omaniku taskuid taitma. ja selle 50 tuhandega( nagu saaremaa kavatseb teha) ju ka vaga kaugele ei koli. ma nouan turuhinnas oma senise elamispinna kompenseerimist pluss moraalne kahju 16 aasta kannatuste ja omaniku poolse monituste eest.

opositsioonil. et ometi yyrnikud otsa ei saaks temasuguste taskute taitjatena. see ongi see poliitiline tahtmatus probleemi vordvaarselt lahendada koigi jaoks, kes juba said oma elamised erastada.

teha ettepaneku sensite elamispindade kompenseerimiseks sundyyrnikele. kyll me siis ise vaatame, kellet ostame ja kas ostame endale uue elamispinna. oleks nagu oiglasem ju.

Omandireformi viis läbi omavalitsus, kusjuures õiguskantslerilt võeti õigus osaleda omandireformis ja selle läbiviimise tagamisel põhiseadusele ja seega olid maavanem ja linnapea ainuisikuliselt vastutavad otsuste tegemise ja nende seaduslikkuse eest. Oldi täidesaatev võim ja teenistusliku järelvalve viis läbi sama maavanem või linnapea! Ka Riigikontroll ei tohtinud sekkuda ja alles nüüd sai õiguse kontrollida omavalitsusi, aga see ei ole sisuliselt senini käivitunud. Õiguskantsler on veel ombudsman. Ta peab ombudsmanina aitama kodanikke kohtuvälises õiguslikus abis väärate otsuste vastu ametiasutuste poolt vastavuses põhiseadusele ja rahvusvahelisele õigusele, kuid samas ei tohi ta sekkuda omandireformi küsimustesse, mis on tihti räiges vastuolus nii põhiseaduse kui ka rahvusvahelise õigusega. Lisaks jäeti ratifitseerimata ka rida eurodirektiive ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni punkte, et vältida rahvusvaheline järelevalve omandireformile ja ühisomandi ümberjaotamisel varandusliku segregatsioonipoliitika teostamisele. EVP- del puudus kattevara. Ühe ja sama hulga EVP- de eest sai erastada erineva turuhinnaga elamispindu, ettevõtteid ja maad. Teistele õeldi, et ostke enampakkumisega korterioksjonitelt! Suur osa tagastatavatest majadest olid pankadelt välja ostmata ja võlgades, võlad aga kustutati!

Kokku jäi Tallinnas erastamata 484 elamut. Seda tehti Tallinna Linnavolikogu 5.mai 1994.a. otsuse nr.62 lisaga. Linnavolinik Liilia Möldri sõnul on erastamisele mittekuuluvate hoonete elanikel õigus osaleda vabade elamispindade erastamiseks korraldatavail enampakkumistel! Nii järgiti põhiseaduse võrdõiguslikkuse printsiipi. http://www.kesknadal.ee/index.php?aid=5950

