Eesti pagulastele tagastatud varad moodustavad vaid väikese osa kogu tagastatud varast. Jälle demagoogitsete, et oma poliitilisi eemärke saavutada. Ja mis hitlerlaste keelitustest te räägite? Mis oli Teie nimi enne eestistamist? Minu sugulaste maju ei saanud keegi tagasi, sest kõik hukkusid venelaste repressioonide läbi. Korterid on praeguseks erastatud seal elanud vene ohvitseride peredele. Teie võit.

Olen sundüürnik. Üle tee on meie majaga sarnane erastatud korteritega maja. Kõik korterid on seal müüdud edasi ja euroremonditud. Ka meie majas ei taha ükski üürnik oma praegust korterit, sest pole raha nende renoveerimiseks. Teie rõhumine üürniku praeguse kodu pühadusele ja just selle erastamisele on erandi reeglistamine ning kahjulik meie ühisele üritusele. Me tahame ju saada sama jõukaks, kui korterierastajad, et ise endale sobiv kodu valida. Kortereid jagas meile nõukogude võim oma suva järgi, meie endi tahet arvestamata.

Loll Põgenik demagoogitseb. Miks ta tagsi tuli, jäänud pagendusse!! Vale väide, et tema sugulaste maju ei saanud keegi tagasi. Tagasi said väga vähesed, sest enamus omanikke on surnud. Kui Põgenik midagi ei saanud, siis oli ta veel lehma lellepoja sama liigi ainurakne parasiit. Oleks olnud kasvõi astme võrra lähem sugulane - kaherakne täi - oleks saanud omanikuks.

Põgenikud pagesid, et tagasi tulla. Tulin ja ostsin venelastelt selle korteri, kus me kunagi elasime. Minu vanematel ei olnud kinnisvara ja seega ka ei olnud midagi tagasi saada. Ma ei mõista´siiani, miks erastati kallid korterid seal elanud Venemaa kodanikele, selle asemel, et need minusugustele "ameerika onudele" turuhinnaga maha müüa ja selle raha eest sundüürnikele uued korterid osta. Laar on selles ka süüdi, aga miks Savisaar või Veidemann ei ole?

Nagu näha , hakab meie kurikuulus omandireform tõesti järgmisesse etappi jõudma. Senine klassikaline vastasseis sundüürnike ja nn. õigusjärgsete omanike vahel hakkab asenduma nendega kes pärast esialgset sundüürnike õigustest ilma jätmist hakavad nüüd ka tasapisi aru saama et "Ajaloolise Õigluse taastamiseks" nimetatud Omandireform käitus äärmiselt ebaõiglaselt ka nendega kes algselt said kõigest ilma jäetud sundüürnikega võrreldes endid õnnelikena tunda, kuna neil õnnestus siiski kusagil midagi elamispinna pähe erastada. Kuid nüüd hakkab neile selguma, et seda kes sai "Ajaloolise õigluse taastamise" käigus erastada viltuvajunud paadikuuri Koplis koheldi labaselt ebavõrdselt võrreldes nendega kes said erastada korralike kortereid kesklinnas. Seega tekitati oluline ebavõrdne kohtlemine ja teiste kodanike majanduslike huvide eelistamine võrreldes teiste kodanikega. Ja sellist käitumist ei tohiks ükski õigusriik endale lubada. Mida suuremaks kosub eesti inimeste iseteadlikus oma õigustest seda rohkem hakkab ilmselt sellelt pinnalt proteste tulema ja aastaid kestnud sundüürnike saaga asendub just erinevalt koheldud omanike võitluseks õigluse eest! Ja see on juba see mille eest Eestis käinud rahvusvahelised eksperdid meie "Tegiaid" selle pretsedenditu omandireformi suhtes hoiatasid. Siis kui Omandireform algas, olid õnnelikud ja kaitsesid seda omandireformi kõik need kes midagigi selle läbi omale said. Ja kes seeläbi võisid hetkelises pettekujutelmas ning üleolekutundes nautida enesel arvatavalt olemasolevat nö. härrasrahva privileegi,- kõigest ilma jäetud sundüürnikele pähe sülitada (neid süüdistada ja parastada). Illusioon hajub aga ruttu. Igaüks saab pettusest kõige paremini aru seda omal nahal kogedes. Järjest valjemini kostab nurinat nüüd juba ka nende ühiskonnagruppide hulgast kes omale Nõukogude ajal ise oma säästudest maja või kooperatiivkorteri ehitasid. Need kellede võlausaldajatena laenuks antud isiklikud rahad, õigusjärgsetest majaomanikest võlgnike kasuks riigi poolt imeväel korstnasse kirjutati. Nurisevad ka need,nn. õigusjärgsed omanikud, kes sellesama natsionaliseeritud vara sellesama omandireformiga said tagasi säilinud kujul näiteks Härjapea tänavas aga mitte näiteks Roosikrantsi tänavas. See arusaam kogub jõudu. Lõpuks ei ole sellega enam keegi rahul. Ja lõpuks, aastate pärast peab Eesti maksumaksja kogu selle "Ajaloolise õigluse taastamise" tegeliku õigluse taastamiseks oma rahakotist veelkord kinni maksma. Edu!

