Ametkondlikust seisukohast on sundüürnike probleemile mingisugust lahendust leitud, kuid ajaloolise õigluse kandi pealt see eesti rahva lõplikuks lõhestamiseks valla päästetud pundar on lahendamata ja jääbki lahendamata. Sest tõdesid on palju ja erinevaid, lausa ristipidiseid. Umbes samamoodi kui on Teise maailmasõja vallapäästmise asjaolude selgeks- või segaseksrääkimisega. Kuigi tänu Tallinna linnavalitsuse ettevõtlikkusele peavarju saanud sundüürnikud pole jäetud lageda taeva alla, ei pruugi nad kui oma põlisest kodust välja kistud või välja lükatud inimesed olla õnnelikud ja rahulolevad. ORAS jääb igavesti suure ebaõigluse ja meelemõrva sümboliks.

Sundüürnike probleem ei ole lahendatud, sest neid elamispindu EVP hinnaga erastada ei saa.

põlisest kodust välja kistud .../ kui see oleks nende põline kodu, poleks seda kellegile teisele tagastatud.Nagu olid EW Nr.1 ,ENSV-s ja ka praeguses EV-s üürnikud, kes üürisid elamispindasid, jääb see ka nii alati olema.Keegi ei sunni kedagi olema üürnik.ENSV- s olid enamikus kõik üürnikud, eramute valdjaid ei olnud arvestataval hulgal, kuid see ei olnud ka keelatud.Krundi saamine oli küll raskendatud ja kogu see ehitus protsess, kuid see oli võimalik.Ka EW-s nr.1 olid koperatiivid nagu ENSV-s, õiguslik staatus veidi erinev.ENSV -s paraku eelistati riiklikku elamufondi, eramajadele.Eraomanikke lausa naeruvääristati,enamjaolt kõik kes elasid vanades puit-asumites soovisid saada elamise mägedesse.Solvunud on enamjaolt nüüd need kes sinna ei saanud, mis põhjusel, kas mäletavad veel, kas nad mäletavad veel neid nägusid kelle vastuvõttudel nad käisid ennast alandamas.Ja kas ei tule mõnel üllatuseks, et neid samu nägusid trehvab ikka linnavalitsustes ja ikka midagi jagamas, nagu sooviga, et ebaõiglus mis algas juba 1944 aasta sügisel ei lõpeks iial.

Aga küsige sundüürnikelt enestelt, kas nüüd on kõik korras ja ühel pool.

Pole ju. Elan koos paljude vanemaealistega betoonist munitsipaalkasarmus keset getot. Inimesed on stressis ja igatsevad taga oma kodusid.

Minu kõrvalasuvasse kööktuppa küüditatud vanainimene jäi kohe peale kolimist haigeks. Mõni kuu hiljem viidi ta asjad juba välja...

Kellele oli seda kannatust vaja? Palun mõista, et kodu on enamat kui tükk kinnisvara.

Aga küsige sundüürnikelt enestelt, kas nüüd on kõik korras ja ühel pool.

Pole ju. Elan koos paljude vanemaealistega betoonist munitsipaalkasarmus keset getot. Inimesed on stressis ja igatsevad taga oma kodusid.

Minu kõrvalasuvasse kööktuppa küüditatud vanainimene jäi kohe peale kolimist haigeks. Mõni kuu hiljem viidi ta asjad juba välja...

Kellele oli seda kannatust vaja? Palun mõista, et kodu on enamat kui tükk kinnisvara.

Päris lõbus. Keskerakond ehitas maksumaksja raha eest majad.
Kes sisse kolisid? IRW

Näiteks Helsinkis on 20% elamufondist ehitatud maksumaksja raha eest, Berliinis ja Pariisis veelgi tunduvalt rohkem.

Nimeta, kus see geto asub !

Geto asub Koplis.

Kodukaotus on valus igal juhul. Nii siis, kui seda tuli teha püssimeeste saatel ja kiirkorras, kui ka siis, kui kolitakse vähehaaval ja välist vägivalda vältides. Kahjuks on paljudel eesti inimestel vähe inimlikku mõistmist teiste kannatuste suhtes. Nad arvavad, et vaid küüditatutel või ärapagejatel oli raske.

Väljavõte programmist "5000 eluaset Tallinnasse":

Nende potentsiaalsete piirkondade põhjal tegi spetsialistide töögrupp valiku 2000 eluaseme ehitamiseks. Põhilisteks kriteeriumiteks olid:
* üksikud lagunenud ja renoveerimist vajavad elamud, et parandada linna välisilmet ning elukeskkonda tervikult;
* linna elamuehituspiirkond ei ole erasektorile atraktiivne ja see ei arene ilma linna toeta (Kopli) (lk 7)

Ehk siis: sundüürnikud oli vaja saata eesliinile ja segada getorahvaga.


