Aasta pärast tehingut uuris selle seaduslikkust Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjon, kes tõdes, et tehingus pole tegemist korruptsiooniga. Edgar ja Vilja Savisaar ei ole tehingut tehes kuritarvitanud ametiseisundit. ?Muude asjaolude uurimine ei kuulunud komisjoni pädevusse,? ütles endine komisjoni liige Lauri Vahtre.
http://www.ap3.ee/?PublicationId=63ceadd8-596a-4869-b7e5-7255e71c1dbe

to politikaanile 2013-01-27 15:03:27
Ainult et, vabu kortereid ei olnud!

Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus kirjutati valmis Moskvas KGB poolt koostatud analüüsi alusel ja tõlgiti Kadriorus lohisevasse eesti keelde, millest paistab selgelt läbi algselt vene keeles olnud sõnastus. Vähe sellest. Eesti Vabariigi Riigikogus loodi lisaks Moskva „soovitustele“ huvigruppide nõudmisel järjest uusi meelevaldseid eritingimusi toonase omandiõiguse olemuse kohta. Toonaste omanike võim asjade üle laines üha jõulisemalt 1990. aastate varale. Kõige dramaatilisemaks kujunes eluruumide ümberjagamine. Rohkem kui 200 000 perekonna seaduslikul teel omandatud kodud ja vara jagati omandireformi nime all ümber teistele isikutele. Kunagised aktsiaseltside aktsiad, mille tagasiostmise kohustust polnud toona isegi aktsiaseltsil endal, maksti omandireformiga välja tänaste kodanike kulul. Ajaloolisi kogemusi ja riigi õigussüsteemi eirava omandireformiga paisati Eesti arenenud industriaalmaade hulgast arengumaade tasemele.

Kui Eesti tagastaks baltisakslastele vara, oleks tegu esimese, pretsedenti loova juhtumiga pärast Teist maailmasõda, kus sakslastele tagastatakse vara teiste riikide territooriumitel või kompenseeritakse teiste riikide poolt.
Sakslaste nõuete edu Eestis erinevalt Poolast on seotud riigi nõrkuse ja korruptsiooniga. Teenisid ju "tagastajad" eeldatavasti ka sellelt teolt nii mõndagi, miks muidu mindi seadusevastasele ja rahvusvaheliselt ohtlikule avantüürile.

1940. aasta 23. juulil peatas president Päts enda direktiiviga oma tegevuse ja likvideeris presidendi ametikoha.
Päev varem oli ta allkirjastanud seaduse maa, ettevõtete, pankade ja kaupluste natsionaliseerimise kohta.

Palju neid sundüürnikke ikkagi on? Üks räägib sajast tuhandest, teine saja seitsmekümne tuhandest, copy tuleb nüüd välja rohkem kui kahesaja tuhande perekonnaga...? Lööge oma bandes ses suhtes ükskord selgus majja, hakkate kõik vähemalt ühesugust juttu ajama.

vaagija! Mõtle loogiliselt kui oli 100000 sundüürniku ja Lemme sõnade järgi tuleb liita siis pereliikmed, siis tuleb neid üürnike kokku pea keskmiselt 300000. See tähendab, et iga neljas eestimaalane oli sundüürnik, Mina pole küll näinud nii suurt "rahvaste rändamist" kusagil majadest munitsipaalkorteritesse või sinu nägemist mööda kuuse alla elama. Lihtsalt pole näinud. Võibolla oskad sa seda mulle lahti seletada. Kindlasti ütleb Lemme, et ma olen loll. Mis teha, kõik ei ole geeniused.

100 000 oli koos pereliikmetega mõeldud.

Aga näiteks Oviirid olid võõra eramu vähemalt 51% ümber ehitanud ja seega seda eramut kunagisele omanikule ei tagastatud.

to 2013-01-28 22:03:01

Ja kuhu jäi sinu täpne sundüürnike arv?

copy! Minu poolt võibolla rumal ja loll küsimus, nagu Lemme ütleks, aga ma ei saa aru. räägi lahti see lause. " ... omandireformiga paisati Eesti arenenud industraalmaade hulgast arengumaade tasemele". Kuidas need kaks saavad olla omavahel seotud?

Omandireform näitas väga ilmekalt, et nõukogude okupatsiooni Eestis polnud.
Erinevalt paljudest põliseestlastest (sundüürnikud) said võõrvägede veteranid ja koos nendega Eestisse saabunud tsiviilisikud evp-hinnaga elamispinna ja maa erastada ning muutuda Eestis omanikeks ja peremeesteks.

to Olev Hõrendik 2013-01-28 22:14:07

Eesti selline omandireform oli oma olemuselt väga sarnane bolševistlikule omandireformile...

Teate, võtke kord Omandireformi aluste seadus kätte. Lugege ilusti läbi ja tehke endale selgeks mis seal kirjas ja mis oli selle mõte. Ja käitugeim siis ometi riigimehelikult - austage oma riigi seadust ja selle mõtet. Kirjutage riigieelarvesse sisse ühe rea peale summa - Omandireformi õiglaseks lõpetamiseks ja sundüürnike probleemi väärikaks lahendamiseks. Ja see summa peab olema niipalju suu , et selle eest saaks täita omandireformi algset põhimõtet - omandireformi läbiviimine ei tohi tekitada uut ülekohut, ega kahjustada kellegi seadusega kaitstud huve. Ühtlasi järgigeim omandireformi algselt sisse kirjutatud põhimõtet, et kui sundüürnik peab omaniku nõudel oma senisest kodust lahkuma peab riik või kohalik omavalitsus andma talle samaväärse asenduspinna samas asumis. See on Eesti vabariigis vastuvõetud seadus ja sellesse tasuks austusega suhtuda ja seda täita.
Ning siis loobugem ka konkreetsest reservatsioonist mille Eesti vabariik tegi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga liitudes, nimeliselt, omandireformi ja maareformi läbiviimiseks! Kui kellegi seadusega kaitstud huve ei rikuta - milleks siis teha mõttetu reservatsioon iga ühiskonna auasjaks peetavale Inimõiguste kaitse konventsioonile!?