Eestis tuleb üheselt kokku leppida vaese ehk vähese sissetulekuga inimese definitsioon. Kui riik hakkab kõiki pensionäre, lapsi, vallasemasid, üürnikke jne. abistama ainult setõttu, et nad on pensionärid, lapsed jne. siis on riik varsti pankrotis. Arvestada tuleks ka inimesele ja tema lastele ning vanematele kuuluva vara suurust.

Kõigepealt tuleb aru saada ja endale tunnistada, et riigil on nii Eesti põhiseaduse kui rahvusvahelise õiguse järgi lasunud kohustus teostada poliitikat nii ja ainult nii, et esimese asjana oleks tagatud riigi vastutus ja vastutustundlik suhtumine kõigi oma kodanike (k.a.sundüürnike) ees! Sellest tuli õigusriigil juhinduda ja seda silmas pidada ka siis kui riigi poliitilise otsusega (Riigikogu pooltühjas saalis) kehtestati Omandireformi aluste seadus. Riik pidi tagama ka siis sundüürnike inimõiguste ja võrdse kohtlemise kaitse kõige kõrgemal tasemel. On küüniline ja õiguslikult väga nihilistlik üritada nüüd,pärast kõikke seda mille tunnistajaks me oleme olnud ja Omandireformi 14.aastal, üritada ülilihtsustatult hakata hämama teemal, et las olla sundüürnikele tehtud ülekohtuga ja riigi vastutusega nii nagu on, hakakeim neid nüüd hoopis käsitlema koos tavaliste vaeste ning väheosastega ja , et riputageim nad lihtsalt sotsiaalhoolekande seaduste otsa ning lahendageim olukord sellega, et makskeim neile riigi poliitilise otsusega ja riikliku hoolimatusega võrdsest kohtlemisest ilmajäetud inimestele mingit vaesteabi! selline lähenemine oleks karjuvalt ebaõiglane. Riik peab selle küsimuse lahendama komplekselt ja ainult sundüürnikele tehtud ülekohtu heastamiseks väljatöötatava programmi alusel!

Eesti kõige kuulsamad sundüürnikud on EE artiklite põhjal endine Tallinna linnapea Jaak Tamm, endine peaminister Tiit Vähi ja E. Savisaare endine naine ja tütar. Võtame nemad eeskujuks, nn. tingsundüürnikeks ja otsustame anda kõigile sundüürnikele selles vääringus kinnisvara, kui nemad said keskmiselt Tallinna vanalinnas ja Maakri tänava pilvelõhkujate asumis. Mina olen päri, kuid teostuse usaldan teile. NB! See teeb ca 4 miljonit krooni sundüürniku pere kohta. Kui võrdselt siis võrdselt kõigile!

Kui keegi on näiteks pensionär, siis võib ta lisaks olla ka invaliid ja saada lisaks ka vastavat abi. Ka sundüürnik võiks saada vastavat spetsiaalset abi, seda ei püüa vist keegi eitada. Olevas süsteemis on just see viga, et sundüürnikke käsitletakse sotsiaalabi vajajatena, mida neist on vaid osa ja see ajab asjasse pühendamata maksumaksjad segadusse. Keskmine valija, maksumaksja, kodanik jne. saaks sundüürnike küsimuse lahendamise vajadusest aru, kui selgelt kuulutatakse , et sundüürnik on riigivara jagamisel ära unustatud kodanik. Kui me nimetame üürnikke röövi ohvriteks, vallavaesteks jne. , siis tavaline valija või maksumaksja kehitab õlgu ja loodab, et asjaga tegeleb politsei või sotsiaalosakond. Kuid küsimusega peab tegelema Riigikogu.

