Vaimuteaduste guru G. Aarma: Peamiselt inglise ja USA moodsad naised väidavad, et nad on vaimselt võimelised looma samal tasemel kui mehed. Ka siin on nad vastuolus tuntud tõsiasjadega ja neid võib vabandada ainult maailmaajaloo mittetundmine. Minevik ega olevik ei tunne ühtegi poetessi, keda võiks kõrvutada Homerose, Sophoklese, Virgiliuse, Dante, Shakespeare’i, Byroni või Goethega. Samuti pole ükski naissoo esindaja suutnud võistelda Michelangelo, Leonardo da Vinci, Poussini, Murillo, Tiziani ega Dühreriga. Kus on õrnemast soost loodusteadlased nagu Aristoteles, Kopernikus, Linne, Newton jne. Jne? Kus on maailmaajaloolise tähtsusega naine, keda võiks kõrvutada Mosese või Eeliase, Ristija Johannese või Apostel Paulusega? Aga Confuciuse, Buddha, Muhamedi, Sokratese või Lutheri ja Calviniga? Missugune naine on kunagi mõnda riiki asutanud või oma rahvale mõne seadustekogu või rahvuseepose andnud? Kus on naissoost klassikud või ka 500 aastat tagasi kirjutatud raamatu naisautor? Milline naine on loonud mõne filosoofilise süsteemi, mõne uue arhitektuurivoolu või kujutava kunsti koolkonna, või teinud mõne põhjapaneva leiutise? Naine võib olla väga andekas ja intelligentne, kuid tema mõtteil ja seega tegemistel puudub loominguline jõud. Tingimused pole teda selles kunagi takistanud. Kõigil aegadel on alati olnud tuhandeid rikkaid, iseseisvaid ja sõltumatuid kodanikke ja aadlisoost naisi, kel’ on olnud küllalt aega ja piisavalt materiaalseid võimalusi. Samas pidid andekad mehed majanduslike raskustega võitlema, et oma ideid ellu viia. Naised oleks võinud meile pimeda Homerose ja maapakku saadetud Dante kombel mõne sajandeid kõigi meeli köitva suurteose kinkida või vähemalt püssirohu või õmblusmasina leiutada. Tsivilisatsiooni arengu ajaloos ei leia me inimkonna kultuuri edasi viinud geeniuste hulgast ühtki naissoo esindajat. Kõik meile seni tuntud suurvaimud humanitaar- ja täppisteaduste alal, filosoofid ja mõtlejad prohvetid ja leidurid, arhitektid, muusikud ja kujutava kunsti suurmeistrid, poeedid ja seadusetundjad on kõigirahvaste juures kõigil aegadel olnud peaaegu eranditult meessoo esindajad. Oleks muidugi naeruväärne eitada möödunud sajandite ja tänapäeva naiste saavutusi paljudel aladel, kuid ükski neist pole tõusnud kõrgemale vastava ala hinnatud ja tunnustatud meistri tasemest. Ükski naine pole ühelgi alal kunagi saavutanud geniaalsuse taset. Pealiskaudsel vaatlusel jääb tõesti mulje, nagu oleks naine tsivilisatsiooni ja kultuuri arenguprotsessist olnud mingil põhjusel välja lülitatud. Seda põhjust otsides on avalik arvamus ja eriti “vabaduse” poole püüdev naisliikumine täielikult sanktsioneerinud järgmise väite: inimkonna, eriti aga tsivilisatsiooni arengu vältel on naine olnud pidevalt mehe rõhuda ja ekspluateerida. Meeste loodud seadused ja tavad, samuti religioonid (ikka ja jälle meeste loodud) pidurdasid naiste intellektuaalset arengut, hoides teda kammitsas, alandades teenija ja orja tasemele, nõudes õrnemalt soolt ainult sõnakuulmist ja laste sünnitamist. Selle tagajärjel olevat naine aastatuhandete vältel vaimselt maha jäänud, n.ö. “intellektuaalselt atrofeerunud”. Alles möödunud sajandist alates olevat naine jõudnud äratundmisele oma võrdõiguslikkusest mehega. Alles kõige uuemal ajal on naissoo “ärkamise” juhid hakanud häält tõstma õrnema soo seaduslike õiguste jaluleseadmiseks, väites naise täielikku võrdõiguslikkust ja “konkurentsivõimelisust” mehega kõigil “vaimse sfääri” aladel.

