totutaja, palgaliste sõdurite klähvatusi ma ignoreerin. Lase aga edasi.

Muigaja, alias Juhan, alias kurat teb mis nimi!
Mina ei ole kusagile vehkat teinud, elan ikka samas kohas, kus minu vanemad, vanavanemad ja vana- vanavanemad on elanud sellest ajast peale, kui mõisniku käest selle koha tsaari kulla eest ostsid, nimelt oma 52 aastat! Koha vanus on üle 140 aasta.
Ma ei tea, kus teie elate, kuid kirjatükkidele naaldudes kelleltki varastatud korteris. Mina nimetan seda varguseks, kui elatakse kelleltki äravõetud elamises. Miks ma selles kindel olen? Pöhjus lihtne, te kiidate siin seajumalat, aga tema pooldab ju ümberjagamisi! Ikka usinamalt ja targemalt ÄRA ja laisale ja kõva kisaljale mudu kätte! Seda te siin röögite "sundüürnikest"! Pole kunagi midagi üürinud, ise kõik teeninud ja ka ehitanud, sestap seakarja asja polegi

Vabandust, ise olen elanud 52 aastat, esimesed 2 nädalat küll Tamsalu haiglas, nimelt sündisin seal.

See suur patt pesitseda kelleltki ära võetud eluasemes lasub tuhandete, aga võib-olla koguni kümnete tuhandete eestlaste hingel. Mõtlen neid, kes on omastanud mõisasakstele kuulunut. Kui me süüdistame varguses neid, keda saatus või seda kasutanud-käsutanud võimud majutasid korteritesse, mis väidetakse kuuluvat neile, keda kunagi varjati nimetuste "äraviidud" ja "äraläinud" taha. Paraku mõlemat liiki kaasmaalased, kui nad veel hinges on, suhtuvad nendesse, kes klassifitseeritakse rahvajaotusse "sundüürnikud", rahulikult, leebelt ja kaasatundvaltki. Seevastu nonde sugulased ning lähi- ja kaughõimlased (ise sageli korteri- või majaomanikud) on sundüürnikel valmis silmad peast kratsima (kui saavad teevadki seda!). Nii et - kas pole mõisnike vara (seaduslikud - EW seaduse alusel!) kasutajad ja need, keda kunagi kehtinud seaduste järgi majutati tühjaksjäänud (või -tehtud) korteritesse, ühte masti võõra vara omastajad? Mis nendega teha? Sundüürnikega on asi sihker - korterist välja, sunnikud! Aga mismoodi heastada mõisasakstele EW seaduste (maareform!) alusel tehtud julm ülekohus? Kui kaugele ajaloos tuleks selle patukustutusega minna?

Nii rumalat juttu ajada poleks tarvis, jutt on siiski "sundüürnikest" kes nagu lutikad ründasid maju mis koos varaga tühjaks jäi pärast küüditamisi ja eesti rahva haritlaskonna põgenemist vene mõrtsukate -punaarmee eest. On loomulik kui omanik siiski elusalt tagasi tuli oli vaja ka vabastada maja neist "sundüürnikutest".

Sulle ei meeldi möbleeritud majad?

Asi polegi niivõrd omanikus, kes "siiski elusalt" tagasi tuli, vaid nn õigusjärgsetes - omanike lähi- ja kaugsugulastes ning isegi vaid hõimlastes, kellel enamasti omad korterid-majad olemas, kuid kellel kange isu ikka veel vara kokku ahmida - isegi kaaskodanike tänavale tõstmise hinnaga. Muidugi on sellest "õigluse taastamisest" huvitatud kenake hulk juriste - teenistust annab eestlaste omavaheline kõrinärimine küll ja veel.

Miskipärast suhtuvad sundrüürnike ründajad ülima rahuga sellesse, et samal ajal, kui põliseestlasi hakati nende eluasemetest välja tõstma, oli idast tulnutel, kellele lahkesti tasuta kortereid anti, Eesti Vabariigis võimalus need korterid erastada. Paljudel puhkudel pidid korterist väljaaetud eestlased nende käest dollarite eest eluaseme ostma.

Eestlased on üks ennastõgiv rahvake. Kui teised rahvad rasketel hetkedel koonduvad ühte, toetavad üksteist, siis eestlased on valmis isegi põrgukateldes omavahel tülitsema. Üks huvitav näide sellest ilmus esmaspäevases Postimehes -

Abdul Turay: Eestlaste kaks suguharu (5).

Isegi välismaal oskavad eestlased kakelda - väliseestlased ja välis-päriseestlased. Kolumnist Abdul Turay kirjutab eestlastest Suurbritannias, nii neist, kes saabusid sinna pärast Teist maailmasõda, kui ka neist, kes suunduvad välismaale pärast seda, kui Eesti on EL-iga liitumise järel sattunud suurele õnnetule õnneteele. Mõlemad grupid tunnevad, et teine pole piisavalt kannatanud, et end eestlaseks nimetada. Ja nii nad siis kisuvadki.