Momendil toimiv Ukraina Vabariik on tegelikult Lenini, Trotski ja Stalini poolt omal ajal kokkuklopsitud Ukraina NSV. Mingit nn Ukraina riiki ei ole sellistes piirides kunagi eksisteerinud. Sisuliselt Ukraina kommunistid pidid 1991 aastast hakkama looma uut riiki uue idenditeediga kuid hakkama ei saanud sellega ei Kravtšuk, Kutšma, Juštšenko, Janukovitš ega ilmselt mitte ka Porošenko-Waltzman...Ilmselt parimaks lahenduseks oleks liitriik elika föderatsioon kuid Lääne Ukraina uniaadid-galiitslased on selle vastu sest neil tegelikult elanikonnas ju vähemus...Seega jätkub kodusõda ja välismaine interventsioon kui kasutada sovetiajast tuntud väljendeid. Ja tõenäoliselt Donbass lööb Aleksandr Zahhartšenko ja Igor Plotnitski juhtimisel senisest nn Ukraina NSV-st lahku. Mis parata Ukraina puhul tegu on pelgalt territooriumiga mitte väljakujunenud ja toimiva riigiga.

Kahjuks õhutatakse ka Eestis Venevastast viha ja ei mõisteta Ukraina ajalugu. Võiks vaadelda objektiivselt.

Väga vajalikud tähelepanujuhtimised kirjutise autori ja kommentaatorite poolt. Tõepoolest, "momendil toimiv Ukraina Vabariik on tegelikult Lenini, Trotski ja Stalini poolt omal ajal kokkuklopsitud Ukraina NSV. Mingit nn Ukraina riiki ei ole sellistes piirkondades kunagi eksisteerinud."
Ukraina kriisi ära kasutades viisid USA marionettriigi Euro-Eesti valitsejad sisepoliitiliste eesmärkide saavutamiseks oma rahva sõjahüsteeria ning massipsühhoosi seisundisse. Kahtlejaid ja teisitimõtlejaid lintšiti vaimselt halastamatult. PM-i kommentaariumis kustutati sedalaadi objektiivselt ajalugu käsitavad kommentaarid kiiresti.
Vene-kaardi ratsu seljas - hirmutamisega Vene ohu aegunud 1939 ja 1944 aastate versioonidega, oma rahva sõjahüsteeria ja massipsühhoosi seisundisse viimise abil võitsid kartelliparteid europarlamendi valimised ja nüüd ka riigikogu valimised. Vene-kaardi ratsu abil - hirmutamisega Vene ohu aegunud versioonidega on plutokraadid võitnud nüüd siis siis juba ca 25 aastat järjest kõik riigikogu valimised, ka referendumid (euroreferendum 2003!). Tõnismäele tuleks Pronkssõduri asemele paigutada Eesti kõige teenekama poliiitsõduri - Vene-kaardi ratsu skulptuur, sarnaselt gigantsea skulptuurile Tartu turuhoone esisel platsil!

Nii võiks hakata Leedu Vabariik nõudma omale tagasi kunagi peaaegu Moskvani olnud Leedu alasid, mis kuulusid Leedule.
Samuti peaks andma Balti riikidele, Soomele, Jaapanile, Saksamaale jne. pärast sõda annekteeritud alad. See oleks õiglane. Miks Venemaa seda ei tee?

ukraina riigi alla on kunagi kuulunud territoorium peaaegu Moskvani. Ärge seda unustage. Kui palju on praegu Venemaa territooriumil erinevate rahvustega riike. Miks Venemaa neile ei snna iseseisvust. Kes on Venemaad valitsenud, kas need on olnud venelased ja seda praeguse ajani. Kui suur on üldse Venemaa ja palju etnilisi venelasi.

Selleks, et nurka surutud Venemaale kohta kätte näidata sooviksid paljud pooletoobised eestlased, et Venemaa langeks uuesti mongolitest-tatarlastest-türklastest vallutajate või hiinlaste saagiks. Ei mõelda selle peale, et kui mongolid-tatarlased-türklased või hiinlased jõuavad piltlikult öeldes homme Peipsi taha on nad ülehomme juba siinpool Peipsit!

