mittekodanikele. Eesti on selles suhtes väga veidralt erandlik. Omandireformiga soositi eelkõige Venemaa kodanikke. Ja baltisakslasi püütakse jälle diskrimineerida.

On tõsi, et keskerakondlastel puudub igasugune eetika. Neile lausa meeldib ajada lausvalet ja nõmedat retoorikat. ka puupakkudel on selge, et jutt käib "hilisümberasujatest", kelledest rõhuv enamus olid põliseestlased. Nähes ette oma hävingut, püüdsid nad end ümberasumisega päästa, jättes pea kogu vara maha. Eurooplane aga püüab mitte märgata, et omandireformiga soositi siinelavaid venelasi just seetõttu, et selle reformi ettevalmistajad olid peamiselt endised kommunistid, kelledele venelased olid "Omad". Rüütel jättis selle seaduse aga väljakuulutamata just seepärast, et ta ise kolib Kadriorust samuti endisesse F. Krulli majja(kus omal ajal peesitasid K. Vaino ja teis3d "ülikud"). Seaduse väljakuulutamise järel tuleks tal endal kolida kuhugi "-mäele" hrussovkasse". Endisaegsed "likvideerijad" räuskavad, nähes varandusi sõrmede vahelt väljalibisevat, vaesed paljulapselised on vaid teemale "värvi" andmiseks ja üldsuse lollitamiseks.

Krulli majas pole Karl Vaino elanud, küll aga pakkus see hoone kunagi peavarju Ivan Käbinile.

Vaino elas Roosikrantsi 8, kus hiljem kuni hoone tagastamiseni omanikele elasid Väljas ja Savisaar. Riigikantselei tagastas maja ühena esimestest, et sealsetele asukatele esimestena anda asenduskortereid vanalinnas ja kesklinnas ning Kadriorus, sest korteritaotlejaks sai registreeruda vaid tagastaTUD mitte tagastaTAVA maja üürnik. Tiit Vähi ja Olari Taal väitsid ajaleheintervjuus, et nendele eraldatud hiigelkortereid vanalinnas lihtsalt keegi peale nende ei taotlenudki. Ega nad ei valetanudki, sest teiste tulevaste suñdüürnike korterid olid alles tagastamata. Eliit on kaval kui rebane.

Arnol oleks hea , teha ametlik järelepärimine ja teha enesele Saksa ja rahvusvahelise õiguse alusel selgeks fakt, kas Saksas on need järelümberasujatena saksamaale saabunud isikud saksa võimude poolt aktepteeritud kui sakslased või eestlased. Kas Saksa Riigilt ja Liitvabariigilt taotleti järelümberasujatena oma ümberasumisel üleantud varade eest kompensatsioone sakslastena või eestlastena? Ja kas rahvusvaheline õigus käsitleb neid järelümberasuja tunnuse alusel kohe saksa kodakondsuse saanud isikuid eesti põgenike või Saksa seaduslike repatriantidena? Lisaks võiks küsida ju ka venemaalt, kui rahvusvahelise õiguse subjektilt, kas tema käsitleb järelümberasumisele lubatud isikuid eestlastena või sarnaselt Saksale, sakslastena. Ja arnokesel ei ole ilus iseeenast ja oma väljamõeldistega Eesti ajalooteadust ajalooliste tõsiasjade ees maaailma silmis rumalaks ning narriks teha!

Vana-hea, mõistlik ja tasakaalukas President Rüütel tegi seega veel kord ühe austusväärse sammu Eesti ja eestluse aate teenimisel ja kaitseks selle maailma vägevate, välismaiste saamahimus tuusade ees. Saatis selle vastutustundetu eelnõu mõistlikuks parlamendile tagsi. Ajalugu annab tulevikus kindlasti Rüütlile tema teiste mehetegude kõrval ka selle julge ja ausa teo eest au. Sellel ajal mil haletsusväärselt paljud niinimetatud Eesti juhid igasuguste välismaiste kuldvasikate ees roomavad ja kauge, piiritagune kassikullasära libekeelse silmamoonduse abil meie riiki juhtima on litsutud, läheb Rüütel Eesti ajalukku kindlasti Lembitu, Tasuja, Kuperjanovi, Pitka, Poska, Tõnissoni jt. Eesti huvide eest seisnud Eesti meestega. Saab näha, kas tänasel eesti parlamendil on aru ja mehisust nüüd seda alatut seaduseelnõu uuesti arutama asudes ausalt ja väärikalt, oma maa ja rahva huvide eest seistes otsustada.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=1 3941950

Rüütel oli Linnavolikogu esimees, kui algasid kurikuulsad korteritehingud. Kui Tallinna vanalinn ja Kadriorg oleksid jäänud erastamata munitsipaalvaraks, siis saaks täna selle müügist sada korda enam raha kui raudtee eest. Kõigile sundüürnikele saaks normaalsed harju keskmised korterid osta, pensione saaks tõsta, jne. Kõik tänu sellele, et rüütlisugused õigel ajal riigivarastele vastu näppe ei löönud.