POLE TERMINIT SUNDÜÜRNIK, ON TERMIN KODUTU Pärast viimaseid kohaliku omavalitsuse valimisi sai minust Tallinna linnavolikogu liige ja Põhja-Tallinna halduskogu esimees. Tormasin minule omase innukusega tööde kallale. Ametnike imestuseks määrasin endale halduskogu esimehena vastuvõtuajaks iga nädal esmaspäeva kell 16.00–18.00. Öeldi, et kuus ühest kodanike vastuvõtukorrast on küll. Mina arvasin teistmoodi, nii ka läks. Otsustasin, et kui see töö hakkab minu põhitööajast, uneajast ja perekonnaajast liiga suurt tükki võtma, vaatan mõned otsustused ümber ning panen peas paika uued prioriteedid. Kui olin halduskogu tööülesandeid täitnud mõned kuud, selgus, et omanikega majades elab väga suur hulk leibkondi ja et sündüürnike küsimuse lahendamine Põhja-Tallinnas on üks võtmeküsimusi üldse selles regioonis. Nägin ja sain kuulda uskumatuid lugusid Eesti kohtute suhtumisest sundüürnikesse. Otsustasin organiseeruda ja koondada jõud: moodustasime Kodanike Vabatahtliku Ühenduse „Kopli sundüürnik”, kuhu liitus ligilähedaselt sada leibkonda üle kogu Tallinna, kuid enamus oli ikkagi Koplis elav rahvas. Mind valisid nad meie ühenduse esindajaks ja ka esimeheks. Mõtlesin läbi tegevuskava ja esimese koosoleku kandev teema oli, et keegi liitunutest ei loobu oma üritusest, ei löö araks, verest välja, kui nendega peaks hakkama ka juhtuma mingeid „imelikke” asju. See koosolek toimus kaks aastat tagasi. Ja need „imelikud” asjad ei lasknud end kaua oodata: omanikud saatsid sundüürnikele ähvarduskirju, tekitasid kunstlikke üürivõlgasid (ei andnud arveid ja arve numbreid, kuhu üüriraha üle kanda), murdsid maha eluasemete uksi, viskasid sisse aknaid, keerasid kinni vee (vee eest oli mõõdiku järgi korralikult makstud), lülitasid välja elektri (elektri eest oli mõõdiku järgi korralikult makstud), repressioonide eest saadeti hoiatama (kui ei kolita ise välja) suured ja tursked mehed ja lõpuks ei jäänud ära ka füüsiline vägivald. Meie ühendus pidas vastu. Oma tegevuse teadvustamiseks korraldasime algatuseks piketi Toompeal, kui „rahvasaadikud” tahtsid tagastada teatud balti-sakslastele mingid välja mõeldud kompensatsioonid. Pikett õnnestus, kuna kogu meedia oli kohal, aga peaaegu mitte kusagil kajastamist ei leidnud. See tähendabki, et väga hästi õnnestus! Plaan läks tööle: avaldused omavalitsustesse – eitavad vastused; avaldused õiguskantslerile – kaks vastust, kus järgmine eitas eelmist; avaldus Riigikogusse – eitav vastus; kaebus halduskohtusse – eitav vastus; kaebus ringkonnakohtusse – eitav vastus; kaebus riigikohtusse – vastati valele küsimusele, mida meie ühing kaebusena üldsegi ei esitanud. Eelnevalt nõuti aga mingi imeliku kautsjoni maksmist, mis oli ligi 18 000 krooni. Maksime selle ära. Riigikohtusse esitatud taotluse vastuses ei vaevutud selgitama selle eitavat vastust, kuigi seaduse järgi peab nii tegema. Kogu see kadalipp võttis meil aega kaks aastat, aga me läbisime selle, vaatamata „imelikele” asjadele, mis minuga ja ühenduse liikmetega sellel ajal juhtus. Me saime kõigist riigi ja omavalitsuse struktuuridest oma kaebusele eitavad vastused. Eitavad vastused olidki meie eesmärgiks. Mina isiklikult olen uhke, ma arvan, et ühenduse liikmed samuti. Meil kulus selleks ligi nelikümmend koosolekut ja iga ühenduse liige tegi annetusi advokaatide palkamiseks. Rahvusvaheline inimõiguste printsiip sätestab, et igal riigis elaval selle riigi kodanikul on õigus eluasemele. Kui temalt võetakse ära see õigus, siis peab riik andma vastu samaväärse eluaseme või kompenseerima kodanikule elukvaliteedi halvenemisest tekkivad lisakulud. Jutt ei ole mingite korterite üürimisest või rentimisest. Nüüd on valmis dokumentide pakett, millega minna Euroopa kõrgeimasse õigusorganisse, et nõuda oma kodanikuõiguste täitmist Eesti Vabariigi poolt, sest see riik saatis osa oma kodanikkonnast lihtsalt tänavale elama/surema – tehes nad kodututeks. KESKMÕTE: Eesti Vabariik saatis osa oma kodanikkonnast tänavale – tehes nad kodututeks. Märt Sults Tallinna kunstigümnaasiumi direktor, Põhja-Tallinna halduskogu esimees