Oligarhid said Ukrainas võimule verise ebademokraatliku võimuvahetuse tõttu ja neid ei huvita rahva käekäik. Mäss tekkis seetõttu, et eelmine seaduslik president ei tahtnud astuda Euroopa Liitu, kuna pidas sinna astumise tingimusi rasketeks Ukraina jaoks. Aja jooksul oleks ehk ka selleni jõutud. Nüüd on Ukraina majandus laostunud, paljusid rahulikke elanikke tapetud, kriisikolletes elasid peamiselt venelased, osa jõudis põgeneda Venemaale. Enamus ukrainlasi soovib rahu, palju on segaabielusi. Sõjategevus on küll lõppenud tänu Prantsusmaale, saksamaale ja Venemaale Minski rahulepingu tagajärjel, kuid kriisikolletes on inimestel kellel on kodu mingil määral alles, külm ja nälg.Venemaa saadab toiduabi. Sõjas Venemaa ei osalenud. Kõige hullemad olid end petrjuulalasteks nimetanud polgud ja need olid halastamatud. Petljuura võitles kunagi fashistide poolel. Venemaal elab palju ukrainlasi ja neisse suhtutakse hästi nagu ka kõigisse teistesse rahvustesse.

Ukrainas toimuvat võib tegelikult nimetada ka Lenini (Uljanovi) poolt omal ajal paika pandud viitsütikuga pommi plahvatuseks. Oli just tema see, kes Vene impeeriumi kunstlikult paika pandud piiride ja olematu staatusega rahvusvabariikideks jagas. Kui bolševike loodud ülitsentraliseeritud totalitaarses unitaarimpeeriumis sellel vaid sümboolne tähendus oli, siis selle süsteem hävitamisel bolševike endi (Gorbatšov ja Jeltsin) võimuvõitluses tõi see endaga kaasa hulga sisuliselt lahendamatuid probleeme nagu omaaegsed kolonisaatorite poolt kunstlikult paika pandud piiridki kõikjal mujal maailmas samas kui näiteks sellised samuti omal ajal erinevate rahvusterritooriumite ühendamisel tekkinud riigid nagu Suurbritannia või Hispaania teatud rahvustevahelistest pingetest hoolimata tegelikult üsnagi edukalt ja ilma ületamatute vastuoludeta tänini edukalt toimivad nagu oleks võinud see minna tegelikult ka Venemaal kui (muideks ka meie!) sõbrad sakslased poleks omal ajal Leninit sinna Šveitsist, kus ta juba lootust kaotamas olles pesitses, vett solkima aidanud.

Õpi ajalugu, tropp. Ja kui otsida isegi Wikipediast on raske, siis allpool sulle natuke infi. Muuseas, fašiste tema ajal veel ei olnud.


Sõmon Petljura (ukraina Симон Васильович Петлюра; 22. mai (10. mai vkj) 1879 Poltava – 25. mai 1926 Pariis) oli Ukraina rahvusliku liikumise tegelane ja poliitik.





Sõmon Petljura
Sõmon Petljura õppis Poltaava Vaimulikus Seminaris, kuid ta visati sealt välja. 1900. aastal astus ta Ukraina Revolutsioonilisse Parteisse. Tema poliitilised vaated oli vasakrahvuslikud. 1902. aastal läks ta elama Kubanimaale, et vältida arreteerimist tsaarivõimude poolt. 1903. aasta detsembris ta arreteeriti, kuid 1904. aasta märtsis vabastati. Seejärel peatus Petljura lühikest aega Kiievis ning seejärel asus ta elama Austria-Ungari koosseisu kuulunud Lvivi, kus ta tegutses publitsistina. 1905. aasta lõpul pöördus ta muutunud oludes Austria-Ungarist tagasi ning töötas Peterburis ja Moskvas ajakirjaniku ja raamatupidajana. Aastatel 1905–1919 kuulus ta Ukraina Sotsiaaldemokraatlikkusse Töölisparteisse.

28. juunil 1917 sai ta Ukraina Keskraada peasekretariaadi sõjaasjade sekretäriks (sisuliselt minister). 1917. aasta detsembris sattus ta aga Keskraada juhtkonnaga vastuollu ja lahkus ametist ning asus juhtima enda asutatud haidamakkide väeosa. 1918. aasta jaanuari lõpus ja veebruari algul võttis Petljura osa Kiievi jaanuariülestõusu mahasurumisest ja osales võitluses pealetungivate Nõukogude vägade vastu.

