_Kui sai tühistada MRP, saab tühistada ka ORAS-e_

MRP käsitles muuhulgas ka Saksamaa, NLiidu ja Leedu huvisid Poolas.
Leedule kuulub siiani MRP-ga saadud Vilniuse (Vilno) piirkond, NLiidu osa haldavad tänapäeval Ukraina ja Valgevene.
Võib öelda, et MRP lähtus 1919. aasta 8. detsembri Antanti Pariisi konverentsi otsustest ja neid pole keegi tühistanud!

Kuidas siis tühistada ORAS-i selle väljaandmise hetkest peale - kas nii, et natsionaliseerime uuesti kunagiste omanike majad ja talud . Kordame veelkord Stalini kuritegusi . Kuid baltisakslastele kes kunagi siit lahkusid ja siis ka mahajäänud majade eest kord juba maksti , veelkord maksta on selge idiootsus .

Kuna ORAS on vastuolus EV põhiseadusega , lisaks ei täidetud ORAS-e enda nõudeid, siis korratigi Eestis stalinistlikke kuritegusid.

loodan, et Euroopa Inimõiguste kohus tõesti kõik need tehtud sigadused tühistab tagasiulatuvalt. Pole sellist sigadust ju ühegi riigi õigusruumis tehtud.

Issanda veskid jahvatavad pikkamisi. Tõsi on see, et kui omapoistele kasulik ja hammasrataste vahele jääjate suhtes hoolimatu ning plekohtul põhinev raharaeform ning omandi - ja maareform Eesti omariikluse justkui ainuvõimaliku ja tingimatu eeldusena rahvale peale suruti ei juhtunud järgmisel päeval midagi. teadus, elukogemus ja kaine arutelu jäeti tähelepanuta ja Isamaaliitlaste platsipuhastamise "sokiteraapia" ühiskond läks käiku. Tänane "positiivselt mõtlev" aga pooleli jäetud hariduse all , ohjeldamatu rahvastiku vähenemise, vaimse tervise ja füüsilise üleväsimuse, ning valedel kokku vusserdatud segaste õpetuste all, debiilinaeratusega alkoholismis tõelisuse eest põgenemine, mass töötuse, laenude, narkomaania jms. all tasapisi hääbuv rahvus on kindlasti selle hoolimatu ja omakasupüüdliku elu reaalne tulemus.

ORAS-e põhjal ära võetut ei saa kannatanutele enam tagasi anda, kuid tühistamine tagab, et ebaseaduslikud saajad peavad elulõpuni vaevlema hingepiinades (kui neis hing ja inimlikkus üldse on olemas?).

miks siis meile tagasi anda ei saa, neid elukohti kus elasime? enamus majadest ju alles senini. Toimikud tuleks üle vaadata, loodame et Eurioopa Kohtuorganid annavad oma abistava käe asja kiiremaks korrastamiseks, kellele tagastada ei saa, peab saama turuhinnas kompensatiooni.

Olukorrale võiks paralleeli tõmmata 30.aastate natsliku Saksamaaga, kus toimus juutide vastane psühho- ja füüsiline terror, EV- s psühhoterror koos kaotatud kodude ja enesetappudega. Kaks aastakümmet oleme seejuures kuulanud parempoolsete refrääni demokraatiast ja õigusriigist. Kaua veel?

Kogu erastamise ja sellega kaasneva ebaseaduslikkuse tekitamise eest (võrdse kohtlemise prinsiibi rikkumine) on vastutavad peaminister M.Laar, reformiminister L.Hänni, justiitsminister K. Kama , kes institutsiooniliselt kinnitasid korra, et omandireformi viib läbi ainuisikuliselt omavalitsus, kusjuures õiguskantslerilt, kapolt ja riigikontrollilt võeti õigus kontrollida omavalitsuste tegevust ja omandireformi vastavust põhiseadusele. Omavalitsuste tegevust kontrollis sisekontroll, mis allus omavalitsuse juhile!
Kuritegelikule teele suunas omandireformi Eluruumide erastamise seadus, mis võeti Riigikogus vastu 6.mail 1993.a. ja mille poolt hääletasid 22 “isamaalast”, 7 mõõdukat, 6 ERSP-last jt. Keskfraktsioonist hääletas seaduse vastuvõtmise poolt vaid Ignar Fjuk.
Uusomanike ja pärijate ringi hakati 1992 aastal laiendama. Võeti vastu 30 seaduseparandust. Ilmavalgust nägid " Mati Pätsi parandus", "Betlemma tädi parandus" jne.
Julmima neist, nn Pärtelpoja paranduse, “…mis oleks tagastatud majade üürnikud praktiliselt põgenikelaagrisse või endistesse Nõukogude sõjaväekasarmutesse saatnud”, otsustas Riigikogu uus koosseis 27. juunil 1995 tühistada.
Riigikogu, võttes 13. märtsil 1996. a vastu seaduse “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kait­­se konventsiooni ja selle lisa­proto­kollide ratifitseerimisest”, tegi reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eestis omandireformi seadustele!
Sellega seadustati Ees­tis euroopalike inimõiguste ja põhivabaduste rikkumine oman­­direformi läbiviimisel.