Ühe ja sama hulga EVP -de eest sai erastada erineva turuväärtusega elamispindu, ettevõtteid ja maad...

Omandireform jagas kõdupeldiku kasutajale selle peldiku ja lossikasutajale lossi ühe ja sama hinna eest...

Eesti Õigusjärgsete omanike Liidu juhatuse liikme ja õigusnõuniku Peeter Ploompuu hinnangul on omandireformi konnasilm esiteks selles, et omanike ring aeti liiga suureks. Teine konnasilm on see, et riik delegeeris vara tagastamise kohalikele omavalitsustele. Kui riik oleks võtnud selle enda kanda, oleks reform ammu lõppenud. Kuid omavalitsustes põrkuvad erinevad huvid. Näiteks on kodanik esitanud tagastamistaotluse, kuid seal majas on sees mingi ettevõte ja tagastamine venis lõpmatuseni või leitakse mingid otsitud põhjused, et mitte tagastada. Vastavalt eksperdi otsusele, kes märkis vara säilivuseks kas 49% või 51%, otsustati võib-olla miljoneid maksva maja saatus. Kui 51% oli ümber ehitatud, siis kuni aastani 1997 kehtinud korra järele omanik seda enam tagasi ei saanud. Kuid joonistada mõni protsent siia-sinna polnud eksperdile mingi küsimus. Ent kolmas ja kõige hullem konnasilm omandireformi puhul on Ploompuu sõnul eesti rahva omavahel tülli ajamine. Probleemide probleemiks on tema arvates see, kui 1994. aastal lahkus vene sõjavägi ja vabanesid tuhanded riigile kuuluvad korterid, mis maha parseldati, kuid mis oleks tulnud anda üürnikele ja lubada need erastada. Sellele lisab ta veel Hüvitusfondi temaatika. Hüvitusfond loodi ju selleks, et aidata inimestel kortereid muretseda. Siia ongi omanike-üürnike probleemid maetud. Tuhanded korterid kadusid, rahad haihtusid ja nüüd on riik hädas: mida teha? Ei saa omanikele kanna peale astuda, üürnikke ka ei saa ahistada.

Üüri piirmäärade kaotamise seadust nimetab Ploompuu omanikelt auru väljalaskmise seaduseks. Miks? Sest võlaõigusseadus jäeti jõusse, mille kohaselt saab üüri muuta üksnes kooskõlastatult üürnikuga. Nii et sisuliselt jäi kõik samaks, omaniku jaoks midagi lihtsamaks ei läinud. Ja et vahekord on üürnike kasuks, iga omaniku kohta tuleb umbes 8 üürnikku, siis on ka selge, miks riik ja ametnikud neid rohkem toetavad.
Eeltoodu põhjal pole midagi imestada, et omandireformi läbiviimist käsitlev raport on täielikult maha vaikitud. See vaikus tähendab, et kõik raportis toodud väited vastavad tõele. Raporti ühe koostaja, Euroopa Kodanike Kaitse Instituut Eestis liikme, majandusmagistri Marika Katarina Arendia Elita von Wolsky sõnul seisab Eesti Vabariigis tõeline omandireform alles ees. Olgu kohe öeldud, et pr Arendia Elita von Wolsky ei ole kuulunud NLKP-sse ega ühessegi repressiivorganisse. Algul vaatas ta toimuvat kõrvalt, kuid ühel hetkel hakkas toimuv ka teda isiklikult puudutama ja siis ei saanud enam kõrvaltvaatajaks jääda ning lihtsalt tuli teemasse süveneda. Tänaseks on ta läbi töötanud tohutul hulgal arhiivimaterjale ning nii kohalikud kui rahvusvahelised seadused. Selle valguses võib öelda, et omandireformiga on ellu viidud inimsusevastane kuritegu, eirates Euroopas kehtivaid demokraatlikke õigusi. Küsimus suurele ringile: kuidas selline seadusetus, millega on loodud võimas rahvusvaheline poliitiline relv Eesti Vabariigi vastu, on üldse võimalikuks saanud?
http://kultuur.elu.ee/ke480_omandireform.htm

Täpset arvu ei tea keegi, kellele ja kui palju maju tagastati, sest kõik nimekirjad hävitati linnaosavalitsustes.....selleks andis käsu Laari valitsus.
Tean seda, sest ei jõudnud õigel ajal enne hävitamist jaole, aga arhiivi dokumendid näitavad võltsimist, kus polnudki õigust saada oma maja tagasi.
H.Kalda andmed on koos pereliikmetega 100 000 sundüürnikku.
Mina arvan, et neid oli rohkem, sest 2005 aastal oli surnud sundüürnikke juba 60 000 (juristi andmed) Ärge mõelgegi, et ma hakkan nende nimesid ütlema teie haiglase uudihimu rahuldamiseks.

Vastavalt 1940. aastal kehtinud Balti Eraõiguse järgi pärandasid kunagised omanikud oma pärijatele võõrandamatu kohustuse maksta oma võlad. Selles osas Balti Eraõigust ei tunnistata, kuid juhtudel, kus see vastab endiste omanike huvidele, Balti Eraõigust rakendatakse.