Artikli autor kahjuks ei teadnud, et nii samas Kesknädala numbris kus temagi lugu ilmub, kui mitmes-setmes eelmises on teiste autorite kirjutisi, mille pealkirjad õhutavad viha baltisakslaste, meie Eesti kaaskodanike vastu ja ka nende artiklite sisu on vaenu õhutav, neti kommentaaridest rääkimata. Meie eurosaadikud on lihtsalt haritud ja ilmanäinud inimesed, kes teavad, et sellised natsionalistlikud ja ühe rahvusvähemuse vara natsionaliseerima õhutavad üleskutsed on Euroopas täielik tabu ja äärmiselt taunitavad. Ennustan, et kui Keskerakond sellele tendentsile otsustavalt vahele ei astu, siis moondutakse lühikese ajaga Eesti vene natsionaalsotsialistlikuks parteiks.

ojasalutaoliste pärast ei tahagi eestlane olla

Ojasalu sa õnnetu kuju. Sa pole mitte s...gi aru saanud. Selle määratluse järgi pole "rahvusradikaalid" sugugi mitte Laari valijad. Nad peavad pigem Laari oma kõige suuremaks vaenlaseks, kes püüab hääli nendelt, kes kolavad kuskil seal radikaalsuse ääremail. Laar on nende jaoks reetur, nagu olid kommarite jaoks sotsiaaldemokraadid ehk maailmavaateliselt kõige lähedasemad. Ja ojasalu, kui lugeda mõistad, loe esimene Jaan Sotteri kommentaar uuesti läbi ja kaalu oma sõnu. Äkki on tüüpiline keskerakondlane või selle valija veel väiksem kui seni arvatud

Ma küll aru ei saa, miks USA lennukid Eesti taevas eesti rahvuslasele rohkem peaks meeldima, kui USA omad. Enda omi me aga osta ei jõua, ükskõik kui palju me ka vastu rinda ei taoks.

See veneriigi säädus on ropp ja roojane!!! Keskerakond siberisse!!

Peale Virumaa vallutamist sakslaste poolt 1941.a suve lõpuks, sai Alfons Rebane 11. augustil kohapeal formeeritava Virumaa Omakaitse ülemaks. Juba 1. septebril astus ta aga Saksa Armee teenistusse. Ta määrati Rakveres formeeritava Sicherungsgruppe 184 15. kompanii ülemaks. Ilmselt omistati talle ka Saksa auaste Oberleutnant. Talveks viidi kompanii Gatshina´sse, kus teostati väljaõpet. Seejärel oli suusakompaniiks saanud kompanii võitluses partisanidega eri teenistuskohtades Põhjarinde tagalas. Pepino´s või Kertsevo´s oli üksusel partisanidega ka suuremaid kokkupõrkeid. 01.01.1942 ülendati Rebane Hauptmanniks. Talvel suunati Rebane oma kompaniiga aga Volhovi rindele venelaste rünnakut riivistama, mis ka õnnestus. Seoses sekeldustega sakslastega formeeriti 6 Eesti julgestusüksust ümber 3-ks idapataljoniks. 1942.a suvel määrati Rebane Idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. idapataljoni ülemaks. Veebruaris 1943 viidi pataljon Volhovi rindele. Märtsis osales ta oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Juunis 1943 ülendati Rebane majoriks. 1944.a jaanuaris alanud Punaarmee eduka suurpealetungi ajal jätsid sakslased tema pataljoni Volhovi-Novgorodi piirkonnas taandumist katma. Hoolimata lahingute raskusest õnnestus Rebasel tekitada eriti Surkovos ja Vaskovos vaenlasele suuri kaotusi, päästa palju Saksa väeosi ümberpiiramisest ja tuua ka oma pataljon lahingutest välja. Nende lahingute eest autasustati teda esimese eestlasena Raudristi Rüütliristiga.

