Keegi, kes pole sundüürnik olnud, ei tea mis see tähendab ja keegi kes pole mmeeleheitlikult totaalse režiimi käest põgeneda püüdnud ja põgenenud, ei tea mis tunne see on. Kes tahab teada, see palugu jumalat, ehk võtab kuulda ja annab võimaluse läbi elada.

"... Lõpetan käesoleva peatüki ja esimese raamatu märkusega , millele peab tuginema kogu ühiskondlik süsteem. Nimelt ühiskonna põhileping ei hävita loomulikku võrdsust, vaid vastupidi, asendab füüsilise ebavõrdsuse , mille loodus oleks võinud inimeste vahele seada, vaimse ja seadusliku võrdsusega. Nii saavad kõik inimesed, kes võivad olla ebavõrdsed jõu ja vaimuannete poolest, võrdseiks kokkuleppe ja õiguse alusel."* *Halbade valitsuste all on see võrdsus vaid näiline ja petlik: see üksnes aitab hoida vaest tema viletsuses ja kindlustab rikkale tema õigusvastaselt omandatud vara ja võimu. Tegelikult on seadused alati kasulikud omanikule ja kahjulikud neile, kes midagi ei oma - millest järeldub, et ühiskondlik seisund on inimestele kasulik ainult siis, kuiigaühel on midagi ja kellelgi pole midagi ülearu. Jean-Jacques Rousseau (Ühiskondlikust lepingust ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid)

Mina olen kindel et selles küsimuses on Eestimaa avalik arvamus ja toetus Keskerakonnal, SotsDemidel ja Rahvaliidul!

Ei saa aru, mida siin aastaid jahutakse. Ühed tahavad teistelt ära võtta ja otsivad omandamisprotseduuri teostamiseks mittelegaalseid teid. Ei saa ju niisamma päid maha lõigata või Siberisse saata - tuleb enne tühistada 15 aastat kehtinud paragrahv! Siis saab tuhanded eesti inimesed välja tõsta ja majad maha müüa. Lihtne, Lang ja Reinsalu, lihtne!

Klikeaegses vabariigis oli rikkus ebavõrdselt jaotatud: mõnel Kadriorus kivist kolmekordne keskküttega üürimaja, mõnel villa Pirita -Kosel, mõnel aguli üürihütt kollektiivsete WC-dega koridorides, mõnel vana talumaja metsatukas, mõnel saunahurtsik, mõnel ei midagi. Kommunistide okupatsiooni ajal elasid neis väga erinevates kodudes uued inimesed, kes maksid peaaegu võrdset imeväikest üüri ja olid näiliselt nagu võrdsed. Inimesed vahetusid pidevalt. Need, kes sattusid üürnikud olema 1992 said oma eluruumid endale, peaaegu tasuta. Mõned jäid sundüürnikeks ja ei saanud midagi. Kõik said erineval määral mammonat nagu alati. Millal see teistmoodi on olnud? Millal keegi võrdsust on tahtnud? Ori tahab orjapidajaks, üürnik tahab omanikuks, jne.,jne.

Lugege "Tasujat" ja tuletage meelde Jüriöö ülestõusu! Ka 1905-1907 aasta revolutsioon ja Eestis levinud Mõisapõletamiste liikumine on siin asjakohane. Ka liivlaste "valgustatud" vanem Kaupo üritas olla salliv ja minna sakslastega kokkuleppele. Mis on tänaseks saanud tollal Eesti hõimust suuremaks olnud Liivi hõimust?