Hetman Pavel Skoropadski võimuhaaramise järel 1918. aasta aprilli lõpus Petljura arreteeriti ning ta oli neli kuud Bila Tserkvas vangistuses. Vanglast vabanemise järel võttis ta osa Skoropadski kukutamisest. Alates 14. novembrist 1918 oli ta Ukraina Direktooriumi liige ja Ukraina Rahvavabariigi vägede peaataman, alates 10. veebruarist 1919 Ukraina Direktooriumi president. Tema juhtimise all võideldi nii Punaarmee kui ka valgekaartlaste vastu.

Ukraina vägede purustamise järel põgenes Petljura 1919. aasta detsembri algul Poolasse. Ta sõlmis Poolaga sõjalise ja poliitilise lepingu ning püüdis Poola vägede abiga Ukraina iseseisvust taastada, mis aga ei õnnestunud.

Nõukogude-Poola sõja lõppemise järel juhtis Petljura Tarnówis Ukraina eksiilvalitsust. Nõukogude Liit hakkas aga teda Poolalt välja nõudma ning 1923. aastal lahkus Petljura Poolast. Ta elas mõnda aega Ungaris, Austrias ja Šveitsis, kuni asus 1924. aasta algul elama Pariisi. Seal asutas ta ukrainakeelse ajalehe "Trõzub".

Sõmon Petljura mõrvati Pariisis juudi äärmuslase Sholom Schwartzbardi poolt, kes võis olla nõukogude eriteenistuste agent.[1]

Eks selle "Teedu" kommentaari sõnastus näitab ära, mis sorti olendiga tegu.

N.S.Hruštšuvi poliitiline karjäär Ukrainas algas aastast 1938 ja vihje tema mustast südametunnistusest kandub nüüd nalja visates Karl Adamsoni südamele.Oletada ja ennustada on sama "kena", kui vaikides mööda minna Ukraina bandeeralastest, keda kahese mooraaliga Euroopa VÄÄRTUSED vaikides taluvad aga mõned eestlased koguni toetavad natsismi

Kui loll pakub midagi mõtlemiseks, siis on naljakas. Lolli loogika järgi, kui Leedule peab maad tagastama, peaks Leedu omakorda kellelegi maad tagastama. Seega peaks Eesti tagasi Venemaale minema, kuna Eesti kuulus omal ajal Venemaale. Hallo, tulge tänapäeva. Krimmis elavad venelased määrasid end Venemaa koosseisu, sama loodavad idaukrainlased. USA huvi nõrgestada kogu Euroopat on ilmne. Kõik terroriaktid viimasel aastal on USA korraldatud, et õigustada timukraatia levitamist ja Venemaa nõrgestamist. Nõnda soovib ta päästa end suurest krahhist. Krahh aga tuleb talle kõigi sõdade eest tasuks, mida ta on maailmas korda saatnud. Kollaps saabub kindlasti ka Eestile, kes toetab huntat ja mõrtsukalikke oligarhe. Salajane koostöö oligarhidega on omane nii IRL-ile kui reformierakonnale. Keskerakond on palju ausam, soovib koostööd naabritega, et eestlaste elu parem oleks, aga selle asemel kogume sõjapilvi pea kohale ja NATO meid küll ei aita. See NATO ainult pommitab ja hävitab, missioonide sildi all käib röövimas ja ebolat levitamas, et vähendada aafriklaste arvu,siis saab kergema vaevaga sealseid maavarasid röövida koos teiste kolooniate arvelt rikastuvate riikidega Eesti on ka koloonia, kus pool maadest ja metsadest ei kuulu enam eestlastele.

Lenin elas kaua Šveitsis, sealt ta tapma ja märatsema slaavalsi sõitis. Hitlerit rahastati samuti Šveitsist. USA kohta on teada, et ta lubas minna seda toetama, kes sõda võitma hakkab, et siis koore sõjasaagina pealt riisuda ja nii läkski - USA ainsana võitis sõjast. Laevadega vurasid üle ookeani nii kullalaevad kui muu väärtuslik. Kui USA kedagi aitab, siis vastu soovib saada 10 korda rohkem . Nõnda ongi läinud. Ukraina vastu agressiooni alustas USA kohe, kui Ukraina eraldus, sokutades sinna pukki oma mehi nagu kogu Baltikumiski. Meeletu propaganda ja ajaloo ümberkirjutamise tuhinas tehti rahvas vaeseks, et ta õigel momendil suunasks oma viha süüdlasele - selleks osutus loomulikult vene rahvas. Venelasi hakati tegelikult juba 20 a tagasi ahistama igal pool, kus sai. Eriti Krimmis. Loodeti, et nad sealt lahkuvad.