Avaliku arvamuse progressiivsed esindajad põhjendavad seega naise arengutaseme mahajäämist tuhandeid aastaid kestnud vaimse tegevuse latentsusega (tagavusetusega). Säärane naise eemalhoidmine intellektuaalsest tegevusest sadade põlvede vältel olevat naise teadvuses ja alateadvuses tekitanud alaväärsuskompleksi ning pidurdanud tema vaimset arengut. Seetõttu olevat tema “konkurentsivõimetus” mehega täiesti arusaadav ning kõigiti “õigustatud”. Tekkinud mahajäämust olevat aga väga lihtne kõrvaldada: antagu vaid õrnemale soole võrdsed arenguvõimalused ja naine saavutavat õige pea mehega võrdse vaimse taseme kõigil aladel. Täiesti loogiline nõudmine – moodne, humaanne ja progressiivne. Jääb üle vaid naine vabastada mehe ikke alt, luua talle arenguks võrdsed tingimused ja jääda ootama naissoost geeniuste ilmumist. Kahjuks pole käsitletav probleem sugugi nii lihtne, nagu see esimesel hetkel näib. Üksikasjalikumalt inimkonna arengut analüüsides saame sugupoolte võrdõiguslikkusest hoopis erineva pildi. Psühhoanalüüs annab meile võimaluse heita pilk inimese psüühhika peamistele koostisosadele. Seejuures torkab silma märgatav erinevus mehe ja naise vahel. Naise kui ema – soo edasikandja füsioloogiline erinevus mehest vajutab sügava pitseri kogu tema vaimse arengu kompleksile. Looduse poolt naisele antud emaülesanne seob ta mehest hoopis erinevasse vaimsesse sfääri.

Suured ja suursugused, jumalikud ja põhjapanevad on mehele ja kogu inimkonnale naise ülesanded ja samaaegselt tema õigused. Suurim on muidugi soojätkamine. Emadust ja emaarmastust on kõigil aegadel austatud ja pühaks peetud. Maailm ei saa ilma perekonnata olelda.... Keegi veidrik on hiljaaegu öelnud: “Kes julgeb tänapäeval veel kinnitada, et naise koht on kodus?” Sellele võiks vastata:”Kes julgeb väita, et ta koht pole seal? Kes siis sinna kuuluvad? Kas üksinda jäetud lapsed või või paremal juhul vanaemaga koos?” Mitte kunagi pole emast kodus nii suurt puudust tuntud kui just tänapäeval. Mida suurem on ebakindlus ühiskonnas, kuritegevus tänaval, pahede ilustamine teleris, teatris ja kirjanduses, seda enam on naine kohustatud ja õigustatud koju oma kindlusse tõmbuma, et seal oma südametunnistuse preestrina toimida ja see kodu kombekuse, rahu, sõnakuulmise, armastuse ja lootuse asupaigaks muuta oma lastele ja mehele. Taastada õrnema soo austav seisund inimkonnas. Võtta naine uuesti meessoo kaitse alla ning võimaldada tal täita neid üllaid ülesandeid, mis talle loodus määranud. (G.Aarma, “Mõtlemise salapära” lk. 115-121). Seadused ega olud ega mees pole naist ikestanud, vaid ta on oma positsiooni ise endale loonud. Ta on suure austuse või põlguse, hella kohtlemise või jõhkra suhtumise ise ära teeninud. Ka naine on alati seda lõiganud, mida ta ise on külvanud. Nii on see olnud Roomas ja Spartas, Mehhikos ja Hiinas, Egiptuses ja Assüürias.

Ei oska aru saada, milleks Teile kui teadlasele oli vaja hakata välja mötlema naise ja perekonna mönitamise teooriat nöukogude ajal Eestis . Teie ju käisite Toompeal nii uue aasta vastuvöttudel kui teistel pidudel koos abikaasaga! Pole kuulnud, et kuskil asutuses oleks keelatud vöi oleks olnud mittesoovitav abikaasade toomine asutuse pidudele, seda ei soovinud tavaliselt abielumehed ise - sai ju siis rohkem mehkeldada oma töökoha noorikutega, mis aga oli sellel tegemist poliitikaga? Ja ka Teie väide, et naistest ei peetud lugu ja ei hoolitud. Kuidas ikka nii! Mäletan kui 1978 aasta talvel, olles siis juhuslikult TA Presiidiumi hoone fuajees riietehoius(käisime keldris mingit ohutustehnika eksamit tegemas ) , kui eeskotta tormas akadeemia president Karl Rebane, ning Teie sisenesite (Presiidiumi hoovis keeras parajasti ringi muidugi must Volga EST numbriga, mis Teid oli toonud Kohtu tänavale ).Nüüd akadeemia president isiklikult vöttis Teie kasuka ja riputas nagisse. Valvuritädi pidi peaaegu saama rabanduse, sellist daamide eest hoolitsust akadeemia peamajas polnud ta veel kunagi näinud! Kas töesti oli see ainult tänu Teie mehe tollasele ametikohale EKP KK-s? Ka teadis valvuritädi, et Teie tulite ennast näitama presidendile, et moodustataks rahvaluule sektor kirjandusmuuseumis. Kas siis Teie teaduslik töö polnudki midagi väärt ja sektor moodustati ainult tänu abikaasa körgele kohale? Ei oska küll leida kedagi tuttavatest daamidest, kes naise ja ema rolli tahtlikku madaldamist nöukogude ajal oskaks leida. Praegu on vastupidi, vallandatakse eeskätt noored emad ja naised! Rääkimata naiste muutmisest seksuaalobjektiks ajakirjanduses ja televisioonis.