minagi seda meelt, et Kama, Hänni ja teised nende "projektile" kahel käel dobroo andjad, peaksid ebaseaduslikult kodust väljaaetutele, turuhindadega, nende kannatused heastama.

to miks nii?

See mis oli Saksamaal, kordus ka Eesti Direktoraadis!
Aga tõeline klapperjaht algas 11. septembril 1941, kui Saksa julgeolekupolitsei andis korralduse, millega keelati juutidel vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis.
Eesti linnatänavate majaseintel ja tulpadel lipendasid kuulutused üleskutsega näidata, kus asuvad juutide korterid. Kui palju oli pealekaebajaid, seda ei saa kunagi teada. Küll on teada, et Eesti juutide vara tassiti laiali. Arhiivis leidub kirju, kus palutakse luba juutide mööbli kasutamiseks.
Peaaegu kõik juutide hävitamisega seotud ring-, nime-, käsk- ja allkirjad, kirjavahetus ning protokollid on eestikeelsed. Nimed dokumentidel tõendavad, et korralduste andjad ja täidesaatjad olid eestlased. Eesti oli judenfrei 1941. aasta detsembris.
On andmeid, et eestlased osalesid juutide hävitamisel ka teistes Ida-Euroopa maades.
Sakslased leidsid palju vabatahtlikke toetajaid just Eestis, Ukrainas ja Horvaatias.

Mida siis öelda nende vusserdajate Kama ja Hänni kohta? See oli see aeg, kui valiti Eesti Kongress ja loll eesti rahvas arvas, et nüüd tuleb tagasi endine õnnis eesti aeg ja ausad väliseestlased teevad kõik õnnelikuks. Kuid väliseestlaste survel toimusid hoopis teist sugused teod. Nõukogude kodanik oli väliseestlase silmis sovjet, kes tuli saata kontslaagrisse ja seetõttu tehti nende survel selliseid seadusi mis olid vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja lisaprotokollide sätetega. Kuid lollid eestlased suures vabaduseõnnes ei uskunud, et need väliseestlased osutusid julmadeks, külmalt kaalutlevateks huntideks, keda huvitas ainult suur saak. Nüüd on hilja midagi tagantjärele teha, kuid edaspidi ei tohiks uskuda neid väliseestlasi ja nende sabarakke isamaaliitlasi ning mitte valida neid Riigikogusse, kus nad jälle võivad mingi sigadusega hakkama saada.

Se, et ei arvestatud hüpoteeki, oli ülimalt ebaseaduslik ja andis võimaluse saada mitte endale kuuluvat vara.

Korteriühingutele kuulunud vara ei natsionaliseeritud 1940-1941 aastal, vaid korteriühingud likvideeriti 1949. aastal. Enamus korteriühinguid oli pantinud oma vara (kinnistud ja hooned) võlgade katteks Pikalaenupangale jt pankadele. Seega, ei kuulunud korteriühingute vara koos korteritega mitte korteriühingu liikmetele, vaid pankadele. Aga - mis tehti Eestis? Eestis otsustati tagastada endistele korteriühingu liikmetele reaalselt korterid (miljardeid kroone maksvat vara). mis pole iial olnud korteriühingute liikmete omand omandiõigse alusel, ja mida pole ühingu liikmetelt ka õigusevastaselt võõrandatud. Korteriühingute majad koos seal asuvate korteritega kuulusid juriidilisele isikule, st ühingule, mitte üksikisikutele. Seega tehti Eestis aastal 1993 eraldi seadus, mlle alusel tehti omanikeks isikud, kes seda ei olnud 1940 aastal ja kellelt ei olnud vara ka õigusevastaselt võõrandatud.