Mihkel ajab midagi segi, Krimmis venelaste ahistamine on kuulujutu levitamine, iseasi on korruptsioon, mis rahvust ei tunne ja vòimalusel poeb kòikjale nagu eestis mònesse parteisse

Ukraina riiklus on
võimalik vaid juhul kui sealne rahvas suudab omavahel kokkuleppida austades erinevaid huve ja seisukohti. Mingi Euroopa ega USA ei kavatse aastaid toita ja potitada üle 40 miljoni elanikuga riiki erinevalt Venemaast mis sisuliselt kakskümmend aastat seda tegi, muideks mõneti teeb seda ka tänaseni mingi müstilise iidse idaslaavi rahvaste sõpruse mõjul. Seega kas omavaheline kokkulepe või riigi jagunemine. Eurooplastele võib aga etteheita katteta lubaduste andmist äärmiselt kehvas majanduslikus olukorras elavaile ukrainlastele - keegi neid toitma ja talitama ei kavatse hakata.

Prantsusmaa ekspresident ja Bilderbergide Klubi liige Valéry Giscard d'Estaing: Krimmi kuulumine Venemaa koosseisu on ajalooliselt õige.

http://politikus.ru/events/44696-eks-prezident-francii-valeri-zhiskar-desten-vozvraschenie-kryma-v-rf-istoricheski-spravedlivo.html

http://www.eg.ru/daily/politics/41953/
Sakslastele bandeeralaste julmus ei meeldinud.

http://komitet.net.ua/article/117900/
Tapatalgud Volõõnias, kus tapeti eelkõige poolakaid aga ka juhuslikult ettejäänud aškenazisid.

http://ru-an.info/новости/степан-бандера-неверный-сын-еврейского-народа/
Stepan Bandera kui ristitud juut ehk maraan.

Kui mkord lOoeb usa agressioon Ukrainas, on Kiiev samuti Venemaa koossesus.

Kulla pensionär.
Ka Eesti on Venemaa nõndaväljendatud "kõhu all", samuti Läti, Leedu, Soome. Kas see teie rumal jutt sobiks õigustama ka võimalikku Vene interventsiooni no näiteks Eestisse? Kas Vene riigi poolt Ukrainale antud territoriaalse puutumatuse garantii oli tühi mula? Tundub nii. Mis puutub siia sajandite tagune ajalugu? Seda võib väänata sinna-tänna. Võib ka interpreteerida selliselt, et mingit Vene riiki polegi olemas. On Mongoli-Tatari Khaaniriik. Kui absurdseks peaks veel minema, et selgitada - see, mida Venemaa Ukrainas korraldab ei ole okei.

Riikide puhul tuleb alati arvestada julgeolekutaotlusi ja seda kõigi riikide puhul. Tuletab siin meelde klassikalist Kariibi mere kriisi elika katset paigutada Nõukogude raketibaase Kuubale. USA tegutses J.F.Kennedy juhtimisel äärmiselt resoluutselt ja igati õigesti - julgeolekuga ei mängita. Ja mis toimus Krimmis läinud kevadel kui mingi rikkalikult finantseeritud lavastus lahvatati Kiievis kus kõrge välisriigi ametnik jagas pirukaid barrikaadidel? Välisriikide ja mitteukrainlastest oligarhide rahaga korraldatud näitemäng maksti kinni Ukraina riiklusega Krimmis. Ja kõik ju teadsid, et Venemaa ei luba võõrast laevastikku Sevastoopoli - midagi uut selles ei olnud. Julgeoleku taotlusega tuleb alati arvestada ja seda kõikide riikide puhul - on teatud piirid ja neid ei ületata. Mis puutub ajalukku siis ajalugu on alati oluline asi, teada ajaloolist tausta. Seda nii Eesti kui ka Ääremaa elika U kraina puhul.