Tõe huvides tuleb nentida, et alguses st. 1991.a. juunis vastuvõetud kujul ei olnud kogu see omandireform nii hirmus. Eestimaa inimesed austasid seadust ja seaduses seisis selgelt et Omandireformi seadusega ei tohi tekitada uut ülekohut. Asi läks hulluks siis kui Riigikogust hakkasid tulema need väga iseloomulikud seadusemuudatused mida Riigikogu stenogrammides Betlema tädi paranduseks ja perekond Hänni paranduseks jne. nimetatakse. Need naeruvääristasid seaduse. Ja ühel hetkel lasti tõe pähe käibele kuulujutt, et see seadusesäte mis keelab uue ülekohtu tekitamise on "kõigest üld-deklaratiivne" ja seda ei saa kohaldada. Kiiresti ja möödaminnes tehti veel ka reservatsioon Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile , noh ja nõustugeim, et sealt edasi algaski Euroopaliku õigusriigile omaste arusaamade seisukohalt kaos...

Kesknädal 7.09.05. "Omandireformiga kaasnevad õigusrikkumised Eestis". Erastamisega rikuti põhiseadusega sätestatud võrdõiguslikkuse põhimõtet, mis omakorda põhineb rahvusvahelisel õigusel.ORAS on vastuolus enda suhtes ülimuslike seadustega. Tollasel õiguskantsleril keelati koguni ORAS-e suhtes järelevalvet teostada! Ühe ja sama hulga EVP-de eest sai erastada-osta erineva turuhinnaga korteri, ettevõtte, maa jne., ja üks osa elanikest ei saanud üldse midagi, neile õeldi, et ostke enampakkumisel (ütleja linnavolinik Liilia Mölder). Poliitiliselt sobival ajahetkel hakatakse neid asju klaarima.Toimunu on hea viitsütikuga pomm Eesti riigi jaoks.

Vanasõna: kus jagamist, seal varastamist! (Tallinn). Kindlasti aga on olemas jagamise ja ümberjagamise (omandireformi parandamiseks) skeem, mille järgi kõik õnnelikuks saavad. Pigem on igal huvigrupil siin omad fiskaalsed huvid ja teiste omadele vilistatakse. Selline hea näide on keegi Lemme siin lehekülgedel. Tahab oma korterit erastada ent teiste ebavõrdselt koheldute (mädand Kopli saras 15 ruutu korteri erastada saanu) kohta ütleb kalgi südamega: "seadus oli selline, ärgu õiendagu". Niiet kiskleme edasi...

to Wabariigi Valvur : Palun luba juhtida tähelepanu asjaolule, et sundüürnike puhul oli ikka peamine ülekohus selles, et peredelt võeti nende olemasolevad KODUD (milline see parasjagu juhtus olema on hoopis isejutt) aga asemele teist samaväärset ei pakutud. Jutt niisiis ei ole sundüürnikele vara jagamisest vaid neilt ülekohtu teel võetust. Ka seesama proua Lemme Krimm on ajakirjanduses selgitanud missugune ja mil viisil saadud oli tema endine elukoht ( kui õigesti mäletan siis praegusest veelgi suurem ja saadud vägagi normaalsel viisil - lihtsalt ema ja tütar vahetasid oma elamispinnad kokku). Ja tõelisele "vabariigi valvurile" oleks vägagi kohane kutsuda need eesti poisid, kes on Iraagis kaitsmas sealset demokraatiat, koju Eestisse kaitsma eestimaalasi iseenda riigi terrori eest.

Just seda ma silmas pidasingi, Hilda. Sinu ja Lemme ja paljude teiste arvates on osa ülekohtust peamine ja osa mitte. Lähtudes omaenda probleemidest. Oma särk ikka ihule ligemal. Või üritad öelda, et 3-lapseline pere, kes erastas 15 ruutu Kopli saras, on õnnelik oma KODU üle ja teie, Hilda, ei pea seda ülekohtuks?

No ikka ei jõua mõnele kohale, kuidagi ei jõua. Teatavasti jäeti sundüürnikud ilma KODUST isegi "15 ruudust Kopli saras". P.S. Kopli on muideks vägagi perspektiivikas koht elamiseks. Eriti veel kui seal on OMA KODU.

Tunnen kaasa, aga te kirjeldate oma õnnetust täiesti valesti, mis raskendab teie küsimuse lahendamist ja koguni häälestab paljusid teie vastu. Kui möödub 13 aastat tagatamisest, siis võib tõesti juhtuda, et sundüürnikud aetakse oma kodudest välja, kuid majaomaniku vahetus iseenesest ei tähenda küll üürnikele kodude kaotust. Elasin majas, mida valdas NSVL, siis Eesti Vabariik, siis Tallinna linn, siis õigusjärgne omanik. Minu koduga ei juhtunud ühegi omanukuvahetuse ajal midagi, küll aga jäin ma juba mitu aastat enne tagastamist ilma võimalusest oma korter soodushinnaga erastada. See oli suur õnnetus. Aga minu kodu on ikka kodu, see oli kodu minu emale ja vanaemale, mis siis , et üüritud korteris.