Majandusteoreetiliselt on välja pakutud, et avalikule sektorile on odavam sellele elanike grupile osta või maksta rahalisi toetusi ja luua keskkond, kus need inimesed ise oma eluasemeprobleemid lahendaks. Selline teooria tänases situatsioonis ning lähema 5 aasta jooksul ei toimi, sest Tallinnas on elamispindade defitsiit, puudub üüriturg, uuselamuehituse maht on väga väike ning jätkub väga kiire tüüpkorterite hinnatõus (lk 5)

Seega ei kuulatud majandusteadlasi. Eluasemeid on ülekülluses, samuti näeb ka kurikuulus ORAS ette toetuse ja ka selle, et sundüürnik peab saama vastu samaväärse elamispinna, samaväärse elukeskkonna

Viimase lause täpsustuseks. Iga sundüürnik soovis reeglina elada oma senises kodus. Riikliku või kohaliku võimu toetuse puhul oleks väga paljudel avanenud võimalus oma kauaaegne kodu välja osta.

Tagastatud majadest loobusid paljud omanikud ja on teada tagastatud majade massilisest kokkuostmisest kinnisvarabüroode poolt. Kes, olles üürnikest vabanenud, korteriomandid koheselt müüki panid.

Nüüd siis need sundüürnikest tühjendatud korterite müügikuulutused portaalides ripuvad. Väga kaua juba.

Mitte ei saa aru, mis keelab neil üürida korterit kus meeldib? Kes sunnib elama selles munitsipaalkasarmus?

Imeliku nimega küsijale: mis keelas Teil osta oma korterit turuväärtuses ja mitte valeraha evp eest?

Sundüürnikel polnud valikut. Või teisiti öeldes - valik tuli teha mitme halva vahel.

Veider oleks olnud kolida mitu korda kallimasse erakorterisse ja lisaks veel erakorteri erastamisvõimalust nõuda.

Viimast - erastamisvõimalust - näeb sundüürnikele ette isegi kurikuulus ORAS.

Nimeta isikuid, kellele munitsipaalkorter ei meeldi? Ainus probleem on see, et neid ei saa surrogaatraha eest erastada ja sellega rikutakse põhiseaduse võrdõiguslikkuse põhimõtet.

Näide tobeduse levitamisest- [Nagu filmis 2009-09-02 18:38:08 Päris lõbus. Keskerakond ehitas maksumaksja raha eest majad. Kes sisse kolisid? IRW]

Tegelikult linn ehitas need majad. Tänu sellele, et linna juhib keskerakondlik linnavalitsus. Kui peaks juhtuma selline õnnetus, et saame teistsuguse linnavalitsuse (see juhtub siis, kui valijad on lollid ja lollitatavad!), mis saab siis nendest majadest? Kas Keskerakond võtab need kaasa või? Selge on aga see, et uute võimude ajal tuleks maksejõuetumal osal munitsipaalmajade elanikest minna ei tea kuhu, sest nad enam ei jõuaks tasuda oma eluaseme eest. Ehk teisiti - Eestis toimuks mitte lihtsalt enam uus küüditamine (neodeportatsioon), vaid läheks lahti tõsiseks genotsiidiks.

Elan 140 korteriga betoonkastis. Eufoorias on vaid üksikud, kes said enesele mugavused ja suurema pinna, mida neil enne ei olnud.

Kuid kauaks seda õnnetunnet neilegi jätkub? Kui nad pensionile enam lisa teenida ei jõua, ähvardavad neid tõsised makseraskused ja kokkuvõttes kodutuks jäämine.

Eha Võrk pole iial sundüürnike kaasusest aru saanud. Muuhulgas tagastas ta Pärnu mnt -l Kesklinnas maatüki ümberasujale, kellel oli isegi vara tagastamise subjektiotsus tühistatud ja kes oli juba saanud linnalt kätte kompensatsiooni. Seejärel kandis libaomanik maa koos elamuga kinnistusametis oma nimele, loomulikult linnalt saadus paberitega. Väga paljud sundüürnikud ei saanud tähtaegselt avaldusi korterijärjekorda esitadagi, ma oletan, et ca 300 perekonda jäi isegi linna üürikorteritest ilma. Eha Võrgu kolleegina töötades jäi mulle temast mulje kui inimesest. kes inimestest, seadustest ja korrast ei hooli ja teeb, mida vaid soe koht nõuab. Piinlik on tema kirjutist lugeda. Uskumatu, et Keskerakond ikka nii pealiskaudne sellistes asjades on.

Aga just omandireform näitab ilmekalt, et mingit okupatsiooni juriidiliselt ei olnudki!
Erinevalt sundüürnikest said punaveteranid jt oma elamispinna ja maa "kollaste kaartide" eest erastada. Kuigi president Meri ja Laari valitsuse välisminister Luik allkirjastasid mitte okupatsiooni, vaid võõrvägede väljaviimise lepingu, näitab omandireform ilmekalt, et tegelikult lahkus hoopis vennasarmee!

Kopli on lai mõiste, selgita täpsemalt!