Vastavalt 1940. aastal kehtinud Balti Eraõiguse järgi pärandasid kunagised omanikud oma pärijatele võõrandamatu kohustuse maksta oma võlad. Selles osas Balti Eraõigust ei tunnistata, kuid juhtudel, kus see vastab endiste omanike huvidele, Balti Eraõigust rakendatakse.

http://kultuur.elu.ee/ke480_omandireform.htm
Võib öelda, et omandireformiga on ellu viidud inimsusevastane kuritegu, eirates Euroopas kehtivaid demokraatlikke õigusi. Küsimus suurele ringile: kuidas selline seadusetus, millega on loodud võimas rahvusvaheline poliitiline relv Eesti Vabariigi vastu, on üldse võimalikuks saanud?

Kaido Kama: Võlgu ei arvestata

Erikomisjoni juht Kaido Kama kandis ette omandireformi seaduse eelnõu arutelu tulemustest: "Paragrahv 11 - vara objekt. Siin on mitmeid ettepanekuid. /.../ on härra Uluotsa ettepanek /.../, siis on proua Sergij ettepanek /.../ ning härra Lippmaa ettepanek arvestada nii võlgu kui ka vahepealse aja jooksul selle vara korrashoiule tehtud kulutusi. Komisjoni seisukoht on nende ettepanekute suhtes eitav. Meil on praegu (kirjutatud) arvestamata neil lasunud võlgu. Me teame, et siit kahtlemata tuleneb järjekordne ebaõiglus," lõpetas Kama.

Oluline on esile tuua, et hetk varem oli sama seaduse § 2 osas komisjoni esimees teatanud: (Edgar Savisaare) valitsuse parandusettepanekuna tuua uuesti sisse esimese lõigu lõppu sõnad "ega tekita uut ülekohut".

Seega sai seaduse eesmärke sätestav § 2 praeguseks üldtuntud sõnastuse, ja Kama esitas seaduse eesmärgiga vastuolus oleva sätte § 11 lg 1 lõppu teadvalt.

Lisan, et pangas, kontol olevaid summasi ei tagastatud, aga hüpoteegi näol võlg pangale sai likvideeritud. Tehti tohutu varaline kingitus. Kes aga sai selle eest PISTISE???

Eesti Vabariigis jäeti eraisikute omandis olnud kinnisvaral lasunud võlad, erinevalt varast, natsionaliseerimise käigus natsionaliseerimata. Need võlad lihtsalt kaotati Stalini - Molotovi Nõukogude Liidu valitsuse määrusega. Võlg, koos asjaõiguega on vara loomulik ja lahutamatu osa mida kapitalismi ja majandusloogika järgi ei saa keegi kuidagi vara küljest lintsalt ära kaotada ilma, et keegi seda ühemõtteliselt oma kanda võtaks. (Natsionaliseerimisel võtab riik koormatise riigi kanda). Need Nõukogude võimu poolt natsionalkseeritud majade juures natsionaliseerimata jäetud võakohustused tegid peavalu juba sakslaslastele. Vt. Saksa okupatsiooni aegne „Amtsblatt" (Ametlik teataja). Paljud majaomanikud olid võtnud laene (sh. meie kurikuulsad Vaterlandi ümberasujad) eestis asunud saksa asutustelt millest saksa riigivõim ei mõelnudki midagi kaotada. Ümberasujate varade suhtes pöörasid saksa asutiste võlausaldajad need nõuded saksa riigi vastu. Saksa Föderatiivne Vabariik aga arvestas majadel lasunud võlgu ka pärast sõda - üm erasujatele, eestis deklareeritud varade eest kompensatsioone makstes maha. Seegz ei saanud need sellised võlad ka eestis mitte kuskile kaduda. Stalini Nõukogude liit „kaotas" need lihtsalt oma kommunistliku majandussuva ja tugevama jõuga ja Eesti omandireformi aluste seadus lihtsalt jõustas ja põlistas selle Nõukogude Liidu suva tänases Eestis.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/riigikogulane-helle-kalda-kuulas-suvel-sunduurnike-muresid.d?id=33094235

Raamat sundüürnikest "Kaotatud kodud" sai nüüd ka inglise -, vene - ja saksakeelsed resümeed, sest oli väga palju inimesi, kes soovisid raamatut lugeda, kuid ei osanud eesti keelt.