Sundüürnikul on kodu, seni kui ta seal elab. Kodu on maailmapraktikas harva selle pere pärisomand, kes seal elab. Kodutuks võib vaesem sundüürnik jääda pärast 3+5+5 tagastamisjärgse sundüüriperioodi lõppemist. Kodutu on ikka see kellel kodu üldse ei ole. Sultsi artikli pealkiri on demagoogiline nagu kogu tema ühiskondlik tegevus. Seal artiklis ta ju lausa irvitab oma toetajaskonna üle, tunnistades, et teadis ette kogu selle arutu sebimise mõttetust. Ta kogus lihtsalt poliitilist kapitali valimiste tarvis. Halduskogu esimehena pole ta suvatsenud sundüürnike konkreetsetele abipalvetele isegi vastata.

on alati pooldanud üürnike kolimistoetuste ja eluaseme sooduslaenude suurendamist. Keskerakond on aga alati kartnud, et oma päriskodu ostnud endine üürnik ei vaja enam partei abi ja hääletab valimistel hoopis oma maailmavaate järgi. Munitsipaalmaja elanik jääb ka edaspidi üüritõusu kartuses Keskerakonna pantvangiks. Munitsipaalelamute ehitus- ja rendihangetega nuumatakse oma sponsoreid ja munitsipaalsete soodusüüridega kogutakse kindlat hääletajaskonda. Tark ja kindel taktika, mille kõrval opositsiooni poliitika on lapsik ja idealistlik, kui partei omakasu vaatenurgast hinnata.

Ka see, mida laarivalitsus on teinud. Ja kogu jama EVP-dega!

EVP-de saagat võib võrrelda praegu käivituva munitsipaalehitusega. Esmärk oli ja on õilis: et vaesem ja hetkel vähemvõimekam osa rahvast majandusvõistluses toime tuleks. Kõik väliseksperdid hoiatasid ja hoiatavad, et idee on iganenud ja igal pool läbi kukkunud kaudsete halbade kõrvalnähtuste ja paratamatu moondumise läbi. Aga meie siin Eestis (Venes, Lätis, Rumeenias ja kõikjal nn.üleminekumaades) ei usu heatahtlikke välismaalasi vaid lausa jumaldame kodukootud sulisid. EVP-dega juhtunu võiks ausaid ja idealistlikke inimesi vähemalt kahtlema panema, kas munitsipaalehitus on ikka nii hea kui algul tundus. Kas me ikka oleme paremad, targemad ja tugevamad, et suudame õnne toota läbiproovitud võtetega, mis varem teistele on vaid õnnetust toonud?

Opositsioon on kaval - kas sina ise oleks nt oma erastatud korterist nõus välja kolima 3kordse kolimistoetuse eest, nt 50 000 krooni eest? Ja jätma mitmemiljonilise vara nn omanikule? Sundüürnik tahab erastada ja omanik olla, millal opositsioon sellest aru saab? Sundüürnik ei taha iga kuu rippuda "võõras " korteris, selle nimel et opositsiooni valija - omanik - linnavalitsuselt sundüürniku kaudu raha saaks. See oleks ju garanteeritud tulu. Nii et kõik tahavad sundüürniku arvel rikastuda, aga sundüürnik ise tahab kodu, mis on tema oma. Ta tahab seda müüa, kinkida ja pärandada. Ja ta tahab oma tööaastate (=evp) eest võrdset kohtlemist. Lahendus algab Keskerakonna koalitsioonist Isamaaliiduga, kus sundüürnike küsimus peaks olema koalitsioonileppes sees.