Kõik need ümberasujad ja järelümberasujad lahkusid siit riikidevaheliste lepingute alusel ja oma isiklikku ümberasumistahet ja mahajääva vara, koos kõigi sellel lasubvate võlakohustustega üleandmist lepingus ettenähtud korras tõendades ja , seda oma allkirjaga kinnitades. Sellist lepingut , ega selliseid võimalusi ei olnud mitte ühelgi sõjapõgenikul ega küüditatul. Seega on jutte nende ümberasujate, põgenike ning isegi küüditatute saatuse sarnasusest lihtsalt loll jutt mida võib rääkida ainult täielik võhik, ja seda tuleks väga häbeneda. Lisaks saksa kodanikele ja Saksa võimude ülessandel Eestisse jäänud isikutele, lubati endisi Eesti Vabariigi ja tolleks ajaks juba Nõukogude kodanikke ümberasumisele ainult pärast nende isiklikku sooviavaldust ja väga põhjalikku kontrollimist nii Saksa kui Nõukogude kui ka segakomisjoni poolt. Kuna ei Hitler ega Himmler ei olnud huvitatud mingist eestlaste päästmisest ja liialt suure, segase taustaga inimhulga Saksamaale lubamisest, siis kehtestas SS Reichsführer Himmler väga karmid eestkirjad järelümberasuda soovivate isikute Saksa päritolu ja nende kriminaalse või ðpiooni-poliitilise tausta väljaselgitamiseks. SS ja Reichsführeri institutsioon ei olnud kindlasti mitte see koht kus nö . juhuslikud, minema panna tahtvad eestlased oleksid võinud juhuslikku õnne proovida ja keda oleks võinud lihtsalt ninapidi vedada. NKVD koolikust NSVLiidust välja pääseda soovivate inimeste kontrollimisel ei ole vist tarvis kellelegi täpsemalt selgitada. ja selles kontekstis väita, et läbi NKVD kontrolli all oleva Tallinna sadama ja läbi SS-i kontrolli lahkus vastu Himmleri poolt kehtestatud määrust omatahtsi ligemale 7000 eestlast mingisuguse põgenikuna, on eeltoodud põjustel selgelt rumal lapsejutt või pahatahtlik vale! Järelümberasunumisele lubatud isikutele nägi riikidevaheline leping oma tingimustes ette kindlad garantiid - nii ümberasumise kui vara kompenseerimise (samaväärse või paremaga) kui ka opteerumise Saksa kodakondsusesse, mis on selles kontekstis määrav ja riigi ja üksikisiku suhetes kõrgeim vorm. Millestki sellisest ei sa rääkida ei tõeliste sõja (paadi)põgenike juures ega loomulikult mitte küüditatute juures. Järelümberasunud isikud suunati selleks otstarbeks rajatud ümberasujate laagritesse, neid isegi mitte ei interneeritud nagu tehakse sõjapõgenikega. Ümberasujate laagrid erinesid oma mugavustelt väga oluliselt sõjapõgenike või koonduslaagritest. Kuna segaabilelude ja muu sellise kaudu oli nn rahvussakslaste hulkka saatunud tõesti (eriti lätist pärit järelümberasunud Baltisakslaste hulgas) palju segarahvuse esindajaid, allutati see grupp täiendavale kontrollile. selle kontrolli tulemusel selgitati välja , et peaaegu kõik järelümberasunud isikud siiski kuulusid saksa rahvusesse (Tolleaegses mõistes) nendele omistati Saksa kodakondsus ja neile taastati ümberasuja õigused tagantjärele. See aga võimaldas asuda taotlema saksa võimudelt (treuhandilt) ka mahajäänud vara eest lepingus ettenähtud asendusvara või kompensatsiooni. Hiljem, pärast II maailmasõda oli kõigil erinevatel riikidevaheliste lepingute alusel Saksamaale ümberasunud ja ümberasustatud isikutel õigus saada kompensatsioone Saksa liitvabariigi vastavate seaduste alusel. Seega on täiesti ebakohane rääkida mingisugusest sarnasusest ja samastamisest riikidevaheliste lepingute alusel ümberasunud isikute, põgenike ja küüditatute vahel. Seda võttis arvesse ka Omandireformi aluste seadus ja see põhimõtte on kehtinud eestis juba 15 aastat. Kuidas oleks võimalik , et see nüüd järsku kellegi suva järgi tühistataks või muudetaks ilma , et see ei rikuks meie kodanike õiguskindlust või õiguslikku ootuse printsiipi?

Te jätaksite hea ja ausa mulje, kui oleksite ka teiste tagastamisveidruste (obrokimaad, hüpoteegialused,jt.) vastu sama innukalt võidelnud ja ei omaks Eestis hetkel kehtivat, kuid väga veidrat õigust saada kasutatav asi peaaegu tasuta endale. Kui mingi pisike paremerakond tõi välja lolli loosungi "Eesti eestlastele" siis vihastasite koos kõigi normaalsete inimestega vist teiegi. Nüüd, võitluses varanduse pärast, kõlbab sama relv teilegi.

Ärge öelge, et eestis tagastati (loe ; jagati) omandireformi "ajaloolise õigluse taastamise all" pärijatele tasuta ka täiesti selgelt riigile kuuluvat obrokimaad.? Sellisel juhul tuleb tõesti hakata ootama päeva, mil terve Eesti vabariigi omandisuhe, asjaõigus ja võlaõigus tuleb võõra asja aluseta, meelevaldse omandiks tunnistamise tõttu tunnistatda väljaspool seadust olevaks ja tühiseks Ex tunck!?