Kaupot võib võrrelda korterite ja suvilakruntide erastamise ideoloogidega. Jäägu okupandile mis tema istumise all ja mulle, mis minu istumise all, liivi rahvas, selle maa tegelik omanik, aga imegu käppa.

ja üleüldse on mind ära tüüdanud ja mul pajekas kogu sellest omandireformist. Mingid hallid tudisevad äiad kuulutavad endid mingiteks omanikeks ja üritavad mingit sitaks kannatanud aadlit mängida! Teine kamp, sundüürnike kes oma kodudest välja visati viriseb ja vingub ja räägib kahekümne esimese sajandi alguse globaliseeruvas, neoliberaalses ühiskonnas mingisugusest lollakast õiglusest ja inimõigustest ja sotsiaalsest tasakaalustatusest. Minge kõik puu taha ja tehke äri ja nõrgad surgu välja! Meil on kapitalism ja vabaturumajandus. Igaüks peab ise enda eest seisma täna ja mitte mingite sitsmeteistkümnenda sajandi õiguste järgi!

See järelümberasujate jura on ju nii vana ja miljon korda läbi vaieldud lugu. Aru ma ei saa kes on need poliitikud ja mis motiiv nendel on, kes tahavad ikka ja jälle nendle järelümberasujatele neid varasid susserdada?

Motiiviks tuuakse õiglus. Aga see on vaid ühele osapoolele. Omandireformil oli õigluse mõte, mis paraku muutus ahnetes kätes mädapaiseks. Miks nüüd, kus omandireformi ebaõiglus on pea kõigile selgeks saanud, peaksime taas sama reha otsa astuma? Milleks?

Olümpiavõitjad saavad igaüks miljon krooni ja sellegi üle vigisetakse. Mitmesajale üürnikule nõutakse igaühele kahemiljonilist kingitust erastamishinnaga korteri kujul ja kellelgi ei teki küsimust, mille eest eesti rahvas neid üürnikke peaks tänama. Kui üürnik olümpiasangarist rohkem väärt on, siis võiks neile plaatinast medalid veel pealekauba anda.

Tead, katsu aru saada, et see ei ole teravmeelne ja ei ole üleüdse naljakas kui rünnatakse ja öeldakse halvasti kellegi või mingi asja kohta, mida tegelikult üldsegi ei teata ega tunta! See tekitab kõigis lähedalolijais ainult piinlikust ja on lihtsalt öeldes väga halb toon!

Kas keegi nendest , kes tahavad neile sakslastele maid ja mõisaid tagasi anda, suudab suurte sõnade tegemise vahel öelda, mida kavatseb see eesti Vabariik hakata peale nende tuhandete uute sundüürnikutega kes sellest imeteost jälle luuakse? Ka nendega, kes oma kodust 15 aastat tagasi ilma jäeti ei ole suudetud Eesti Vabariigis muud teha kui Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile jms. reservatsiooni, mis need inimesed ja nende kodud õigusriigi seaduslikust kaitsest lihtsalt riikliku omavoliga ilma jättis. Riik ei suuda käituda riigina ja nende kodanike rahvusvaheliste põhiõigustega tagatud seaduslikke õigusi kaitsta. See on kestnud 15 aastat meie kõigi silmade all. Ja kas nüüd tõesti tahab Eesti Vabariik nii arrogaantselt ja jultunult käituda ja olles kõike seda oma kodanike peal näinud, käivitaks kõik selle veelkord uuesti. Ja lükkaks sellega lisaks eelnevatele veelkord tuhanded kodanikud oma kodudest välja jättes nad ilma ilma rahvusvaheliselt tunnustatud kodu õiguse kaitsest? Olen kuulnud , et üldjuhul talub Euroopa inimõiguste kohus igasuguste reformiseaduste läbiviimisel isikute põhiõiguste rikkumisi kuni kümne aasta jooksul. Peale seda peab olema asi klaar ja Euroopa kodanike põhiõigused riigi poolt tagatud. Loodetavasti paneb see riiklikult vastutustundlikult mõtlema ka Eesti Vabariigi kui ühe Euroopa Liidu liikmesriigi valitsuse.

Majaomaniku vahetus ei ole sama, mis kodukaotus. Enamus kodusid Euroopas asuvad üürikorterites. Euroopas ei saa teist keegi aru, küsige Siiri Oviirilt kui teisi ei usu.