Olen korduvalt rõhutanud,et musitsipaalkorter saab olla vaid KARK kuhu hetkel toetuda.Kui nüüd uues planeeritavas munitsipaalmajas hakkab olema 136 krooni ruutmeetri eest kas on ikka tänapäeva Eestis reaalne?Juba praegu teistes munitsipaalmajades olev 20 krooni ruudu eest jääb paljudele kättesaamatuks.Majas kus mina elan on hetkel 20 kroonise üürihinna puhul 2 korterit vabad.Kas pole tahtjaid?On küll,aga 20 krooni käib üle jõu.Üks korter on olnud isegi üle aasta tühi!Tehke nmulle selgeks miks vene immigrant sai lahkesti oma elamispinna erastada aga põliseestlane mitte?Mis oli tolle immigrandi teene eesti riigi ees?Mul käheb juba süda pahaks sõnast eesti ja seetõttu ei kirjuta ma ka sõna suurte tähtedega.Nii vastik ja alatu on ta mulle.See mis toimus oli pesuehtne GENOTSIID oma rahva vastu.

Te saite valesti aru. Linn maksab kinnisvarahaile 20 aasta jooksul 136 krooni ruudust kuus, aga üürnikud hakkavad esialgu maksma 20, mis on linnavolikogu poolt kehtestatud piirmäär. Opositsioon sooviks, et üürnikud saaksid jääda oma koju või valida ise sobiva korteri, maksta ise vaid 15 ja kompenseerida omanikule turuhinna ja 15 krooni vahe. Olevates hoonetes on turuhind hetkel 50 kuni 100 ja seega oleks meie variant maksumaksjale odavam ning üürnikele meeldivam. Pealegi pole ehitatavate majade üüri turuhind mitte 136 vaid 110 ning on languses. Munitsipaalmaju ehitavate firmade osanike hulgas on ka palju sundüürnike praegusi majaperemehi, seega mõne omanikuvihkaja unistus omanikke mitte mingil juhul doteerida on ammu läbi kukkunud.

Üks sundüürnik sai just üleeile linnalt vastuse, et vabu kortereid pole, aga tal on üürileping lõppenud. Kas see 20 kroonise ruuduhinnaga korter teie majas on ikka linna oma? Mitmetoaline see on ja kus asub?

Ma ei viitsi siin enam seletada. Kui inimesed jäeti kodutuks, siis tuleb RIIGI POOLT SEE KOMPENSEERIDA, kuna riik tekitas selle probleemi, mitte omavalitsus! See on ainus lahendus. Opositsioonile- andke oma erastatud korterid kodututele ja võtke ise see kolimistoetus, ega mina kade ei ole!!!!!!!

Lahendus algaks ka sellest, kui omanikud nõuaksid, et üürnikud lahkuksid nende pindadelt. Kui üürnik on täiesti ilma pinnata, siis tekib linnavalitsusel seadusjärgne kohustus anda üürnikule pind. Aga naga näha, omanikud ja opositsioon ei taha üürnike lahkumist, vaid üürnikku kui vahrendit, mille abil linnavalitsuselt raha välja pressida.

Oh sa aeg! Omanikud üldjuhul tahavadki üürnikest vabaneda, sest majad vajavad kapitaalremonti või on suhted lõplikult rikutud. Kuid sel aastal ei saa valmis ühtki munitsipaalkorterit, aga sadadel üürnikel lõpeb 3+5+5 armuaeg. Omanikel on (eriti septembris) uute üüriliste järjekord ukse taga. Seega ärge nähke tonti tühjas kohas.

Riik tekitas probleemi,aga omavalitsus müüs vabad pinnad maha!Kuhu läks raha?

Miks omavalitsus ei nõia riigilt raha sundüürnike küsimuse lõplikuks heastamiseks. See on võimalik ja seaduslik.

_Kui üürnik on täiesti ilma pinnata, siis tekib linnavalitsusel seadusjärgne kohustus anda üürnikule pind_ Palun viita vastavale seadusele. Et siis sellele toetudes kohtusse minna. Praegu saavad väljatõstetavad linnaosa valitsustest kirjad, et pindu pole.