Peale raskeid lahinguid Venemaal, toodi pataljon Eestisse ja liideti vastu isikkoosseisu tahtmist formeeritava 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiga. Märtsi algul osales Rebane veel oma pataljoniga võitlustes Krivasoos, kust murdis välja piiramisrõngast. Ta ise komandeeriti märtsis piirikaitserügementide taktikaliseks nõuandjaks, mais aga määrati õppebrigaadi "Nord" Eesti ohvitseride kooli juurde. Juunikuus 1944 sai Rebasest 47. SS-vabatahtlike rügemendi 2. pataljoni ülem. Pataljoniga taandus ta üsna edukalt Narva jõelt Tannenbergi liinile Sinimägedes. Suve lõpul suunati Rebane koos pataljoni ja formeeritud omanimelise võitlusgrupiga Lõuna-Eestisse. Punaarmee rünnaku tulemusena septembris jäi Rebane koos oma võitlusgrupiga Emajõe ääres piiramisrõngasse, kuid suutis sellest välja murda. 24. septembril ületas ta oma järele jäänud meestega Eesti-Läti piiri. Edasi koondati alles jäänud Eesti ükused Ülem-Sileesiasse Neuhammer´isse, kus Rebane määrati 46. relvagrenaderide SS-rügemendi ülemaks. Vahepeal ülendati ta ka SS-Obersturmbannführeriks. Jaanuaris suunati Eesti diviis rindele Oppelni alla. Märtsiks oli kogu kohapealne Saksa korpus jäänud piiramisrõngasse. Diviisil õnnestus piiramisrõngast välja murda. Väljamurdmise käigus sai surma aga diviisiülem brigf Augsberger, keda Rebane lühiajaliselt asendas. Peale piiramisrõngast väljatulekut pidi ta aga uuesti piiramisrõnga sisse tagasi minema, et tuua välja sinna sisse jäänud korpuse juhtkond, mis ka õnnestus. Selle eest esitas korpuse ülem kindral Koch-Erlach ostuf Rebase tammelehtedega Rüütliristi saamiseks. Märtsis ülendati ta SS-Standartenführeriks. Peale lahinguid koondati diviis Balkenheim´i täiendamisele. Aprillis oldi jälle rindel - Schönau rajoonis. 9. mail autasustati Rebast Raudristi Rüütlirisrtiga tammelehtedega. Peale sõja lõppu õnnestus staf Rebasel jõuda lääneliitlasteni ja end vangi anda. Läände oli õnnestunud jõuda ka tema perekonnal. 1947.a asus Rebane Saksamaalt Inglismaale, kus astus Briti luure teenistusse. Ta üritas toetada ja organiseerida vastupanuliikumist Eestis, kuid see ebaõnnestus, tänu KGB edukale tegevusele. Seetõttu tuli Rebasel 1960.a luuretöölt lahkuda. Ta töötas ühes tehases öövahina ja asus 1961.a ümber Saksamaale Augsburg´i, kus võeti Saksa luure teenistusse. 1965.a alustati Eesti NSV-s Rebase vastu tagaselja kriminaalasi, mis jäi avalikustamata, kuna ei suudetud tõestada mingeid sõjakuritegusid. 1975.a sai ta teada endale sõja viimasel päeval omistatud kõrgest autasust. Alfons Rebane suri Saksamaal Augsburg´is 8. märtsil 1976 kopsuvähki. Ärasaatmine toimus 12. märtsil Westfriedhof´i krematooriumis Augsburg´is. Kohal oli ka Saksamaa LV Bundeswehr´i Oberstleutnant, kes esindas kaitseminister H. Leber´it. 1999.a suvel maeti Alfons Rebane ümber Tallinna Metsakalmistule. Iseloomujooni Alfons Rebane oli väga austatud väejuht ja esmaklassiline strateeg. Oma sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel läbi murda 15 -st piiramisrõngast (kotist). Ta oli sõdurite seas väga lugupeetud, kuna suutis nad pea alati lahingutest välja tuua. Samal põhjusel pälvis ta ka sakslastest sõdurite austuse. Sõdurid pidasid Rebast sageli oma meheks. Tema käitumine ja ütlused sisendasid meestesse alati otsekui erilist jõudu. Sakslastega olid Rebase vahekorrad üldiselt üsna head ja ta hindas neid, kui sõjamehi. Pikka aega kandis ta vimma aga SS-i vastu, soostudes sellega lõpuks liituma ilmselt vaid tänu survele-manitsusele perekonna poolt. On teada, et ta ei pidanud lugu paberimajandusest ja muust bürokraatiast, ignoreerides sageli ülearuseina tunduvaid reegleid. Ta oli alati kainelt kaalutlev, rahulik ja julge. Hulljulgust pidas Rebane aga samaväärseks argusega. Teda peetakse üheks legendaarseimaks eestlasest väejuhiks ja parimaks eestlasest väejuhiks 2. maailmasõjas. Staf Rebane üks kahest välismaalasest, kes SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üldse kõrgeimaks sõjaliseks autasuks, mida ühele eestlasele kunagi omistatud.

Keskerakond ja Rahvaliit on juba ammu tõestanud Eesti rahvale, et nende näol on tegemist kommunistlikus vaimus töötavate erakondadega. Ilmekalt iseloomustavad seda Keskerakonna venemeelsus ning Rahvaliidu viimatine kõne Narva "vabastamise" puhul. Eesti Päevalehes ilmus neljapäeval, 27. juulil ülevaade Narva linna "vabastamise" 62. aastapäevast, kus keskset rolli mängisid needsamad venemeelsed parteid. Okupante õnnitleti püha puhul, kostitati raha ning pitsi viinaga. Erakondade liikmed, kellede esindajad avalikult kummardavad okupante ja mõrvareid ning vannuvad neile igavest truudust, on riigireeturid ning neid tuleks ka vastavalt kohelda. Riigireeturi koht ei ole Eesti riigis kõrgetel kohtadel. Me peame lõpetama Keskerakonna omavoli Eestimaa mahamüümisel ning nende riigireeturitest sabaraku Rahvaliidu tegevuse.

Kas tões ja usus Saksa natsiriiki teeninud A. Rebase eeskuju peaks tänaseid noori õhutama USA eest oma elu ja tervist raiskama? Muidugi on "uhke" isamaalise sõnavahu taga võõrvõime teenida - silmakirjalik kannuste teenimine on eestlastel justkui veres. Samas ei maksaks unustada vanarahva tarkust: pill tuleb pika ilu peale!

Alfons Rebase ja teiste saksa mundris eesti sõjameeste toomine käesolevasse temaatikasse on kohatu. Oma kodu kaitseb iga bioloogiline olend ja iga inimene oma rahvusest ja ilmavaatest olenemata. Eestlastel ei olnud natsismiga, mida venelased faðismiks kutsuvad, juba seetõttu midagi ühist, et see oli saksa rahvaliikumine, mitte eesti oma. Teiseks ei võimaldanud natsisaksa võimud mingit Eesti omariiklust ja seetõttu ei olnud siin isegi Horvaatia või Slovakkia maiguga meeleoludeks mingit alust. Ka vapside liikumine oli olnud rohkem poliitiline kui rahvuslik. Eestis lihtsalt ei olnud mingit sellist tülikat vähemusrahvust või nõrka naabrit kellest patuoinast teha ja kellest ennast pidevalt paremaks kuulutada.